Linnud ruulivad

Destin oli nii umbes terve päeva maganud peale seda, kui eelmise öö raamatukogus veetis, seega polnud tal nüüd taas öösel üleval olemisega mitte mingit probleemi. Võinoh, kui välja jätta ehk ainult majahoidja, õpetajad ja kõik muud sellised toredad tegelased kes ilmselt poleks väga rõõmustanud teda voodist väljas nähes. Või siis just vastupidi oleksid tema majalt mõnuga punkte maha võtnud.
Igatahes oli põhjatorn mingil määral üks Destini lemmikuid kohti. Muidugi siis, kui seal kedagi teist parasjagu ei olnud, või kui see seltskond meeldiv oli. Põhjatorn oli ikka päris populaarne koht, ja samas oli see ka keelatud. Kui keegi ühe õpetaja siia valvama oleks pannud, oleks too ilmselt päris palju õpilasi tabanud.
Igatahes, hetkel ei olnud põhjatornis mitte kedagi peale Destini ja see oli imeline. Poiss istus ühel ankal, tegemata eriti välja tuulest, mis tornis ulgus ja ta kõrvu peast ära külmutada tahtis. Dessy oli üleni mähitud vanaema kootud salli. Jumal õnnistagu seda vana naist neil hetkedel, kui ta oma türtepojale korsetti selga ei ürita suruda.
Inzane'i käes oli võlukepp millega ta manas esile just seda mis parasjagu pähe juhtus. Paremat viisi harjutamiseks ta veel ei teadnud. Poiss lõi erinevat värvi linte, mis alla lossiõue poole keerlesid, ning ka erinevat värvi valgussähvatusi, mis tegelikult ei olnud eriti praktilised, kuna keegi oleks neid märgata võinud. Ja siis muidugi, ühel hetkel lõi ta pisikese linnu. See nägi juba täitsa okey välja, ta oli palju harjutanud samuti ja oleks ilmselt päris masendav olnud, kui need loomakesed tal lõpuks välja tulema poleks hakanud korralikumalt.

OT: Luhan

Luhan tundis, et vajas väikest jalutuskäiku. Ta otsustas oma mugava voodi hüljata ning siis natuke lossis ringi luurata. Minnes sinna, kuhu jalad viisid nägi varsti Luhan, et oli jõudnud põhjatorni juurde. "Millal ma veel siia sattusin?" pomises ta endamisi. Ta vaatas veel igaks juhuks ringi, et keegi teda ei oleks märganud ning avas siis vaikselt ukse.
Luhan ehmatas, kui nägi esimese asjana kedagi aknal istumas, lind tema juures. Poiss ei eeldanud üldse, et keegi veel peale tema lossis ringi hulguks.
Kuuldes eemalt samme hüppas kiiresti Luhan uksest sisse ning tõmbas ukse pehme klõpsatusega kinni. Poiss oli samme kuuldes unustanud isiku põhjatornis ning hüpanud kohe samuti sisse.

Destin ei pannud tähele, et keegi põhjatorni oli tekkinud, enne kui uks sulgus, kuigi ta ka seda ei kuulnud. Ta lihtsalt tajus, et ta ei ole enam linnuga üksi. Umbes sama tunne nagu siis, kui keegi sind vahib. Igaks juhuks vaatas poiss üle õla ja leidiski tornist isiku, kes sinna sattunud oli. Uudishimulikult pööras Zane end aknalaual ringi, olles nüüd jalad torni sisemuse poole rippu. Tuul ulgus ikka veel, kuid kuna ta polnud enam peaga õues ei olnud see pooltki nii vali. Sigatüügas ikkagi, kõik kohad olid ära nõiutud ja loogikat väga palju ei eksisteerinud. See oli mingil määral tore isegi. Vaheldus mugumaailmale võinii.
Pead õrnalt kallutades jälgis Dest mõne hetke võõrast, linnuke kes siiani oli tornis ringi lennanud maandus oma looja õlale ja kallutas poissi matkides pead.

Luhan kuulatas veel hetke uksel enne, kui võttis sügavalt hinge. Kes iganes see seal oli olnud on nüüd igatahes minema läinud. Poiss pigistas silmad momendiks kinni ning ajas pea kuklasse. Kui Luhan uuesti silmad lahti tegi ja ta ümbrust uurima hakkas, kohtusid ta silmad võõra omadega. "Õigus küll," ta lausus pehmelt. Enne sisse tulemist olin ta kedagi aknal näinud.
Poisi silmad veeresid vaikselt linnule, kelle pea oli veidi kõrvale kallutatud. Kas ta harjutab loitse? poiss kortsutas kulmu. Siis ta vaatas uuesti võõrast ning see kord manas näole kerge naeratuse. "Tere?" Hannie sõnas piinlikult ning tõstis isegi käe, et lehvitada.

Destin naeris lõbusalt, kui võõras talle lehvitas, nõksas pea otseks ning noogutas kergelt. "Tere ise kah, mis nii hilja voodist väljas teed?" uuris ta sõbralikult. Tal endal olid loomulikult kõik õigused, et voodist väljas olla, eks ole. Tegelikult oli suhteliselt ime, et Dessykesekene väga palju vahele polnud jäänud, ta hulkus alailma öösiti ringi. Palju õnne? Tal oli miski kaitseingel kindlapeale. Või siis kõik õpsid olid homofoobid ja ei julgenud teda keelama tulla. Haha, yeah sure. Lind Destini õlal avastas mingi hetk, et poisi pea ei ole enam kaldus ja parandas kiiresti oma vea, kohendades väärikalt oma sulgi, et seejärel uudishimulikult võõrast vaadata.

Luhan langetas käe, kui võõra naer talle kõrvu jõudis. Poisi naeratus laienes ning ta tundis, et see isik tema ees mingit ohtu ei valmista. "Sama võiksin sinult küsida," lausus Luhan ning toetus siis ukse kõrval oleva seina vastu. Ta ristatas oma käed rinnal ning vaatas nüüd juba muige saatel korda mööda võõrast ja siis lindu. Luhanile kippus isegi naer peale, kui nägi, kuidas lind oma looja järgi tegutses.
"Ja kuidas on su nimi? Pole sind väga lossi peal näinud," küsis Luhan.

"Destin Zane Lord, või ka Dessy, kuidas soovid," vastas Dest kui oli aknalaualt maha hüpanud ja tegi nüüd elegantse kummarudse. Erilist põhjust nagu ei olnud, tuli lihtsalt tahtmine. Talle meeldis kleitidega kniksu ka teha pidevalt, nii et miks mitte vahepeal ka kellegile kummardada? Lõbus oli vähemalt. Temal. 'Teie teenistuses' jäi ainult sedakorda ära, ta kasutas seda tavaliselt, kui keegi võõras tema vanune teda mingil põhjusel teietas. Nagu too plika kes ta valge särgi maasikajäätisega suvel kokku mökerdas. "Ja kuidas võiks olla sinu nimi?" tundis ta siis ka huvi teise vastu. Lind poisi õlal nõksas ka vahepeal peaga alla poole, püüdes Destinit matkida, kuigi tal selgelt polnud õrna aimugi, mida ta teeb.

Poiss vaatas uudishimulikult, kuidas Destin end tutvustas. Liigutused nägid tõesti elegantsed välja. Ta eemaldus seinast ning astus paar sammu sellest eemale. Lihtsalt põhimõtte pärast poiss tegi samuti sügava kummarduse ning isegi viibutas oma kätt nagu printsid tegid. "Xi Luhan, Teie Kõrgeausus," poiss muigas. Seejärel end kergelt püsti ajades, poisi silmades helkis puhas rõõm. Kui keegi oleks neile sel samal hetkel peale sattunud, oleks neid ilmselt peetud veidi peast põrunudeks.

OT: I need some sleep. Vastan homme. Ööd!

Destin naeris kergelt, kui Luhan teda kõrgeaususeks kutsus. Ta ei saanud sinna midagi teha, ta ei kohanud igaöö inimesi, kes oleksid nii teinud. Tavaliselt vaadati teda lihtsalt nagu poolearulist, kui ta lihtsalt nalja üritas teha. Destin ei valinud sellist elu, elu valis tema või kuidas iganes see käib. Ta ei valinud oma venda ka. Too oli paras värdjas ja Dessykene armastas teda sellest hoolimata, nii et ta võib-olla siiski oli poolearuline, kes teab.
"Huvitav nimi," leidis Destin. Ebatavaline võinii, tavaliselt olid Sigatüüka õpilastel ikkagi mingid inglise või vähemalt prantsusepärased nimed. See polnud tema arust paha asi, et Luhani nimi harjumatu oli, Destin nautis alati täiel rinnal kõike mis tavalisest erinev oli, kuigi vahepeal oli ka tavaline tore, lihtsalt mitte liiga tihti. See muutus tüütuks ju ikkagi pika peale. Mõnikord kui ta tüdrukutega sebis tundusid kõik talle tahtmatult liiga ühesugused. Mingit pidi muidugi erinevad, aga siiski väga paljus sarnased. Linnuke Dessy õlal ajas oma suled uhkelt puhvi, lõi pea kuklasse ja kädistas midagi.

OT: Ilusaid unenägusid!

Luhan naeris samuti, paljastades oma säravvalget hambarida. Kuigi nad alles kohtusid, tundis poiss nagu oleks ta Destinit tundnud mitmeid aastaid. See tunne juba iseenesest soojendas Luhani südant. Ta ajas end nüüd täiesti sirgeks ning otsustas uuesti vastu seina toetuda.
"Hiina nimi. Ma tulen Beijingist." pakkus poiss Destinile naeratust. Hanniele meeldis ta nimi väga just selle pärast, et Hiinast tulles kõigile välismaalastele pakkus poisi nimi huvi. Tal endal oli esialgu raskusi teiste nimede õppimisega võõramaise häälduse pärast, kuid nüüd ei ole see poisil enam mingi probleem.
Luhani kõrvu jõudis linnu sädin. Poisi meelest oli see päris armas.
"Kena lind," märkis ta lõpuks.

"Oh, tõesti?" küsis Destin üllatunult ja ta naeratus vajus laiemaks. "Mis klassis sa käid? Kas sa oled algusest peale Sigatüükas õppinud?" tundis poiss huvi. Ta oleks tõenäoliselt veel küsimusi esimese raksuga lisanud, kuid sai end siiski pidama, kui jäi ühe küsimuse sõnastuse üle juurdlema ja siis teised unustas. Ega ta oleks muidu veidi liiga pealetükkiv ka ilmselt olnud, nii et vast oligi sedasi parem.
Luhani märkuse peale muidas Zane taas ja pööras pilgu linnule. "Kukkus hästi välja jah täna, kuigi tal on ikkagi mingi kiiks küljes," noogutas poiss siis. Ta oli lindude manamist harjutades ikka igasugu värdjaid loonud ja mõnikord ei tulnud ka nende kaduma panemine eriti hästi välja, nii et mõni jäigi kooli peale ringi tiirutama nii kaua, kuni ise otsa sai. Destini loodud linnud polnud siiani veel väga vastu pidavad olnud. Nad ei saanud surma, pigem lihtsalt.. Niisama kadusid ära, kui jõud lõppes, võinii.

"Tõesti jah," Luhan sõnas. "Ma käin viiendas klassis. Ja jah, ma olen algusest peale õppinud," poiss raputas naeratades pead. Palju küsimusi veel peaks tulema? Lulu ei mäletagi millal viimati talt korraga nii palju küsimusi küsitud oli.
Poiss turtsus kergelt. Ilmselt kiiksu leidis ta juba linnu juures üles, kuid ausalt öeldes tegi see poisile kohutavalt nalja. Hannie pole tegelikult linde niimoodi ise mananud. Loomulikult tunnid ei loe, sest seal tal ei ole lihtsalt muud võimalust. Hmm... Peaks ka siiski proovima. Luhan mõtles endamisi.

OT: Jõulupeod huh... Häid jõule siis ka tagant järgi

"Oh, huvitav, et ma sind ennem näinud ei ole.." pomises Destin, kuid ei vaevanud oma pead sellega eriti kaua. Ega ta ei teadnudki kõiki inimesi sigatüükast, ei pidanudki ja nii oligi põnevam. "Miks sa üldse Sigatüükasse õppima tulid?" küsis Dest peaaegu kohe, kui oma mõtteid korrastanud oli. Mitte, et tal midagi selle vastu oleks olnud, aga hiinas oli kahtlemata ka ome võlukunstikoole. Poiss vähemalt ei uskunud, et seal neid olnud poleks.


OT: Sulle ka

Luhan pakkus ainult selle peale naeratust. Ega poiss ka just Destin'it tuttavaks näoks pea. Ta on koolis kohtunud paljudega ning Luhan pole just tüüp, kellele kõik näod otsekohe meelde jääksid.
"Miks?" Poiss kallutas pea ühele küljele ja näris halvast kombest oma alahuult. Ta vangutas küsimuse kohal hetkeks pead. "Ma pole isegi kindel," lausus ta siis pärast pikka mõtlemist. "Sain kirja ja otsustasin siis lihtsalt tulla?" Ta lasi valla ühe väikse naeru. Ausalt öeldes polnud ta sellele mõelnud, sest ilmselgelt on mõni Hiinas olev võlukool lähedamal kui Sigatüügas.
"Sa küsid suhteliselt palju küsimusi esimese kohtumise kohta," Luhan muigas. Ta viis ühe jala üle teise ning ristatas käed rinnal. "Kuidas sinuga lood on? Kust sa pärit oled? Mis sind Sigatüükasse tõi?" poiss otsustas samuti paar küsimust esitada.

Destin noogutas õrnalt ja muigas. "Kas see häirib sind? Ma olen suhteliselt uudishimulik mõnikord," vastas poiss pead kallutades, mida ta linnuke otseloomulikult matkis. "Ma olen pärit Londonist, võinoh, kui aus olla, siis Lordide mõis on Londonist väljas, aga mitte väga kaugel," sõnas Destin ühe käe tõstes ja linnu pehmete sulgedega kaetud pead silitades. Loomake võdistas oma tiibu kergelt ja hõõrus end siis tugevamini vastu poisi sõrmi, nagu mõni kass. "Sigatüükasse tõi mind kiri.." alustas ta siis Luhani viimasele küsimusele vastamist, tehes korraks väikese pausi. Tal oli olnud plaan rääkida sellest, kuidas ta isa ja eriti vend üldse ei uskunud, et mõni temasugune kirja saada võiks, kuid jättis selle siiski tegemata. Esimese kohtumise kohta ta oli võib-olla tõesti liiga jutukas aga noh.. Ta oli öösiti alati palju jutukam, kui päeval. "Ja mu isa oli väga rahul, nii et siia ma jõudsingi," lõpetas Zane. "Ma olen siin olnud esimest klassist peale," lisas ta siiski veel, pilk linnul kes eluga rahul paistis olevat.

"Sugugi mitte," Luhan raputas naeratades pead. Kuidas teda saigi selline asi härida? Parem ikka kui piinlik vaikus. Poiss vaatas maha, kuulates Destini juttu ning isegi noogutas aeg-ajalt. Lordide mõis? Tundub päris põnev olevat. mõtles ta endamisi.
Kui Destin jõudis Sigatüükani, siis kortsutas Luhan hetkeks kulmu, sest see tekst tundus tema jaoks kuidagi kahtlane. Aga selle asemel, et selle kohta midagi pärida, ta otsustas selle mõte peast välja tõrjuda. Luhan sirutas enda selga oma positsioonist ning ringutas käsi. Poiss saatis Destinile naeratuse ja lasi oma kätel keha kõrvale rippu lasta. Siis ta kõndis tasapisi Dessy juurde ning tõstis oma käe kõhklevalt üles.
"Kas võib ka lindu silitada?" Luhan küsis piinlikult. Well that didn't sound manly. Ta mõtles. Poisi põsed kergelt õhetasid ning ta isegi väheke kahetses, et oli sellise kahtlase küsimuse esitanud.

Destin naeratas laialt, kui kuulis, et Luhanil tema uudishimu vastu midagi ei olnud. Mõndadele käis see närvidele küll, ja Inzane'i häiris see, et see neid häiris, nii et ta üldiselt ei saanud selliste inimestega just väga hästi läbi. Eriti siis, kui sitt tuju oli, aga siis sai ennast selliste peale välja elada, nii et lõppkokkuvõttes oli ikkagi tore, et selliseid ka leidus.
Poiss jälgis ootusärevalt, kuidas teine tema juurde tuli ja käe üles tõstis, ning naeratas siis uuesti, kuuldes, et teine lindu silitada soovib. Destin ei hoolinud eriti sellest, kui mehelik või mitte see küsimus oli või üldse. Ta oli rohkem rõõmus selle üle, et Luhan ilmselt linde ei vihanud. "Jah, ma arvan küll," vastas Zane oma kätt alla lastes ja vaatas linnu poole, kes samuti tema otsa vaatas, kuid siis pilgu mõne hetke pärast teisele poisile pööras, teda uudishimulikult silmitsedes. Hetkel küll ei tundnud, et loom Luhanile kallale minna tahaks, ja kuna ta vähemalt üritas oma looja moodi olla, siis vaevalt ta seda ka teha kavatseb.

Luhan naeratas soojalt. Ta sirutas siis juba julgemalt käe välja ning silitas kergelt näppudega linnu pead. "Nii pehme," poiss pomises vaikselt enda ette. Ta silmitses linnu kohevaid ja kauneid sulgi. Ainuüksi selle vaatamine tõi Luhanile imekombel rõõmu. Poiss kummardus linnule lähemale ja naeratas siis kergelt.
Kuid just sel hetkel tajus ta kui lähedal ta tegelikult Destinile oli. Lind oli omaniku õlal, mis tähendas seda, et loojale oli ta sama lähedal kui loomakesele. Luhan võpatas nii, et selle tagajärjel isegi astus sammu tagasi, eemaldades samaaegselt näpud. Poiss sirutas kiiresti selga ja köhatas kurgu puhtaks. Luhan tundis, kuidas ta põsed õhetasid kergelt. Ta vaatas siis kõrvale ning masseeris kukalt piinlikult.
"Ups. Liiga lähedal vist," poiss lausus.

"Onju," noogutas Destin vaadates silitamist nautivat lindu ja Luhani kätt. Naeratus mis jätkuvalt poisi näol ilutses, kahanes kui teine talle lähemale kummardus. See oli olnud kuradi ammu, kui keegi viimati talle nii lähedal oli. Üpris uudishimulikult silmitses ta tema nägu selle hetke vältel mis kulus, et poiss eemale tõmbuks.
Zane'i parem suunurk tõmbus tahtmatult muigele, samas kui ta põskedele ilmus samuti õrn puna ja ta pilgu Luhani kombel mujale viis. Tehes nüüd hetkeks linnust äärmiselt huvitatud oleva näo puudutas poiss ise taas linnu pehmeid sulgi. "Talle meeldis," lausus Destin nüüd jälle kergelt naeratades. Mida ta ikka ütlema pidi? Tornis oli kuidagi palavaks muutunud.

"Err, palun väga?" Luhan ei osanud samuti midagi muud öelda. Ta üritas kiiresti suvalist teemat algatada, et ta piinlikusse vaikusesse ei mattuks. Kuid tundus nagu ta pea oleks korraga nagu täiesti tühi olnud. Poiss näris alahuult ning kortsutas samal ajal kulmu. Argh, nii ei lähe. ta mõtles ohates.
"Sul tüdruk on?" küsis Luhan siis esimese küsimuse, mis talle pähe kargas. Pärast selle lause küsimist, tundis ta nagu tahaks peaga vastu seina lüüa.
"Err, sa ei pea sellele vastama. Ausalt öeldes said mul lihtsalt teemad otsa," Luhan naeratas piinlikult. Parem kohe ära selgitada enne, kui hakkab tekkima valesid arusaamisi.

Destini põsed õhetasid õrnalt, kuid samas naeris ta rõõmsalt. Luhan oli nunnu. Teisele seda öelda ta muidugi ei kavatsenud, pole vaja oma orientatsiooni ja üldse värkidega kohe minema peletada, kui keegi tore silmapiirile ilmub. "Ei ole," vastas Destin siiski peale poisi selgituse kuulamist.
"Sul?" sest küsime vastu ka ja piinlik oli mõlemal mingi määral juba niigi. Jutuajamine oli kuidagi parem siiski kui vait olemine. "Mis majast sa oled üldse?" vot see on nüüd küll parem küsimus, kui see tüdrukute värk ilmselt. Dessy oli enda üle väga uhke ja silitas lindu. Peaks talle nime panema? Sellest saaks ka juttu teha. Jah. Tubli Destinikene.

"Oh," kõlas ainult Luhani suust. Ta oleks tahtnud lihtsalt sel hetkel maa alla vajuda. Mida muud olekski ta saanud vastata? Palju õnne, et vallaline oled? Vaevalt.
"Sama siin," Luhan noogutas aeglaselt. Ta oligi juba eeldanud, et Destin sama küsimust poisilt küsib. Poiss tundis suurt kergendust, kui Destin järsult uue küsimuse esitas. Ta pakkus väikest naeratust ja otsustas seekord teise poisi kõrvale istuda. Muidugi jättis ta mingi vahemaa sisse.
"Gryffindor," ta lausus siis. Luhani pilk aga jooksis üldse mööda seinu. Siis aga pööras ta järsult pilgu tagasi Destinile.
"Aga sina? Hufflepuff?" poiss sõnas muige saatel. Mitte, et tal midagi huffide vastu oleks, ta lihtsalt tahtis arvata.
"Ravenclaw?" ta pakkus veel ühe maja otsa.

"Oh, kas tõesti.." pomises Destin teise maja kuuldes. Tegelikult see polnud nii üllatav, kui tunduda võis. Lihtsalt, palju õnne Destin, sa semmid jälle dorkidega. Isa on väga uhke! Poiss naeris lõbusalt, kui Luhan talle maju pakkus. Hufflepuff? Tegelikult, see oleks talle vast sobinud isegi täitsa. Ravenclaw ka mingil määral. Rohkem kui Slytherin siiski. Muidugi võis poiss ka paras tropp mõnikord olla ja ülbe ja kõike seda mida üks õige madu, kuid enamasti siiski mitte. "Ma olen Slytherinist," lausus Inzane jälgides teise reaktsiooni. Lind ronis poisi teisele õlale, et sealt pea kaldus gryffindorlast vaadata.

Luhan noogutas taas, lõbus naeratus näol. Ta ei olnud pannud tähele Destini esialgset reaktsiooni ning lihtsalt eeldas, et tal ei olnud midagi väga selle peale kosta. Igatahes oli poiss õnnelik, et oli suutnud Destini mingil määral naerma ajada. Kuid kuuldes, siis kust majast ta tegelikult on tundis Luhan äkitselt, kuidas ta naeratus haitus. Slytherin? Hannie mõtles endamisi. Ta ei olnud just slytherinlastest väga kiidunud. Ta oli Slytherinist nii mõndagi kooli peal kuulnud-näinud ning tundis isegi kerget ebasallivust nende vastu. Kuid igal asjal on ka erandeid, eks? Luhan tundis, et tahaks Destiniga sõber olla ning seda ta kavatseski teha. Kui muidugi teine pool samaga vastab. Poiss keeras pilgu eemale ning vaatas oma käsi, mis nüüd oli tal süles.
"Jah, igal asjal on ka erandeid," Luhan pomises vaikselt enda ette ja manas näole uue naeratuse. "Loodetavasti saame suured sõbrad olla," ütles ta nüüd nii, et ka Destin seda kuuleks.

"Ma olen alati teiste majade omadega paremini läbi saanud, kui oma maja omadega," mainis Destin nii muuseas, kui Luhan mõtlikuks jäi. Ta aktsepteeris teisi slytherinlasi ja see oli enamjaolt ka vastastikkune ja kuni see nii püsis, oli kõik okey.
"Küll me saame, gryffindorlased on ennemgi slytherinlastega semminud," oli Destin kindel. Ta pidevalt rääkis gryffindori tüdrukutega, nad lihtsalt kuidagi.. Tekkisid ta juurde. Ühe gryffindori poisiga hüppas eelmine kord tornist alla ka ju. Ta ei hakanud vähemalt kohe Luhanile rääkima, mida tema kallis isa sellistest asjadest arvas. Polnud vajadust. Kunagi hiljem. Nad alles kohtusid ka ju.  
Lind Zane'i õlalt hüppas nüüd Luhani omale ja hõõrus oma pead vastu poisi põske, pannes oma looja muigama.