When no one sees me

Daniela armastas alati ringi liikuda kohas, kus palju inimesi polnud või ajal, mil inimesed veel magasid. Vanemad olid postiga neiule saatnud kingituseks kaamera - ei tea mis puhul - ja nüüd, umbes seitsme paiku hommikul, rippus see ümber neiu kaela. Ta oli mööda kooli territooriumi juba viiest saadik ringi käinud ning oma uut kaamerat tundma õppinud. Kaamera seadistamise koha pealt ta täitsa rumal polnud, oli seda ennegi teinud. Dani klõpsas pildi ühest üksikust pingist. Hetkel oli tal lihtsalt soov midagi pildile jäädvustada, ükskõik mida, lootes, et üks nendest piltidest midagi väärt ka on. Seetõttu ta istus pingile ning hakkas pilte läbi vaatama, millest ükski ei olnud millegi poolest eriline.

Välimus (vasakul)

Spoiler:

OT: Christopher

Chrisil oli olnud kohutav öö. Ning poiss oli väga uimane. Chris kõndis siseõue poole ja sättis parasjagu oma kaabut. Poiss oli leidnud samuti ka raamatukogust põneva raamatu ning seda ta ka lugema otsustas minna.
Jõudes siseõue istus poiss ühele pingile ja lõi raamatu lahti. Chris oli raamatuga juba üpris kaugele jõudnud, mis oli Chrisi puhul üpris hea saavutus. Christopheri arust oli täna ilm väga mõnus ning poiss nautis seda vaikust enda ümber. Järsku kuulis Chris mingit klōpsu, aga poiss ei lasknud ennast sellest häirida.

Ühele teisele pingile eemal tuli istuma mingi poiss. Daniela ei lasknud sellest end esialgu häirida, vaid lappas oma pilte edasi, mis olid mitte midagi ütlevad. Umbes poole pealt ta katkestas ja otsustas uuesti alustada, kustutades kõik siiamaani pildistatud pildid. Tüdruk tegi nüüd pildi koolimajast. Püsti tõusnud, suunas ta kaamera poisi poole ja klõpsas temast ka pildi. Kui õiendama tuleb, sai alati ära kustutada. Aga miski selle poisi juures oli nii tuttav. Daniela lülitas kaamera välja ja kõndis poisile lähemale, keda ta arvas olevat Christopher. Lapsepõlves olid nad päris hästi läbi saanud ja pättusi koos teinud. Aga seda noormeest polnud Dani sada aastat näinud. "Vabandust, et ma segan, aga kas sa oled..?" Daniela katkestas lause, kuna poiss tõstis oma pilgu ja need silmad tunneks Dani iga hetk ära. Ta naeratas laialt poissi vaadates. "..Chris?"

Poiss kuulis veel klõpsatusi ja tundus, et keegi teeks pilti. Chris kuulas kuidas keegi lähenema hakkas. Kui keegi Chrisi nimetas tõstis poiss oma pead "Omg Daniela" poiss tundis tüdruku kohe ära, viskas raamatu kõrvale ning tegi neiule tervitus kalli. Ta polnud Danielat tükk aega näinud ja parimad lapsepõlve mälestused olid seotud just temaga. "Kuidas läheb? sa käid siin koolis? Sa oled muutunud, heas mõttes. Kuidas läheb? seda ma vist küsisin." vuristas poiss nagu oleks tal väga kiire.

Daniela naeratas, kui tüüp tüdruku ära tundis ning kallistas kutti vastu. Ta polnudki palju muutunud, aga mõlemad olid lapseeast ammu välja kasvanud. Igatahes olid aastad kutile hästi mõjunud, sest Chris oli kuumaks noormeheks kasvanud. "Mul läheb hästi, ma arvan. Ma arvan, et ma muidu siin ei viibiks, kui ma siin koolis ei käiks. Sa käid ka siin? Naljakas, et ma pole sind varem siin näinud," rääkis Daniela. "On sul kiire?" küsis ta seejärel, kuna kutt oli kiire rääkima. "Sa oled ka muutunud. Ja heas mõttes," andis Dani samasuguse komplimendi Chrisile, nagu tüüp oli talle andnud ja mõtles seda tõsiselt.

"Jah käin, ma pole ka sind siin näinud." naeratas Chris "Aa ei mul ei ole kuhugi kiire" poiss mõtles hetkeks kui kiiresti ta rääkinud oli. "No midagi võibolla on jah muutunud, sellesmõttes ma jaksan nüüd vähemalt joosta." naeratas Chris.
Pisikesena oli Chris üpris tüse. Kuui poisi vanemad lahku läksid küsis poiss põhiliselt neilt sõõrikute ostmiseks raha. Kuid nüüd isegi ei suutnud Chris sõõrikuid süüa aga muud rämpsu ikka vahest sõi.
"Tore sind näha" lausus poiss lõpuks.

"Ole nüüd, sa jaksasid lapsena ka joosta," sõnas Daniela. Tema oli lapsena olnud kannatamatu ja ei püsinud kunagi koha peal. Alati pidi midagi tegema, muidu hakkasid näpud sügelema. "Tore sind ka näha," lausus Dani, "ausalt öeldes poleks ma uskunud, et sind üldse kunagi näen." Kui Daniela kodust minema kolis, siis jättis ta endast maha nii sõbrad kui ka perekonna. Eesmärk oligi Sigatüükas sõbrad leida ning nö uuele elule algus panna. "Kuidas sul endal läinud on?" uuris Dani, kui taipas, et see oli tal küsimata jäänud. "Sind vaadates arvaks ma kohe, et sa oled suur naistemagnet nüüd."

"Naah" lausus poiss kui tüdruk mainis jooksmist. Ausaltöeldes oli Chris tüdrukud lausa igatsenud. "Eip naisi pole veel väga olnud. Aga kuidas endal? kutid ümber sumisevad koguaeg?" küsis poiss. Neiu oli ka suureks saanud ja ütleks nii et ta nägi väga hea välja. "Naljakas et me üksteist ei ole siin näinud. Isegi siis kui majadesse jagati... see oli ammu küll" lausus Chris "Mis majas sa oled üldse?" küsis Christopher

Ka Daniela oli poissi igatsenud, aga mida aeg edasi, seda vähem ta lapsepõlvele mõtles. Samas, Chris on üks väheseid inimesi, kes on talle hinge jäänud. "Nalja teed? Sul pole naisi olnud? Isegi mitte ühte?" imestas Dani ja turtsatas seepeale. "Mm, ei ütleks. Üldjuhul saavad korvi mu käest, kui sumisema tulevad," lisas näitsik. "Ma ei ole siin väga kaua olnud. Lisaks tegu on suure kooliga, ma pole ilmselt enamike õpilastega kokku puutunud," arvas Daniela. "Ma olen Ravenclaw's. Aga sina?"

"Mingi selline ikka on kes alguses tundub armas aga homme räige bitch" naeratas Chris. "Sa siis väga valiv meeste suhtes... see on hea" naeratas poiss. Chris vaatas ringi, et leida raamatut mille ta minema viskas. Leidis selle tõstis üless ja istus pingile tagasi. "Hufflepuff. Või kui magama läksin käisin veel seal, ei või iial teada täna juhtub imesi" naeratas Christopher.

"Huvitav, kuidas sina ainult sellistele otsa satud. Ma tean küll väga toredaid neidusid, kes järgneval päeval kohe bitchideks ei osutu," naeris Daniela samuti, "võin sind mõnele neist tutvustada." Ta tegi küll pakkumise, aga ega eriti seda tegelikult teha ei tahtnud. "Milline ime sinu jaoks siis juhtuda võib? Vahetad üle öö maja?" küsis Dani naeratusega. "Muide, mis raamatut sa loed?"

"Mõni kord ikka jah võid küll" lausus Chris üpris segase lause. "Ime on see, et ma pole näinud üht vahvat tüdrukut, mitu aastat ja tuleb välja,et ma tegelikult käin temaga samas koolis. see pole ime või?" küsis Chris. Inimesed nimetavad küll imedeks seda kui mees hüpaks alla üheksandalt korruselt ja jääks ellu ühegi vigastuseta. Aga Chris nimetab muid asju imedeks. "Ahh see mingi suvakas, mille raamatukogust leidsin ja hakkasin lugema ja täitsa meeldis"

"Kuidas soovid," sõnas Daniela. Ta oli tegelikult lootnud, et Chris vastab eitavalt, aga nüüd pidi hakkama ajurünnakut tegema ning mõtlema, kellega saadaks tüdruku poisi kohtingule. Khm, pimekohtingule. "See on ime, jah. Aga võib-olla oled sa mind kooli peal varem näinud, aga pole lihtsalt ära tundnud?" pakkus Daniela. Põhjuseid on mitmeid, miks nad pole kokku puutunud. Peaaegu aasta aega juba samas koolis käinud ja kokku pole sattunud - eks ta naljakas ole. "Mingi põnevik?" uuris Dani žanri kohta. Talle endalegi kuluks ära mõni hea teos, mida lugeda.

"Naiste otsimine pole kohustuslik saan ise ka hakkama" naeratas Chris "Ma usun, et sinu ma tunneks juba kaugelt ära" Chrisile oli Daniela välimus üpris hästi meelde jäänud kuigi see oli ka natukene ikka muutunud. "Jap midagi sinna kanti küll" lausus Chris raamatu kohta ning ulatas selle neiul, et too saaks raamatut uurida.