Trepil chillimas

Päev oli Lilithi jaoks kiirelt möödunud. Ta oli isegi korralikult tundides käinud ja puha. Suurem osa õpilastest veetis oma õhtupoolikut tõenäoliselt õues, ilm oli ilus siiski ja puha, kuid Lily lõbustas end hoopis liikuval trepil istumisega. Ta oli ennem lugeda püüdnud, kuid see ei tulnud just kuigi hästi välja. Loitsuraamat lebas nüüd unustussevajunult tüdruku kõrval trepil, samas kui neiu ise unelevalt lihtsalt oma võlukeppi lehvitas ning erinevaid asju esile manas. Ta oli püüdnud ennem väiksemat sorti loomakesi luua, kuid see ei tulnud eriti välja, nii et nüüdseks tekitas ta lihtsalt erivärvilist udu ja muud taolist. See oli ka täitsa vahva.

OT: Amber!!

Täna oli järjekordne igav päev. Tema ei pidanud vajalikuks suvel tundides käimist ja seega veetis ta enamus enda päevad magamistoas vedeledes. Tänasest otsustas neidis aga sportima hakata. Tegelikult oli ta seda juba kaua aega plaaninud aga täna otsustas ta selle ka teoks teha. Amber pani mugu spordi riided selga ning jalutas koridorides. Jõudnud treppide juures, nägi ta ühel trepil istumas ühte tüdrukut. Ta oli teda ka varem näinud. Kellele ei jääks siis silma roosakad-sinakad-lillakad juuksed. Kui Amber jõudis neidiseni, küsis ta,"Sul vist päris igav, et värvilist udu tekitad." Tüdruku loodu oli aga siiski kena ja ilus.

Lily naeratas õrnalt, jälgides enda loodud roosakaid keermeid. Ta võpatas õrnalt, kui kellegi hääl teda järsku kõnetas. Treppide liikumise tõttu oli müra tavaline ning ta ei olnud kuulnud lähenevaid samme.
"Võib vist tõesti nii öelda," noogutas tüdruk end pöörates, et heita pilk sellele kes temaga rääkis. Ravenclawlasel olid seljas dressid, mis kohe millegi pärast viisid neiu mõtted parkourile lossis. See oleks kuradi võimas olnud, kui ta vaid osanud oleks. "Teed trenni?" tundis Rawrlet huvi.

Amber vaatas neidise loodud keermeid. Ikka päris ilusad. "Kaua sa neid siis juba teinud oled ka?" päris Amber ning istus tüdruku kõrvale. Ta korjas üles ka eemal lebava raamatu ning uuris seda veidi aga see oli ainult loitsuraamat. Ta on seda ka ennemalt uurinud. "Ah mõtlesin jah, et on suvi ning võike trenni teha," vastas neiu muiates ning vaatas korraks enda riideid. "Tegeled ka spordiga?"

"Mõnikümmend minutit ehk. Ma ei tea, ei pannud tähele," kehitas Lily õlgu ning tegi võlukepiga veel ühe ägedama tõmbe. Seekord tuli nähtavale sinakaslilla jutt, mis hakkas kiiresti ülejäänuga sulanduma ja voolama. Tüdruk naeratas õrnalt oma loomingut vaadates, enne kui uuesti ravenclawlase poole pöördus. "Mitte väga, ei," raputas ta pead. Ta oli suhteliselt aktiivne inimene, sattus tihti sellistesse olukordadesse, kus tuli füüsilist teha ja nii. Iga kord kui ta keelatud metsa läks näiteks lõppes see sellega, et viimaks miski ajas teda taga ja ta kihutas tuhatnelja metsast välja.

"Igavaks pole muutunud?" imestas neidis. Tüdruk ei viitsinud ise midagi eriti kaua teha, peale sportimise. Sportida võiks neidis terve päeva aga kooli ajal pole tal selleks nii palju aega, kui ta sooviks. Sellepärast teeb neidis trenni pool tundi enne kui läheb magama. Parem ikka kui mitte midagi.
Ka tüdrukule meeldis see mida neidis tegi. See oli väga ilus. "Kuidas sa seda teed?" päris Amber tüdrukult. Ta tahaks ka seda osata. "Ega sport ei ole jah kõigile," tõdes neiu,"ja osadel pole seda vajagi,"tõdes neidis. Tema on üks neist, kes peab sporti tegema, et mitte paksuks minna.

"Mkm, mitte veel," raputas Lily pead. Ta võis mõnikord oma mõtetesse süvenenult asju päris pikalt teha, kuid oli ka tõenäoline, et ta hindas aega veidi valesti. Tal ei olnud kella ega midagi ka. Polnud nagu nii oluline.
"Loits on coloratum aere ja ma ei teagi, ülejäänu on suhteliselt fantaasia. Ma ei oska seda õpetada," vastas plika kergelt naeratades ja veel paar kriipsu läbi õhu tõmmates. Ta oli selle samast loitsuõpikust leidnud. Seda kasutati miskit laadi märguannete jaoks vist või midagi taolist.
"Numh, mulle ei meeldi väga lihtsalt kuivalt mingit harjutust teha võinii. Mingite mängude vastu pole mul midagi," lausus tüdruk mõtlikult. Ausalt öeldes ta tõenäoliselt oli üks nendest, kes võis päevad läbi süüa ja mitte eriti palju juurde võtta, kuid samas ei võinud kunagi ka kindel olla - võib-olla ta hea vorm oli siiski tingitud sellest, et ta nii palju ringi möllas.

Amber imestas neidise vastupidavust. "Respekt," pomises neidis ning vaatas lummatult tüdruku võlukunsti. Ülepika aja pole teda miski lummanud ning seda tegi see küll.
Tüdruk jättis loitsu meelde ning kavatsed seda ise ka hiljem kasutada. Või siis vähemalt proovib seda kasutada. Kas see tal ka esimese korraga välja tuleb on iseasi. Proovima peab ikka. Tundub, et Amberil jäi see loits kuidagi kahesilma vahele, sest ka tema on seda raamatut lapanud. "Mängud on ka ägedad aga see eeldab teisi inimesi, ning see mulle ei meeldi," vastas neidis. Mängides on ka teised inimesed aga tüdruk eelistab sportida nii, et keegi ei ole temaga koos. On mugavam.

Lily muigas õrnalt Amberi pomina peale ja keerutas nüüd võlukeppi üsna ägedalt. Äärepealt oleks see tal sõrmede vahel lennanud ning see pani tüdruku naerma. "Vabandust," itsitas ta rohkem viisakuse pärast. Tal ei olnud tegelikult kahju ega midagi, udu nägi täitsa võimas välja. Siniroosad keermed elasid nüüd täitsa oma elu.
"Sulle ei meeldi teised inimesed?" küsis Rawrlet siis, et kontrollida kas ta sai lausest õieti aru, sest kahtlemata oli võimalik seda veel mitut viisi mõelda. Võib-olla sport oli ravenclawlase jaoks midagi isiklikumat, kes teab.

Kui tüdruk hakkas rohkem enda keppiga vehkima, pidid Amber ennast veidike liigutama, et mitte sellega pihta saada. Seda ta ka õnneks ei saanud aga neidise võlukepp oleks tal peaaegu käest lennanud. "Ära nüüd enda võlukeppi ära viska, seda läheb sul veel vaja," lausus neidis muiates. Ükskord juhtus tüdrukul endal aga nii, et proovis mingit uut loitsu. See tuli küll välja aga tema võlukepp murdus. Amber pidi endale uue soetama ning ära seletama kuidas ta enda võlukepi ära murdis. Keegi ei tahtnud uskuda, et süüdi oli loits.
"Mitte seda aga on mõned tegevused, mida ma eelistan teha üksinda," seletas neidis. Nendeks olid näiteks sport ja laulmine. Talle ei meeldi teiste ees esineda ega enda võimeid näidata. Teistes oludes meeldis talle, kui teda ümbritsesid inimesed.

Lily muigas õrnalt. Ta oli oma võlukeppi paaril korral päris lootusetutesse kohtadesse pillanud. Esimeses klassis õnnestus tal näiteks see vetsupotti uputada. Võinoh, õigupoolest see jäi sinna ulpima. Kaunis rõve oli seda välja võtta, aga ilma ei oleks ta ülejäänud aastaid küll üle elanud.
"Mhm.." noogutas tüdruk mõtlikult. "Mis su nimi on?" küsis Rawrlet korraga. Seda oleks ju tore teada. Äärmiselt tore. Ta oli selle küsimise esialgu täiesti ära unustanud.

Nii halvasti pole neidisel endal õnneks läinud. Aga ta on teiste võlukepid ära rikkunud. Aga seda mitte meelega, vaid kogemata... Enamikel juhtudel, vähemalt. Õnneks pole sellest keegi teada saanud, isegi mitte need, kelle võlukepid ta on ära rikkunud. Neidis on teinud seda alati salaja. Ka Amberile tuli meelde, et ta ei tea kaaslase nime. "Amber olen mina," lausus neidis ning vaatas neidist. "Ja sina?" päris ta vastu.

"Mina olen Lilith," naeratas Lily Amberi nime peale noogutades. Udu oli nüüdseks juba peaaegu kadunud ja plikal hakkas vaikselt igav. "Kas sa sportima ei pidanud minema?" uuris tüdruk viimaks mõtlikult. "Või tahaksid sa midagi põnevamat teha?" lisas Rawrlet siis muiates. Mida põnevamat ei olnud tal veel halli aimugi. Poiste vetsus sigadusi teha oli äge, luuakappi needa oli tore ning loomulikult võiks proovida ka igasugu muid veidrusi. Kasvõi mängu mis kujutas endast seda, et sa pidid esimese ettejuhtuva asjaga tegema esimest asja, mis pähe ära eksis. See oli.. Huvitav.

"Tore tutvuda," lausus Amber viisakusest. See oli talle harjumuseks saanud. Udu hakkas tõesti kaduma aga natuke oli siiski näha sinakat udu. Nüüd tuli neidisele endale ka see meelde. "Tegelikult pidin küll," tõdes neidis aga kui kuulis, et tüdrukul on parem idee jäi ta mõttesse. "Kui sul mõni hea ettepanek, siis võin jooksma hiljem minna," ütles Amber ning jäi tüdruku vastust ootama. See viimane mäng meeldiks neidisele küll. See jätab mõttele palju ruumi..

Lilith muigas veidi üleolevalt. "Siis mängime kõige esimest?" pakkus tüdruk rõõmsalt. Kuna ta oli ise selle mängu välja mõelnud ja alles nüüd sellele nime andnud, oli tema jaoks ilmselge, et seda tuleb ka seletada. "See käib nii, et sa pead tegema esimese esemega, mis sulle ette jääb, seda, mis sulle esimesena pähe tuleb. Okey? Põhimõtteliselt võib inimesed ja muu jama ka kaasa haarata, on vähe värvikam?" seletas neiu innukalt.

"Mängime," oli Amber nõus. Ta kuulas tähelepanelikult kuidas tüdruk seda mängu seletas. Koheselt sai ta ka sellele pihta, ravenclawlane nagu ta on. Saab alati kõigest aru. "Sain aru," kinnitas neidis ning ootas juba põnevusega seda mängu. See võis küll kõlada lapsikult aga see mäng tundus tore. "Aga alustaksid sa?" palus tüdruk. Ta sai küll mängust aru aga tahtis siiski, et Lillith alustaks.

"Davai," noogutas Lilith agaralt ja hüppas püsti, et endale kärmelt mõni asi välja vaadata. Trepi lõpus ühe ukse juures silmas plika raudrüüd, nii et ta vudis kiiresti selle juurde, tõmbas tal kiivri peast, pani selle endale pähe ning hakkas siis meeletult tantsima. Kiiver plika peas kolises päris jubedasti ning ta pidi seda ühe käega kinni hoidma, et mitte oma pead liiga läbi loksutada. Viimaks, kui tal hakkasid esinema ohtlikud tasakaalu probleemid, jäi ta paigale ning tagastas kiivri raudrüüle, ise õrnalt tuikudes.

Ka Amber tõusis püsti ning jäi ootama mida Lilith teeb. Lilith läks raudrüü juurde ning haaras sealt kiivri ja hakkas tantsima. Ja see tants oli metsik, tüdruk kargas ringi samal ajal kui kiiver tahtis neidise peast ära lennata. See oli ju nii suur. Amber'ile tegi see väga nalja ning ta ka naeris. Ülepika aja neidis naeris reaalselt. Enamasti naeris ta võltsilt. Kui Lilith seisma jäi ning kiivri tagastas sai tüdruk aru, et nüüd oli tema kord. Ta pani enda aju kiiresti tööle. Tema pilk tabas seina ääres olevat pulka. Ei te miks see seal oli aga tüdruk haaras selle ning hakkas sellega vehkima. Enda arvates tegi ta erinevaid karate võtteid aga need võisid välja näha vägagi koomilised.

Rawrlet pöördus kaaslast silmitsema, ise seinalt tuge otsides ning naeris, nähes kuidas tema tõmblemist jätkati. Mingil määral võis aimata, et tegu pidi olema miski võitluskunstiga, aga noh.. Jah.
Peagi pöördus Lilith ringi, et endale uus ese välja valida. Kuna trepiesine oli suhteliselt tühi, viis neiu pilgu üles poole ning nägi ühte tõrvikut, mis valgust andis. See oli aga asetatud tema käeulatusest veidi liiga kaugele ning tulega vehkima asumine oleks olnud ilmselgelt liialt ohtlik.
Niisiis, laskus plika ühele põlvele, manas enda näole väga dramaatiliselt kurva ilme, asetas ühe käe südamele ning suunas teise tõrviku poole, nagu inimesed teatris ikka serenaadide laulmist ja muud taolist kajastasid. "Oh mu arm, miks oled mind küll jätnud!" alustas plika, kuid siis torkas midagi totaalselt erinevat talle pähe.

"You are my sunshine, my only sunshine
You make me happy when skies are grey
You never know, dear, how much I love you
Please don't take my sunshine away

The other night, dear, as I lay sleeping
I dreamt I held you in my arms
When I awoke, dear, I was mistaken
So I hung my head, and I cried," laulis plika üpris viisist mööda ning puterdas vahepeal veidi sõnadega, kuna tegu ei olnud just tema kõige lemmikuma looga.

Peagi lõppetas neidis enda tõmblemise ning asetas pulga tagasi, sinna kus see oli. Äkki see peab seal olema? Ja tema ei taha olla süüdi, et midagi on kaduma läinud. Oleks see siis ka väärtuslik. Amber naasis enda kohta ning ootas, mis Lillith nüüd plaanis on. Näinud, et tüdruk laskus ühele põlvele, hakkas tüdruk koheselt mõtlema, mida neidis küll tegema hakkab. Algul hakkas tüdruk laulma ühte laulu aga peale esimest lauset, muutis ta enda laulu. Amber kuulas, mida neidis talle laulis ning näitles, et see läheb talle vägagi hinge. Tegelikult see nii aga ei olnud. Kui Lillith oli enda etenduse lõpetanud, hakkas Amber mõtlema, mida tema teha võiks. Tal tuli ainult pähe üks mõte aga see oli veidike hull. Amber oli Hogossipist kuulnud/lugenud, et Lillith on bi seega võiks ju teda suudelda aga kas ta lubaks seda? "Kas ma võin teha ükskõik mida?" küsis Amber igaks juhuks üle.

Lilith lõpetas oma loo dramaatiliselt juukseid tahapoole visates ning ajas end siis kaaslase poole pöördudes sirgu. "Loomulikult," vastas tüdruk noogutades. See oligi mängu point. Loomulikult ei oleks ta just seitsmendas taevas, kui Amber otsustaks ta trepist alla lükata, but you gotta do what you gotta do, right? Sharlet ristas oma käed ning jäi huviga ootama, mida ravenclawlane teha plaanis. Tal oli juba täitsa lõbus hakanud selle tõrvikuga ja puha. Peaks seda mängu tihedamini mängima. Võib-olla võiks mingeid uusi varjuneid ka sellest teha ja rohkem inimesi kaasata. See oleks neetult võimas.

Amber muigas, kui kuulis, et võib teha ükskõik mida. Ja seda ta teebki. Muidugi ei hakka Amber neidist trepist alla lükkama. See oleks temast julm. Amber jalutas neidisele vaikselt lähemale. Peagi jõudis ta neidise juurde ning Amber vaatas talle silma. "Kui see sulle ei peaks sobima siis anna kohe teada," lisas neidis juurde. Ta pani enda käe neidise põsele ning surus enda huuled neidise omadele. Vaikselt hakkas ta Lilith'it suudlema. Kergelt ja õrnalt. Nad olid üsnagi lähestiku, kaugelt oleks imelik suudelda. Amber jäi ootama, kas Lilith teda ka vastu suudleb.

Lilith jäi ootama, mida hullu Amber tema jaoks välja mõelnud on, kuid kui ravenclawlane teda lihtsalt suudles pidi tüdruk tahtmatult muigama. Ta oli suudluste kohapealt väga vaba inimene olnud sellest ajast peale, kui ta kapist välja tuli. Tal polnud ka poiste suudlemise vastu midagi, kui see ainult sinna paika ka jäi. Rawrlet asetas ühe oma käe sujuvalt kaaslase kaelale ning tõmbas tüdrukut endale veel veidi lähemale, teda vastu suudeldes.

Amber muigas vaikselt, kui sai aru, et see neidisele meeldib. Või vähemalt ei ole ta selle vastu. Sujuvalt pani ta enda käe Lilith'i puusale ja teist hoidis siiamaani tüdruku põsel. Pidid tõdema, et neidis oli vägagi hea suudleja. Amber pole küll palju naisi suudelnud aga mõnda ta ikka on. Ja Lilith on tõesti vägagi hea. Vaikselt hakkas tüdruk veidike ahnemalt ja jõulisemalt suudlema. Nüüd tuli vaid loota sellele, et keegi neile peale ei satu. Amber ei taha, et keegi sellest HoGossipis kirjutaks.

Lilith muigas taas, kui Amber ahnemaks läks ja oma käe talle puusale pani. Tüdruk läks kaaslase tempoga ilma probleemiteda kaasa ning sasis oma teise käega ravenclawlase juukseid. Mõnusad juuksed olid, ilmselgelt. Rawrletil endal oleks üpris savi olnud, kui HoGossip, tema pärast kasvõi Päeva Provhet, neist kirjutab. Who cares.