Linnud ruulivad

Luhan uskus Destinit. Ta suhtles tegelikult suhteliselt vähe slytherinlastega ja ilmselt sellepärast ei tundnud poiss end nii kindlalt nende juuresolekul.
Poiss võpatas kergelt sel hetkel, kui lind ta õlale maandus ja oma väikse peaga tema põsega kontakti lõi. See juhtus tema jaoks ootamatult. Kuid poiss taastus suhteliselt kiiresti sellest väikesest šokist ning isegi tõstis käe, et loomakest uuesti paitada. Luhan ohkas.
"Peaks ka linnu muretsema," poiss arvas. "Ülimalt tore oleks võtta mõni lind, kes minuga niisama seltsiks, kui on paha tuju või midagi sellist," Luhan naeris oma totaka mõtte üle.

"Täpselt minu mõte," noogutas Destin. "Ma pole ainult väga kindel, kui kaua see lind püsib, ma lõin ta peaaegu mitte millegist, enamasti mu loodud asjad muutuvad mõne aja pärast tagasi selleks peaaegu mitte millegiks," ohkas poiss õrnalt. Talle meeldisid varesed, rongad ja tuvid rohkem, kui öökullid. Aga samas oleks öökull ka täitsa tore olnud. Neil oli palju pehmeid sulgi. Vähemalt nii Destinile tundus. "Kahju, et siin tuvisid ei ole. Nad söövad saia palju meelsamini kui öökullid," jätkas poiss siis. Ta oli ükskord vanemate öökullide peale vihastanud ja ühte saiaga visanud. See lind sai ka vihaseks ta küünistas Destini kätt päris korralikult, kui poiss oma nägu kaitses.

Luhan silmitses lindu oma õlal. Kuuldes Destini ausat vastust tuvide suhtes, võttis poisi nägu muigele. Kõik on tavaliselt alati öökulli peale väljas. Või siis näiteks kassi või muu seesuguse.
"Ainult saia söömise pärast?" naeris Hannie. Mingil määral pidi poiss Destiniga nõustuma kuna öökullidega on Luhanil isegi jamasid olnud. Neid on tüütu igale poole transportida, kui sa juhuslikult kuhugi reisima sattusid. Või siis nende kunagise öökulli puhul toitmine, kuna tal tunduvalt ei saanud mitte kunagi kõht täis. Kõige hullem oli tema järelt koristamine.Poiss värises sellest mõttest üle terve keha.
"Mjaa, tuvisid oleks vist tõesti vaja," poiss noogutas ning tõrjus kohutava pildi väljaheidete koristamisest peast välja. Jumal tänatud, et seda tonti neil enam kodus ei ole. Luhan arvas isegi, et peaks oma tädi tema ära ostmise eest tänama.

"Millegiks muuks need öökullid ju väga head ei ole. Veavad kirju küll jah, aga ikkagi," arvas Destin ja naeris kergelt enda üle. Kirjade transatamiseks need linnud ju paljudel olidki. "Nad on nii tavalised. Ma tahaksin endale ronka," pihtis poiss veel. "Ja kui tuvid liiga palju palutud on, siis hakid ajaks ka asja ära," noogutas Zane unistades suvisest Londonist kus linde palju leidus. Igal pool ei lubatud neid sööta muidugi, kuid samas mõnes kohas võis ja see oli väga tore.
Linnuke lõpetas oma pea vastu Luhani põske hõõrumise ja sättis end veidi mugavamalt poisi õlale istuma, et siis silmad kinni panna ja elu nautida.

"Täpselt!" nõustus Luhan naerdes. "Kui kirju poleks olnud kogu aeg igale poole saata, siis oleksime ilmselt juba ammu enne tädile ära müümist meie kodukakust lahti saanud," poiss pajatas oma jubedast öökullist. "Kas sa kujutad ette, kui jube ta olla võis? Iga päev tema järelt koristada... See lind oli nagu mingi väljaheidete masin," krimpsutas Hannie vastikusest nägu.
"Oh, ronk? Hakid?" Poiss pilgutas kaks korda silmi. "Poleks ka paha valik," ta naeratas soojalt. Poiss tundis, kuidas lind tema õlal lõpetas nühkimise ja oma positsiooni vahetas. Selle tulemusel läbi poisi südant soe tunne.

Destin kuulas Luhanit ja naeris jälle õrnalt. "Meil on õnneks kaks majahaldjat. Vanem ainult tudiseb ringi, aga noorem koristab kiiresti kõik ära, mis linnud teevad," jutustas Destin omalt poolt. Talle meeldisid majahaldjad. Nad pugesid võib-olla liiga palju, aga ilma nendeta oleks ka päris kurb olnud tegelikult. Keegi poleks maja korras hoidnud. "Varesed on ka tegelikult ilusad, aga rongad on targemad," arvas Zane. Varblased ja muud pisilinnud olid ka väga ilusad, aga.. Rongad olid suuremad siiski. Hakid ja varesed ka.

"Veab," ohkas Luhan. "Meil pole majahaldjaid. Või noh oli, aga me lasime ta vabaks," poiss masseeris oma kukalt piinlikult. Kes oleks varem kuulnud, et majahaldjas lastakse vabatahtlikult vabaks? Kuid siis talle meenus midagi. See kakk, tädi ja majahaldjas oli enne, kui Luhan oli kuus saanud. Poisi näoilme muutus korraga süngeks ning ta tundis, kuidas nutu klimp kurku ronis. Talle meenus jälle tema jube minevik. Kuid Luhan ei kavatsenud nutta. Ta raputas lihtsalt pead ja üritas end välja näidata õnnelikuna. Ainuke asi, mis teda reeta võis oli tema virvendav naeratus.
"Mmm~" Hannie ümises nõustumiseks. Ta ei usaldanud hetkel oma häält väga.

"Miks?" küsis Destin. Majahaldjad üldiselt ei tahtnud vabaks saada, nad armastasid oma pere isegi kui neid väga halvasti koheldi. Zane'il ei jäänud Luhani ilme muutus aga märkamata. "Kõik korras?" küsis poiss pikemalt mõtlemata ja kallutas jälle pead kergelt paremale. Ega Dessy enda minevik ka just teab mis lust ja lillepidu olnud. Ega ta elu praegugi selline olnud, eriti kodus, kuid samas - midagi väga hullu ka mitte. Ükskord ta vend tappis ta kassi ära. See oli ilmselt üks kõige hullem asi. Oma ema ta siiski ei tundnud, aga Sebastian ja isa vihkasid teda, kuna teda sünnitades naine suri - ja Destin oli blond ja õbluke nagu ema.

"Juhtus?" Luhan lihtsalt lausus mõtlikult. Ta ei olnudki aru saanud, miks ema oli üks päev otsustanud majahaldjast vabaneda. Poiss lihtsalt läks sellega kaasa.
Kuuldes Destini uut küsimust, teadis poiss, et oli vahele jäänud. Luhan ohkas ning vaatas siis suurte silmadega poisile otsa. "Mm~" ta lausus, silma kontakti mitte lõhkudes. Ta huuled olid surutud ühtseks jooneks ning ta käed värisesid kergelt, kuid ta surus need rusikasse ja peitis need Destini silme eest ära.
"Miks küsid? Kas ma näen välja nagu minuga oleks midagi korrast ära?" Luhan lausus võimalikult küsivalt. "Minuga on kõik suurepärane," ta naeratas oma vildakat naeratust lootes, et tema näitlemine läheb läbi.

Tema näitlemine igatahes ei õnnestunud, kuna Destin oli küllaltki läbinägelik ja pani tähele suuremat osa asjadest, mis toimus. Enamasti. Mõnikord muidugi jäi midagi kahe silma vahele, kuid inimeste lugemisega tuli ta hästi toime. "Jah, näed küll," noogutas Dessy. Luhani silmad ajasid teda pisut segadusse, kuna ta oli just avastanud, kui ilusad need on.
"Kuidas arvad," lausus Zane siis. Kui teine rääkida ei tahtnud, siis ta väga sundida ei kavatsenud. "On sul mõni lemmikloom?" vahetas ta siis teemat plaaniga kaaslast aidata unustada seda, mis iganes oli ta käed värisema pannud. Destinile meeldisid ka muud loomad peale lindude. Näiteks pandad ja tegelikult ka muud neljajalgsed. Väikesed loomad olid tihti ilusad ja nägid välja ohutumad ja armsamad, kuid samas rabas teda ka näiteks lõvide või gepardite ja tegelikult ka huntide suurus ja see, kuidas nad liikusid. Ta hindas tegelikult inimeste liikumist ka, jälgis võõraid ja tuttavaid kõrvalt, kui temaga parasjagu ei tegeletud. See oli päris tore ajaviide, kui aus olla.

Luhan oli pisut tagasi võetud Destini ausast vastusest. Poisi põsed muutusid kergelt roosakaks, kuna ometigi oli suhteliselt piinlik valega vahele jääda. Ta pilgutas mitu korda silmi ja avas suu, et midagi öelda, kuid pani selle kohe uuesti kinni. Huh, liiga vara saladuste jagamiseks. Poiss mõtles kõheldes. Rääkida või mitte? Ta silmitses Destinit veidi pikemalt kui vaja oleks olnud ning tundis järsku, kuidas põsed hakkasid üha rohkem õhetama. Kuid kui ta Destini küsimust kuulis, lõi ta automaatselt pilgu maha. Luhan ei saanudki täpselt aru, mida ta just teinud oli ega tahtnud sellele väga mõelda.
"Ei ole," poiss lausus ning kehhitas õlgu. Ka talle meeldisid erinevad neljajalgsed loomad, kuid Hannie eelistas pigem just neid pisikesi loomi. Need oli tavaliselt tõepoolest armsad ja tundusid jube ohutud. Talle käisid meeltmööda ka suured loomad, kuid ta siiski piirdus rohkem pisikestega.

Destin noogutas kergelt. "Mul oli kunagi kass, tal oli väga ilus hõbedane kasukas," lausus poiss nii muuseas ja naeratas selle mõtte peale. Sebastianike oli kassi ära kägistanud, see oli kurb, aga see oli juba ammu ja Dessy oli vennale andestanud, kuigi seda too väärt ei olnud. Päris kindlasti ei olnud. Sebby oli tõesti üks igavene tõbras, kui ikka päris aus olla.
"Aga mis loomad sulle meeldivad?" püüdis Zane siiski seda teemat mingil määral elus hoida. Kas oli rohkem koera või kassi inimene? Inzanele endale tundus see teema pisut liiga lamp, aga samas alustuseks käis ka, ta võitis vähemalt niiviisi aega midagi muud välja mõelda ja see oli ka vajalik siiski.

"Hmm, pilt sellest kassist tekib silme ette küll," ütles Luhan samuti naeratades. Pilt sellest, kuidas kass võis kusagil tänaval kõndida, hõbe kasukas kuu kumas helkimas. Poisi suust vallandus itsitus, kui ta seda kõike ette kujutas. Tal tuli meelde mälestus sellest, kui ta koos oma vendadega üks kord kassi perele tänaval piima viisid. Eriti õnnelik oli selle üle Yixing, kes pärast seda ainult nendest kassidest rääkiski.
"Hamstrid, hiired err... Närilised siis lühidalt. Kuigi kassi eest hoolitseksin ka suurima heameelega," Hannie naeratas laialt. Alati, kui poiss oli sattunud kuhugi loomapoodi, vaatas ta kõige esimese asjana just närilisi. Nad pakkusid talle kõige rohkem huvi.

Destin naeratas rahulolevalt, kui nägi, et oli suutnud teema edukalt kõrvale viia. "Närilised on armsad," leidis Dessy noogutades. Aga nad elasid enamasti nii vähe. Ja see oli kurb. Destinit köitsid loomapoodides kõige rohkem merisead ja linnud. Jänesed ka tegelikult. Aga need viimased hammustasid veel eriti valusalt. Zane lihtsalt ei saanud jänestega läbi väga.
Lind Luhani õlal oli mingil hetkel poisi juukseid vaikselt nokkima hakanud. Mitte neid sööma, vaid pigem lihtsalt võttis uudishimulikult nokavahele ja püüdis aru saada, millega on tegu. Või siis neid kohendada. Kes linnu pähe ikka nii väga näeb.

OT: Ma olen nüüd kuni reedeni ära ilmselt, so wait for me, okay?

Ka Hannie meelest oli see kurb, et närilised vähe elasid, kuid mis sinna ikka parata. Selle teadmisega oli ta nõus elama.
"Ai!" kostus Luhani valuoie. Ta tundis nagu keegi sakutaks tal juustest ning hakkas käega mis iganes see oli eemale peletama. Õnneks meenus talle õigel hetkel Destini lind. Poisi käsi vajus vähehaaval taas rippu ning ta piilus tasakesi oma õlale. Nähes väikest loomakest, ta silmad pehmenesid ja ta näole tuli pisike naeratus. Ükskõik, kui palju Luhan ka neid närilisi armastab, siis praegusel hetkel see lind siin meeldib talle kõige rohkem. Mis siis, et ta mingi aja pärast võib lihtsalt haituda... Poiss ohkas ja otsustas lasta linnul end lõbustada.
"Tead," Hannie alustas. "Ma oleksin sind ilmselt esimesel silmapilgul tüdrukuks pidanud, kui ma ise seda situatsiooni läbi poleks elanud," poiss naeratas piinlikult. Luhanit on peetud tüdrukuks tihti, kuid teda pole see otseselt häirinud kuni selle hetkeni, mil algkoolis poisi crush teda samuti plikaks pidas. Oi seda rõõmu...

OT: Oh, okay I shall wait for your return then.

Lind ehmatas, kui Luhan oiatas ja põrkus poisist eemale, jäädes tema õlast veidi eemale õhku lendama. Kui poiss uuesti maha rahunes maandus lind pikemalt mõtlemata oma kohale tagasi ja jälgis teda sama huvitatult kui ennem. Mingi hetke pärast asus ta ka juukseid uuesti, kuid nüüd ettevaatlikumalt, nokitsema.
"Päris paljud peavad mind tüdrukuks, või siis ei ole kindlad ja küsivad," lausus Destin lihtsalt ja naeratas kergelt kõigi mälestuste pärast, mis talle meelde tulid. Kõik polnud muidugi ülihead, aga samas - teda ei huvitanud just väga paljud neist ka hetkel. Need olid juba olnud asjad ja neid muuta ei saanud. Nende pärast muretsemine ja muu selline värk oleks lihtsalt enda suhtes ebaõiglane olnud. "Oota.." pomises poiss siis, kui talle jõudis kohale, mida Luhan öelnud oli. "Sind on ka tüdrukuks peetud?" küsis Zane pisut üllatunult, kuid pigem siiski mingil määral rõõmsalt ja uudishimulikult. Ta polnud veel kedagi teist sellist kohanud.

OT: Tere taas

Luhan tundis taas sakutamist, kuid suhteliselt hellemat kui enne. Poiss kortsutas küsivalt kulmu. "Kas mul on midagi juustes?" küsis ta seda küsimust rohkem enda käest. Kuid vastuse saamiseks ta ei võtnud midagi ette. Hannie lihtsalt lootis, et ta väga totakas sel hetkel välja ei näinud.
Luhan noogutas mõistvalt, kui oli kuulnud ära Destini seletuse. Nähes teise poisi naeratust, kippus ka Hannie suu pisut muigele. Ausalt öeldes poleks poiss iial arvanud, et selline asi kellegile väga ükskõikne oleks olnud. Mingil hetkel viskas see ka Luhanil üle. Kuuldes Destini küsimust, pilgutas Hannie paar korda silmi.
"Seda juhtub vahete vahel ikka," lausus poiss meenutades mõningaid olukordi. Poisil tuli silme ette nii kahtlasi kui ka halbu mälestusi.

OT: Hei hei Olin pühapäeva õhtuni võistlustel kohtunikuna ning ei saanud seetõttu siit väga läbi hüpata...

"Siit küll ei paista, võib-olla ta toitub lihtsalt juustest?" tegi Destin suhteliselt tõsiselt kuuldavale oma esimese mõttevälgatuse ja puhkes siis tahtmatult naerma. Aga tegelt, miks mitte? Kurat neid linde ikka teab. Võib-olla tahtis pesa punuma minna?
"Tõesti?" küsis Inzane jätkuvalt pisut üllatunult. Võib-olla oli valgus kehva või oli ta lihtsalt liiga Destin, et Luhanit tüdrukuks pidada? Kes teab. Äkki tollele meeldis ka kleite kanda? Sellisel juhul poleks niiväga üllatav olnudki, Luhani näojooned ei olnud eriti teravad nagu Dessy ennem näinud oli. Siiski ei pidanud ta seda eriti tõenäoliseks. Geid või mitte geid, väga niisama lihtsalt selle pärast, et meeldis, keegi peale Zane'i siiski kleite ei kandnud. Tal oli üpris keeruline seletada mõnikord inimestele, miks ta seda tegi.

OT: Pole hullu.