Põdral maja metsa sees..

Oli olnud üllatavalt ilus päikseline päev ning soe õhtu. Just sellepärast oli Raina paari tunni eest otsustanud lossist välja minna, et veidi kooli territooriumil jalutada. Ta oli käinud lendluudpalli väljakul ning jälginud mingi maja meeskonna trenni. Seejärel oli ta läinud järve äärde, seal veidi jalutanud ning hiljem päikeseloojangut vahtinud. Siis oli seal veidi jahe hakanud ning neiu oli otsustanud tagasi lossi minna. Kuid vahepeal jõudis ta ka Keelatud metsa äärde. Enamuse ajast oli ta ringi kõndinud nagu zombie, midagi tähele panemata, ainult oma mõtetes olles. Keelatud metsa äärde jõudes peatus neiu hetkeks ning vaatas ringi. Mets nägi hämaras nii kutsuv välja.

OT: Nate

Nate sammus kooli peauksest alla, seljas teksad ja nahknagi, nagu alati. Ta vaatas ringi, otsides mõnda elumärki. Kedagi märkamata seadis kutt sammud järve taga asuva kivi poole, mille taga asus ta alkoholipeidukas. Seda peidukaks nimetada oleks olnud liig, seal olid lihtsalt pudelid, kivi taga, oodates et keegi neid jooma tuleks. Alla kõndides märkas Nate silmanurgast heledat välgatust ja pööras pead täpselt õigeks ajaks, et näha blondi juuksesalku puu taha kadumas. Muiates seadis Nate sammud metsa poole, otsustades välja selgitada, milline blondiin metsas ringi uitab.

Huvitav, miks Raina neid pudeleid seal järve ääres märganud polnud? See oleks kahtlemata hea leid olnud. Raina oligi lõpuks otsustanud ikkagi metsa veidi uudistama minna. Ta polnud juba päris ammu sinna sattunud. Neiu kõndis aeglaselt, vaadates puid ja teisi taimi, mis pimedas veidi hirmuäratavad välja võisid näha. Aga Raina hirmutamiseks oleks vaja midagi enamat, seega jätkas ta oma teekonda. Tal polnud aimugi, kuhu ta täpsemalt kõndis ning see vist ei omanud erilist tähtsust ka.

Raina võib alati Nate'i käest pudeleid küsima tulla. Kui soovi on. Nate lisas sammu, kui kogu sügavamale kadus ja pidi korralikult jälgima, et linalakka mitte silmist kaotada. Mida sügavamale tüdruk suundus, seda rohkem tahtis Nate talle järele jõuda. Ettevaatamatult astus ta kuiva oksa peale ja kõlav raksatus kajas läbi metsa. Nathan muigas ja tõmbus puu taha.

Kena Nate'ist, et ta oma pudeleid teistega ka jagab. Kogu selle aja oli Raina nii tähelepanematu olnud, et ta polnudki märganud pannud, et keegi talle metsa järgnes. Neiu oli juba üsna kaugel metsatukast, kui ta mingit valju raksatust kuulis. Rain peatus ning keeras ennast äkiliselt ringi, kuid peale tiheda võsa ei näinud ta midagi. Ta kortsutas kergelt kulmu. Neidis oli üsna kindel, et ta polnud seda valju raksatust endale ette kujutanud. Keegi oli peale tema veel seal ning Raina tahtis teada, kes see oli. Ta vaatas veel korra enda ümber ringi, et märgata mingitki liikumist, kuid asjatult. Vaist ütles, et neiu polnud seal üksi ning selle asemel, et edasi minna, hakkas Raina hoopis tuldud teedpidi tagasi minema. Ta ei kõndinud kiiresti, kuid nüüd olid tema meeled ärkvel ning kui too keegi peaks veel mingi liikumise tegema, paneb Rain seda tähele.

Nii tähelepanematu Raina siis. Sama hästi oleks Nate võinud olla surmasööja kes kavatseb tüdruku peal Imperiot kasutada ja siis ta oma käsualuseks muuta. Aga Nate ei kavatsenud eriti liikuda enam, ta seisis lihtsalt puu najal, käed ristis ja silmitses Rainat salaliku muigega näol. Ta oleks päris tausta sulandunud kui kuti särk poleks olnud punane ja vägagi silmapaistev rohelise ja rahuliku metsa taustal. Aga see selleks. Nate ei kavatsenud varjuda.

Oli jah tähelepanematu. Rain kõndis veidi veel ning pööras siis mingi käänaku tagant välja, jäädes hoobilt seisma. Ta oli just märganud enda ees veidi eemal puu vastu nõjatuvat kutti. Nüüd oli neiu kindel, et just too sama poiss oligi selle valju raksatuse taga olnud. Neidis märkas ka seda salalikku muiet ning avas oma suu, et midagi mürgist öelda. Ta oli ju peaaegu et ehmatanud selle raksatuse peale. "Mida sa siin teed?" oli esimene küsimus, mis üle Raina huulte tuli. Mets oli ju õpilastele keelatud, onju. Ta seisis umbes kolme meetri kaugusel Nate'ist, aga kuna mets oli hetkel päris vaikne, oli tema häält ilusti kosta.

Ja Nate nägi viimaks ka blondi tüdruku nägu. Ning kogu see jälitamine oli asja väärt olnud. Ta nägi ju Rainat peaaegu ehmatamas. Ma oletan et nad tunnevad üksteist, kuna nad on samas klassis. "Ma peaksin seda hoopis sinult küsima." lausus Nathan, muiet näolt kaotamata. Kuigi ta ei oodanud eriti sisukat vastust. Sest olgem ausad, metsas polnud eriti midagi tehagi. Kui sa just ükssarvi ei jahi või midagi sarnast.

Aga siiski, peaaegu ehmatamas. See tähendas, et Raina kas varjas hästi oma ehmatust või ei olnud Nate üldse nii hirmus, et tema pärast ehmatama peaks. Ei tea, kas see praegu loogiliselt kõlas ka.. Raina vaatas Nate'i hetkeks kahtlustaval ilmel ning avas siis oma suu, kuti vastust mitte tähele pannes. "Kas sa jälitasid mind?" oli talle äkki pähe tulnud. Neiu pani oma käed rinnale risti ning vaatas Nathan'ile otsa.

See lause oli piisavalt loogiline, et mõttele pihta saada. Nathani muie muutus naeratuseks. "Kas sa arvad, et oled jälitamist väärt?" küsis ta Rainale otsa vaadates. Sest küsimustele küsimustega vastamine on moes. Nate lasi käed alla ja silmitses siis huvitatult Rainat. Tahtis teada, miks peaks keegi Keelatud metsas ringi uitama, pealegi veel kuuendas klassis.  Kolmandikest saab veel aru.

"Seda peaks sinu käest küsima," arvas Raina ning vaatas endiselt kuti poole. Ta oleks muidu jaatavalt vastanud, ega Nate selles ei kahelnud? Nii palju Raina'l enesekindlust oli. "Aga paistab, et me mõlemad teame vasust," lisas ta samuti muiates. Milleks ikka õelat nägu teha kui tegelikult polnud vajadust? Ta oli veendunud, et kutt oli talle järgnenud. Kuidas muidu seletada seda, et Nate oli teda jälginud?

"Tegelikult olin ma teel kivide juurde, kui kellegi lakk," Nate osutas peage Raina pea poole, "metsas lehvis." selgitas kutt. Ta otsustas Raina esimest lauset ignoreerida. Kui tüdruk on kindel et vastus on jah, siis Nate ei hakka ta mõtteid ei laitma ega ka kiitma. Sama kehtis ka viimase lause kohta. "Eks oletame, et mul polnud tõesti midagi paremat oma ajaga teha kui sind jälitada, siis mis oleks olnud selle mõte?" küsis Nate. "Peale selle, et sind valvata. Ja kui ma järgnesin sulle vaid selleks et sind valvata, siis peaksid sa mind pigem tänama." lausus kutt rõhutades kui'd.

Kuidas palun, lakk? Hobusel on lakk. Ükssarvikul ka. Raina'l on juuksed. Raina kissitas kergelt Nate'i öeldu peale silmi, kuid seda ei pruukinud kolme meetri kauguselt näha olla. Raina peaks teda tänama? Vaevalt küll. "Jah? Miks sa mind valvama peaksid?" küsis neiu kulmu kergitades. "Ma olen üsna kindel, et ma ei vaja järelvalvet. Kui minuga midagi juhtuma peaks, suudaks ma ennast ise kaitsta," lausus Rain. Tal oli võlukepp kaasas, vist. Vist. Juhul kui ta seda koos kotiga puhketuppa polnud jätnud..

Ja Nate'i arust oli see lakk, mis lehvis nagu hobuse oma. "Ma pean sulle mainima, et sa ei läinud kuhugi hamstreid patsutama, vaid sa läksid üksinda Keelatud Metsa uitama" lausus Nathan. "Seal ei piisa sellest, et sul on võlukepp ja kiired väiksed jalad." lausus poiss Raina jalgade poole vaadates. "Ilusad, kiired väiksed jalad." parandas ta ennast. Ja need jalad ei hakka Rainat kohe kindlasti päästma, kui ta oma võlukepi kuhugi maha jätab.

"Kas ma näen välja, nagu ma otsiks siit hamstreid, keda patsutada?" küsis Raina. Hah, hamstreid. Kust Nate üldse selle peale oli tulnud? See selleks. Raina kergitas kulmu, kui kutt mainis, et tema ilusad jalad ja võlukepp teda ei päästaks. "Ja mulle oled kindlasti suuremaks abiks sina, kes sa ei suuda isegi pilku mu jalgadelt pöörata," lausus neiu ning vaatas küsivalt Nate'i poole.

"Mis moodi peaksid siis välja nägema need, kes tulevad hamstreid patsutama? " küsis Nate. Ta ei teadnudki et selle jaoks eraldi väljanägemine. Aga ilmselt on tüdrukutel eraldi riideid ka kööki mineku jaoks. Mingid kahtlased loomad olid ju hamstrite ja mingite asjade moodi, need kes tuld sülitasid. Loominguline inimene nagu Nathan kindlasti on, mõtles ta nende loomade peale. "Oled sa oma jalgadest siis nii heal arvamusel?" lausus kutt kulmu kergitades ja tõstis siis silmad Raina näole. Või näost natuke allapoole.

"Ma ei tea, mitte minusugused?" kehitas Raina õlgu. Sellele küsimusele oli raske vastata. Kui Nate ei teadnud, millised nägid välja inimesed, kes hamstreid tahtsid patsutada, siis miks ta arvas, et Raina tahtis hamstreid näha? See jääbki ilmselt Raina'le arusaamatuks, aga rohkem ta küsima ei hakanud. Või siiski. "Sa esitad veidraid küsimusi," mainis neidis hetke pärast. See tähendab, jah Raina'le meeldis kanda riideid, mis tõid tema jalad esile ja mis kõik veel, ning antud hetkel arvas ta, et tema jalad päästaks ta metsas varitsevate ohtude eest ennem, kui Nate. Või midagi sellist. Nathan viis oma pilgu Raina näost natuke alla poole, huh? "Mis kive sa enne otsisid?" vahetas Rain siis järsult teemat, tuletades meelde, mis kutt enne öelnud oli.

"Ma tean." lausus Nate veidrate küsimuste kohapealt. Aga miks mitte? Seni kui Raina oli nõus vastama, siis võis ju Nate oma kahtlasi küsimusi edasi küsida. Või mitte? Oma pilgu jälle tüdruku näole kinnitades silmitses Nate varjamatu lõbususega tüdrukut enda vastas. "Ja miks sind pudelid huvitavad? Tahad ita panna?" küsis kutt ja muigas. Ilmselt oleks ükskõik kes saanud pudeleid pihta panna, kui nad oleks viitsinud kivi taha vaadata. Hämmastav, kui vähe inimesed otsivad kohtadest, mis on nii ilmselged.

Jah, tegelikult võis Nate neid küsimusi esitada ka siis, kui Raina nendele vastata ei kavatsenud. Raina ise ei näinud pooltki nii lõbustatud välja, kui tema vastas seisev Nate. Mis Nate'ile nii suurt lõbu pakkus? Sellest püüdis neidis aru saada. "Just täpselt see mul plaanis oligi," vastas Rain silmi pööritades küsimusele. "Kui ma juua tahaks, leiaks ma mujalt ka pudeleid, mitte ei peaks neid sinu tagant varastama, sa ei arva?" lausus neidis. Pealegi polnud Gin selline, kes lambist üksi kuskile nurka ennast täis jooma läheks, ükskõik kui palju probleeme tal polnud. See kivi tagune peidukoht on äärmiselt leidlik Nate'i poolt.

Nate ilmselt ka kavatseb neid küsida, kas siis Rainale sobib või mitte. "Kivide taga on mul pudelid, juhuks kui ma peaksin neid tahtma." lausus kutt veidid vastumeelselt. Raudselt nüüd hakkavad ta pudelid ära kaduma. Mitte et ta Rainat ei usaldaks, aga ta eriti ei usaldanud Rainat. Loogiline. "Tahad midagi sealt?" küsis ta tüdrukult ja ohkas sügavalt, nagu oleks ühe pudeli jagamine tema jaoks maailmalõpp.

"Väga leidlik peidukoht," mainis Raina muiates. Kui keegi õpetajatest need näiteks leidma peaks, siis ei suudaks nad ilmselt pudelite omanikku tuvastada janii. Raina'le ei jäänud märkamatuks see Nate'i vastumeelsus hääles, kui ta oma pudelite peidukohta mainis. See lause, et Nate ei usaldanud eriti Raina't kõlas väga loogilselt. Jah, nüüd hakkavad pudelid ükshaaval kaduma niiet lõpuks jääb kutt nendest täitsa ilma, kindlasti. "Ei," vastas neidis küsimusele lihtsalt. Ega Raina'le ka oma asjade jagamine eriti ei meeldinud, seepärast ei teinud ta Nate'i reaktsioonist eriti välja. "Ega sa ometi ei looda, et ma koos sinuga jooma hakkaks?" küsis neiu muiates, sest seda tal vist plaanis polnud.

"Ma tean, sellepärast ma selle valisingi." lausus Nate. Peale seda kui ta oli oma õpikut kolm päeva otsinud ja siis selle kivi tagant avastanud. Ja keegi polnud viimase nelja aasta jooksul neid veel avastanud, peaks mainima. See oli saavutus. Raina eituse peale Nathan sisemuses rõõmustas, aga tundis ennast ka tagasi lükatuna, mis polnud hoopiski hea. "Kas sul pole siis muresid, mida unustada? Või minuga kohtumine aitas sul need kõik juba peast pühkida?" küsis kutt ja kihendas oma jakki enesekindlalt.

Nojah, ravenclawlased pididki targad olema, asi see siis endale leidlikku pudelite peidukohta polnud otsida. Küsimuste peale Raina turtsatas. Tal oli muresid ning just sellepärast oli ta ka terve oma õhtupooliku üksi väljas veetnud, jalutades, et mõelda. "Juua, et oma mured unustada oleks liiga lihtne," arvas neidis. "Ja mida see aitaks?" mõtles Rain valjult ning kehitas õlgu. "Pealegi sa ei taha oma jooke minuga jagada, ja see on arusaadav," lisas neiu. Kuti viimase küsimuse peale neiu muigas. "Natuke liiga palju arvad endast," lausus Rain selle peale ning vaatas Nate'i poole.

"Nii et sul on mured?" küsis Nate. Mis ajast siis tüdrukute elud rasked olid? Neil oli ju kõik lilled ja päike ja armsad loomakesed. Nathani arvates vähemalt. "Kas sa siis ei tea, millised vapustavad ideed inimestel purjus pähe tulevad?" küsis kutt. Raina viimase lause peale ta muigas. "Ei usu." vastas ta lühidalt.

"Jah, üllatus-üllatus," lausus Raina taas silmi pööritades. Armsad loomakesed, nagu näiteks hamstrid? Nathan alahindab naisi. Kas ainult meestel tohtisid probleemid olla? Kus on võrdõiguslikkus, ah? "Ma olen sellest täiesti teadlik," lisas neiu ning lükkas käega juuksed üle pea. Võibolla olekski pidanud midagi mõtlematut tegema, et oma mõtted mujale viia? "Nii et sa ikkagi tahad minuga koos juua?" küsis neiu muiates. Nate'i jutust oli selline mulje jäänud. Aga Rain võis ka eksida.