Leiame põhjuse kokkusaamiseks..

Alexa oli paar viimast päeva eriti pahuras tujus olnud. Sellepärast ei tahtnud ta pärast Sigatüüka Ekspressilt maha astumist isegi mitte koju Prantsusmaale minna. Mitte veel. Neidis oli koos nõbu Chanel'iga otsustanud mõneks ajaks veel Londonisse jääda. Chanel oli ette võtnud järjekordse shopingu tuuri London'i linnas ning Alexa oli tee leidnud Diagon'i põiktänavasse. Ta ei teadnud, mida ta täpselt seal tegi, aga seal ta oli. Istus ühel tee ääres oleval pingil, päikseprillid ees. Ta mõtles, mida ülejäänud ajaga edasi teha. Nad olid nõbuga otsustanud Inglismaale jääda veel nädalaks, võibolla kaheks.

OT: Harry siis.

OT: On see probleem, kui ma selle konto alt kirjutan? c:

Harry oli sigatüüka expressis üpris väsinud olnud. Ta oli mõelnud küll Lex'i üles otsida, kuid oli siis koos mingite majakaaslastega oma kupees magama jäänud, Londonis ta ka tüdrukut leidnud ei olnud. Poiss oli esimese päeva kodus olnud ja end välja maganud. Järgmisel päeval oli ka asja ajamist olnud ja lõpuks oli tal pisut vaba aega tekkinud, mille tõttu ta nüüd rahulikult diagon'is ringi jalutas, see oli hea otsus, sest tema soov Lex'i üles leida täitus seal, kuigi ta ei tundud tüdrukut esimese raksuga ära. Päikseprillid muutsid inimest ikka tohutult. Silmad andsid näole palju juurde ja nende puudumine oli ebaloomulik, mille tõttu poisile ka eriti sellised prillid ei meeldinud. "Hei." lausus ta rõõmsalt Alexa'le.

OT: Ei ole.

Alexa polnud Harry't alguses märganud. Vahepeal oli ta oma mobiili pealt kella vaadanud, siis jälle niisama istunud ja enda ette vahtinud, natuke aega inimesi jälginud. Kui ta lõpuks aga poissi märkas, ilmus tema näole naeratus, mis kohe ka kadus. "Tere, Harry," lausus neidis tervituse peale.

OT: Siis on hästi

"Kuidas läheb?" küsis poiss sellele pingile, kus tüdruk istus, lähemale sammudes. Temal telefoni kaasas ei olnud. Polnud vajadust. See oli nagu nii mingi ürgne nokia, mis palju ruumi võttis.

"Noh, kool on läbi, mul pole aimugi, mida oma eluga nüüd peale hakata. Koju ma ka minna ei saa. Ja ei tahagi," lõpuks vaatas ta Harry poole, natuke solvunud pilgul. Aga seda poiss päikseprillide pärast ei näinud, onju. Ta jättis lisamata, et Harry oli ka ennast kuskil tema eest peitnud, sest tüdruk polnud teda ballist saati näinud. "Kokkuvõttes läheb mul hästi," lausus Lex veidi liiga järsult, et see usutav oleks. Võibolla oli ta lihtsalt liiga tujukas.

Harry kortsutas kergelt kulmu, ta polnud tüdrukut ausalt öeldes kunagi nii pahurana näinud. Solvunud pilku ta tõesti ei näinud, aga tüdruku toon ütles ka nii mõndagi. Poiss potsatas Lex'i kõrvale pingile pilku tüdrukult pööramata. Harry väiksed ajurakud töötasid parasjagu selle kallal, kas Lex'i saaks vihaseks, või ei, kui ta küsiks, kas midagi on lahti. Lõpuks ta siiski otsustas, et tuleb proovi teha. "Kas midagi juhtus?"

"Ei," vastas Alexa sama järsult ning pööras oma pilgu Harry'lt. Ta ohkas, üritas ennast tagasi hoida ning natuke maha rahuneda, võinii. Ta saatis pilguga mõnda aega ühte mööduvat koera. "Kuidas sul endal läheb?" küsis Lex siis natukese aja pärast, veidi sõbralikumal toonil. Tore oli Harry't siiski näha ju.

Harry kulmu kortsutus süvenes. "Suhteliselt hästi." vastas poiss ettevaatlikult. "Ma otsisin sind." mainis ta pisut hapult. Ei olnud eriti õnnelik selle tooni üle, millega Lex'i rääkis. Tal oli tunne, nagu ta oleks midagi valesti teinud, ja see ei olnud tore. Vastik oli ka see, et tüdruk sellest ei rääkinud vaid normaalset nägu pähe üritas teha.

Viimane asi, mida Alexa tahtis, oli Harry tuju ära rikkuda. Aga ta tajus, et see võis juhtuda, kui ta edasi nii käitub. "Otsisid? Mind?" küsis ta leebemal toonil, jälle Harry poole vaadates. "Miks?" küsis ta hetke pärast, kui ta natuke mõelnud oli. Miks poiss teda nüüd otsis, kui ta kooli ajal teda näha oleks võinud? Viimastel koolipäevadel, rongis janii.

"Ei tohi või?" küsis poiss nüüd pilk maas ja toksis jalaga kive ja muud sodi, mis maas oli. Ta ei suutnud hetkel eriti loominguliselt mõelda, et midagi paremat öelda ja ega ta ausalt öeldes nüüd ei teadnud ka, miks ta tüdrukut otsinud oli, kui Alexa seda nüüd küsis.

Alexa vaikis selle peale. Talle vist tegelikult meeldis see, et Hart teda otsinud oli. Olgugi, et ilma põhjuseta. "Miks sa meie lõpupeole ei tulnud?" pahvatas Lex lõpuks. See küsimus oli tal juba mõnda aega mõttes mõlkunud. Samamoodi oli Harry ballilt ka peaaegu sõna lausumata lahkunud. Või midagi taolist.

Poiss tõstis üpris kohkunult pilgu. "Ma olin väsinud." lausus ta nagu oleks see kõige ilmselgem asi terves maailmas ja tabas hetk hiljem, kui haledasti see täpselt kõlas, ning lõi siis pilgu jälle maha oma jalgade ja kivide juurde. "Meil üks tüüp toas oli haige, palavik, võimidagi. Ta siples terve öö. Sa võid ette kujutada, kui võimatu on magada. Ma kahtlesin, kas ma end ballilegi vedada jaksan. Ma oleksin pärast ilmselt teisel peol magama jäänud, kui ma ära poleks läinud." pomises poiss oma nina alla, tõmmates pead järjest rohkem õlgade vahele, nagu mingi pättusega vahele jäänud poisike.

Alexa'le kargasid pähe igasugused mõtted. Näiteks oleks poiss võinud unerohtu võtta. Ja siis mõtles ta hoopis, et äkki Harry lihtsalt ei tahtnudki peole minna. "Ma ootasin sind," lausus Lexi nördinult. Ta sai aru, et see polnud Harry süü, aga natuke süüdistavalt kõlas see ikkagi.

"Palun vabandust." pomises poiss. Ta oleks võinud unerohtu tõesti võtta, aga kahjuks seda tal parasjagu käe pärast ei olnud, ja juurde tuua ta seda kuskilt ka poleks saanud. Haiglatiivas seda kindlasti oli, aga kui ta isegi teel sinna kellegile vahele ei jääks, siis haiglatiiva emandale küll, kui ta unerohtu tahab. Seda nast ei võinud ka ju teada.

Alexa raputas kergelt pead. "Enam pole vahet," lausus ta. Kui ta oleks teadnud, et Harry peole ei lähe, siis poleks arvatavasti ta isegi sinna läinud. Peol olijatest sai ta ka läbi ainult vähestega. Syd, Cathy, Jack ja Logan, teisi ta kuigi hästi vist isegi ei tundnud. Tema jaoks seal peol midagi huvitavat eriti ei olnud toimunud ka. Natukese aja pärast Alexa isegi muigas õrnalt. Harry oli oma lõpupeo siis otseses mõttes maha maganud.

"Ega ei ole jah vist." pomises Harry jätkuvalt oma tosse vahtides, nii et see muie jäi tal nägemata. Maha magas ta jah selle. Haige poiss oli haiglatiiba viidud lõpuks, ja kõik teised olid kuskil ära, nii et ta oleks võinud ennast välja magada, kui end nüüd täis kaaninud düüdid tagasi poleks tulnud ja pool ööd oma viski pudeleid taga poleks ajanud, üks teise otsa koperdanud, ja mitte aru saanud, kelle voodi kus on, ja kes üldse kes on. Üks poiss ei suutnud lõpetada juttu sellel teemal, et Harry on ta noorem õde, nii et lõpuks oli poiss lihtsalt välja läinud ja rongis maganud. Sad lifeu..

"Rongis ma ka sind ei näinud..," lausus Alexa hetke pärast. See oli lihtsalt fakt. Tegelikult Lex oli rongi koridorides vaadanud mööda minnes kupeede poole, kus elu käis, mitte nende poole, kus inimesed magasid. Seega ilmselt oli ta rongis poisist lihtsalt mööda kõndinud.

"Ma magasin jälle.." lausus poiss vaikselt, lootes, et Lex'i seda ei kuule. Tal tõesti oli pättust teinud poisi tunne. Parasjagu käis ülekuulamine, seega oli vaja alandlik olla, äkki siis on karistus kergem. Äkki. Lootus sureb viimasena.

Alexa siiski kuulis seda ning puhkes selle peale naerma ka. Ta oli juba mitu päeva nii halvas tujus, et naermine kulus talle ära. Ta ei saanud sinna midagi parata, et Harry vastus talle naljakas oli tundunud. Õigemini asi polnudki vastuses. Kaua Lex siiski ei naernud, onju. Natukese aja pärast ta vaikis.

Harry tõstis jälle üpris üllatunult pilgu, saamata aru, mis tüdruku nii hirmsasti naerma oli ajanud. Poiss kortsutas ka jälle kulmu, ja ajas end pisut rohkem sirgu, kuid tundis end siiski jätkuvalt pisut ebakindlalt.

Alexa silmitses natuke oma prillide tagant ümbrust. Siis tõstis ta ühe jala üle põlve ning mõtles natuke. "Mis sa edasi kavatsed teha? Nüüd, kui kool on läbi," uuris ta veidi kõhklevalt. Ta andis sellega mõista, et Harry ülekuulamine oli läbi. Ei olnud vaja asjaga üle pingutada.

Harry kehitas õlgu. "Üldiselt vaatan mis ametit ma enda hinnetega saada võiks." arvas poiss. Auror oleks tore olla olnud, aga ta oleks tahtnud midagi riskivabamat. "Sa?" uuris ta siis.

"Ma ei tea," lausus Lex. Ta oli ennem ka öelnud, et ei teadnud, mida oma eluga peale hakata. Tõesti vist ei teadnud. Ta vaikis korraks. "Mul on hea meel, et me praegu siin kokku sattusime," lausus Alexa juba hetke pärast, totaalselt teemat vahetades. "Sest mul on tunne, et me peaks rääkima, aga alati, kui see hetk kätte jöuab, ei suuda ma midagi öelda," lausus neidis rahulikult. "Sa meeldid mulle, Harry. Palju rohkem, kui keegi teine," lausus Lex ning ise tähele panemata oli ta oma silmad prillide taga sulgenud. Ta ei tahtnud näha Harry reaktsiooni, kui see oleks pidanud olema midagi vastupidiselt Alexa ootustele.

Lex'i jutt ajas poisi hetkeks pisut segatusse. Talle oli jätkuvalt häiriv ka see, et tüdrukul need totakad prillid ees olid, ja et ta ei saanud selle tõttu eriti Alexa näoilmetest aru. Poiss sirutas nagu muuseas käe, ja võttis need häirivad prillid ära, lootes, et Lex'i protestima ei hakka.

Alexa tundis, et Harry tal need päikseprillid eest ära võttis ning tegi silmad lahti. Päris imelik oleks seal silmad kinni istuda ju. Sellegi poolest langetas neidis oma pilgu. Juba ta vist kahetseski seda, mida ta öelnud oli.