Leiame põhjuse kokkusaamiseks..

Harry oli veel mõne hetke vait, seedides seda, mida Lex'i öelnud oli, see oli liiga äkitselt tulnud, ta oli liiga ametis olnud oma päti-poisi rolliga, pealegi polnud ta uneski osanud ette näha, et Lex'i nii öelda võiks. "Sa meeldid mulle ka." üpris hädine lause, aga midagi paremat sinna peakolu sisse parasjagu samuti ei tekkinud. See oli liiga tühi hetkel ja sumises. Üritas seedida, kas ja mida ja kui õieti ta oli kuulnud.

Alexa naeratas vaevumärgatavalt, kui ta Harry häält kuulis. Ta ei suutnud seda uskuda, kuidagi ebareaalne. Samamoodi ei suutnud ta enda käitumist ära imestada. Alexa mäletas, mida kõike ta oli Jack'i eest võideldes teinud, kuidas Lex oli temaga igal võmalusel flirtinud ja teda suudelnud. Ja nüüd, praegusel hetkel ta ei saanud nii teha. Miski hoidis teda tagasi. Ta ei tahtnud midagi ära rikkuda.

Harry sirutas käe välja, pani Lex'ile ümber õlgade ja tõmbas tüdruku endale pisut lähemale enne, kui talle õieti kohalegi jõudis, mida ta teinud oli. Kui see aga kohale jõudis oli juba kenasti liiga hilja, et midagi muutma hakata. Ega Harry poleks tahtnudki midagi muuta, aga ta polnud üldse kindel, kas Lex'ile hetke olukord meeldis.

Alexa oli olukorraga rahul. Harry kõrval oli hea olla. Lihtsalt hetke olukorras toetas Alexa oma pea poisi õlale. Ta arvas, et oli vale aja valinud, et poisile oma tunded üles tunnistada. Lex pidi nädala pärast Prantsusmaale sõitma. Kuid sellegi poolest oli Alexa praegu märgatavalt paremas tujus kui ennem ning tema huulil oli ka õrn naeratus.

Harry rahunes pisut, kui tüdruk oma pea ta õlale toetas. Nüüd oli ta vähemalt kindel, et ta totakas käsi polnud midagi valest teinud, kohe palju kergem hakkas, käel ka ilmselt. See viimane hakkas nüüd Lex'i juustega lampi mängima. Okey, Harry siiski polnud oma käe üle kontrolli kaotanud, ta lihtsalt ei pannud seda tähele, ja juustega oli ka tore mängida. Käel oli vähemalt tegevust.

Alexa tundis seda, et Harry käsi midagi tema juustega tegi, aga see tüdrukut ei häirinud. Alexa kissitas natuke päikese käes silmi. Sest päike ikka paistis. Ilus suveilm. Sellegipoolest päikseprille Lex enam ette panna ei tahtnud. "Ma sõidan nädala pärast Prantsusmaale," lausus Lex mõtlikult. "Aga me kohtume ju ikka, eks?" küsis neidis ning pööras korraks pead, et Harry poole vaadata.

"Kauaks sa Prantsusmaale lähed?" uuris poiss. Seda oli ka tarvis teada. Siis teab kas on tarvis mingi hetk Prantsusmaale järgi minna Alexa'le. "Mida küsimust," lausus Hart kergelt naerdes Lex'i viimase lause peale.

Alexa naeratas Harry viimase lause peale. "Ma ei tea... Ma ju tegelikult elan Prantsusmaal. Kogu mu pere on seal," lisaks veel kogu suguvõsa. Mõnes mõttes oli Alexa juba tüdinenud sellest kõigest. Ta oleks hea meelega Inglismaale jäänud.

Harry noogutas. "Ma siis ootan, kuni sa tagasi tuled." arvas ta. Mida ta muud ikka väga teha sai. Järgi sai ka minna, aga selleks tuleb kuskilt kohast pisut muguraha sebida, või luuaga minna.

Ma just praegu tulin selle peale, et nad oskavad ju ilmuda. Vist? Ma oletan, et Alexa'le õpetati seda Beauxbatons'is. "Me oskame ilmuda," lausus ta Harry'le ka, pisut üllatunult, et ta varem selle peale polnud tulnud. "Polegi vahet, kui kaugel me üksteisest elame," lisas ta siis naeratades.

Harry noogutas. "Aga ma poe kunagi Prantsusmaal käinud. Ma ei saaks sinna vist siis ilmuda?" arvas Harry. Ta ei saanud ju ilmuda kohta, mida ta kunagi näinud polnud. Võib-olla oleks pildil nähtule keskendumine aidanud? Ei tea.

"Aa," lausus Alexa selle peale mõtlikult ning pani pea uuesti Harry õlale. "Siis ma tulen ise Inglismaale," pakkus ta. Tal polnud selle vastu midagi ka.

Harry noogutas jälle. "Siis peaks kokku leppima, kus ja millal. Mööda Londonit kedagi taga ajada ei ole väga tore." arvas ta.

Alexa muigas selle peale õrnalt. See poleks tore olnud jah. "Me saame üksteisele helistada," arvas ta. Kui nad millalgi numbreid vahetavad.

"Jaa, saame. Ma pean oma telefoni siis üles otsima." noogutas poiss. Kodus kuskil oli, ega ta täpsemalt ei teadnud. Viimati oli seda aasta tagasi näinud.

Aasta tagasi? Nojah, koolis need ju ei töötanud. Alexa leidis oma kotist pastaka, aga paberit tal polnud. "Ma võiks sulle oma numbri anda, sa saaksid mulle helistada, aga mul pole paberit..," lausus Lex ning tema pilk jäi seisma Harry käel, mis tema ümber oli. Kirjutab käe peale?

Koolis läksid need lolliks jah. Käe peale kirjutamine oli jah hea idee. "Kirjuta käe peale." lausus poiss, kui ta märkas, mida Lex'i vaatas. Käe peal oli kõige parem nagunii, paberi võis ta ära kaotada.

Alexa võttis siis Harry käest kinni ja kirjutas sinna oma numbri. Ei hakanud juurde kirjutama, et kelle number see oli janii. Lõpuks pani ta pastaka kotti.

Harry vootas korra nimbirt oma käel, ja pani siis käe uuesti Lex'i ümber tagasi. "Mis sa muidu ülejäänud nädala teed? Enne Prantsusmaale minekut?"

Lexi kehitas kergelt õlgu. "Chanel - mu nõbu - jääb siia selleks, et poodides käia.. Me läheme koos temaga Prantsusmaale. Ilmselt ma käin koos temaga mööda poode siis..," lausus Alexa, kuid mõtles siis ümber. "Või on sul midagi muud välja pakkuda?" küsis Lex muiates.

Harry noogutas. "Ega mul midagi paremat vist välja pakkuda ei ole." arvas poiss. Shoppamise rõõmu vastu ikka ei saa ju, eks. Tal vähemalt ei tulnud midagi paremat pähe.

"Ma juba lootsin," lausus Alexa. Ükskõik kui väga talle meeldisid uued asjad ja poodides käimine, ei rõõmustanud teda väga see, et ta terve nädala peab Chanel'i järel mööda poode käima. Oleks tahtnud Harry'ga ka aega veeta.

"Võib ju midagi välja mõelda." arvas Harry. Võimalusi oli palju, lihtsalt ükski ei tahtnud hetkel kuskilt välja karata.

"Mulle meeldiks see," lausus Lex naeratades. Küll nad midagi välja mõtlevad.

Harry noogutas naeratades. "Siis tuleb ajusid ragistada." lausus ta. Oleks saanud näiteks Lekkivasse Katlasse minna, aga seal oli ka juba nii palju käidud, et seal poleks vist eriti midagi teha. Weasley'de võluvigureid võis ka vaatama minna, võimidagi.