Suvi, millal sa küll tuled? Juba nurka visatud kõik piilatsid ja suled~

"Tore," arvas Roxana. Chanel lükkas oma päikeseprillid oma silmade eest ära, üles. Nii oli parem. Tema siiski vette ei tahtnud minna. Seal oli hiidkalmaar ja näkid ja kalad ja muud elukad.

Elena tuli siis ka veest välja ja kõndis oma lina juurde. Ta heitis ühte päikese laiku ja püüdis päikest võtta, kuigi rahulik olemine ei tulnud tal kuidagi välja. Ta niheles pidevalt ja tõusis lõpuks istukile ja hakkas karikakardest pärga punuma, seda oli talle õpetanud ta vanaema, enne, kui ta ära suri võinii.

"Hei Syd." ütles Sara ja vaatas teda veidi. Nägu ei tulnud eriti tuttav ette, niiet ta oli ilmselt kuskilt mujalt majast. Sara lõpetas siis oma pärja ja pani selle endale pähe, see nägi aga megatobe välja, niisiis viis Sara pärja järve ja laskis selle sinna peale, niisama ringi liikuma.

Õigus, nüüd meenus ka Chanel'ile, et Syd'iga nad ikkagi olid kohtunud. "Mina olen Chanel," lausus Roxana ka enda kõige enam kasutatava hüüdnime. Pikka nime polnud vaja teada, vist.

"hei Chanel." ütles Sara ja heitis siis linale päevitama tagasi. Tegelikult oli päikese käes hea olla ja Sara oli juba peaaegu magam jäämas, kui ta tundis, kuidas ta käe peal mingi asi ringi solberdas. See oli siis mingi tigu, kes kartis ilmselt Sarat rohkem, kui Sara teda. Tüdruk vaatas siis oma kätt, üleni limaga koos, suht rõve. Ta tõstis looma ära ja läks järve äärde kätt pesema.

Chanel viipas Elena'le, kui see talle 'hei' ütles ning naeratas isegi korraks sõbralikult. Tegelikult oli kivi peal üsna ebamugav pikka aega istuda. Nii kõva ju. Seega hüppas Roxy varsti selle pealt maha järve kaldale. Paljajalu polnud ammu käinud.

Sara pesi siis oma kätt ja avastas püsti tõustes, et ta oli suht mudas istunud. Ta tõusis siis püsti ja hüppas järve, vett pritsis isegi natuke Chaneli poole. Sara tõusis pinnale ja ujus natuke rohkem järve keskele. Ujumisega tal küll probleeme polnud, ta oli teinud seda pisikesest peale.

Chanel hüppas vee eest, mis tema poole pritsis, ära, kuid ta polnud piisavalt kiire. Natuke vett lendas ikka tema peale. Chanel polnud küll selle üle eriti õnnelik, aga õnneks oli päike vahepeal välja tulnud jälle pilve tagant ning tal oli lootust varsti ära kuivada. Ujuma polnud neidisel endiselt plaanis minna.

"Vabandust." ütles Sara, kui nägi, et oli Chanelile vett pritsinud. Ta ujus paar tiiru veel ja kõmpis siis veest välja. "Ega sa läbimärjaks ei saanud, või midagi?" küsis Sara ja seisi päikeselaiku, et külm ei hakkaks.

"Eih," lausus Chanel vastuseks, üritades mitte väga pahaselt kõlada. "Ainult natukene. Aga vahet pole, vesi oli soe, päike on väljas ka, küll see ära kuivab," lisas ta. Chanel seisis päikese poole ka.

"Aa, no siis on okei." ütles Sara ja kõndis tagasi oma lina juurde. Ta viskas sinna pikali ja proovis siiski natuke päikest võtta, kuigi ta nahk oli tegelt juba suht pruun. Elena lükkas oma lokke eemale, need jäid üldse igale poole ette, Elena lihtsalt ei julgenud neid maha lõigata võinii, need olid nagu mingid mälestused. Ta tavaliselt pani need patsi, aga täna oli oma patsikummi ära kaotanud, niisiis ta lihtsalt toppis need pea alla.

"Mmm, jah," noogutas Chanel. Ta siiski ei viitsinud seal niisama seista, seega jättis ta oma kingad sinna järve kaldale ning läks ise jalgupidi vette. Jalutas seal aeglaselt, natuke maad.

Elenat hakkasid igast putukad jahtima, sääsed, mesilased, parmud ja herilased. Nad sumisesid ta ümber ja tahtsid isegi kallale tulle. Alguses ajas Sara neid niisama ära, aga nad muutusid aina agressiivsemateks. Ei jäänud Saral muud üle, kui ka siis vette korraks minna. Ta läks ruttu järve sügavasse otsa ja vaatas, kuidas Chanel solberdas. "Tule ka sügavamale, siin on soojem." ütles Sara ja pritsis veidi. Pihta ta küll ei saanud, järv oli suur ja Sara polnud eriline veesõdade pidaja ka.

Mingid putukad lendasid ka Chanel'i ümber, üsna tüütu, aga Chanel üritas neid endast eemale ajada. "Mul pole ujumisriideid..," lausus Chanelle , käega vehkides, Elena'le vastuseks. Tal oli seljas lühike kleit, kuid see oli liiga kallis, et märjaks teha. Ja ujumisriideid ta selga polnud pannud. "Ja tead, et seal sügavamal vees on näkid? Ja hiid.. Kalmaar? Ja muud sellised..," lisas neidis.

"Mida? kiljus Sara ja sumas kalda poole, talle oli küll midagi räägitud, aga ta arvas, et see oli rohkem naljaga pooleks janii. Ta siis jõudis Chaneli kõrvale ja vaatas siis sügavatesse vetesse. "Nagu mingi hiidkalmaar võimingi värk? Päriselt?" Sara solberdas siis ka jalgadega vees ja hoidis võlukeppi käes, juhuks, kui nad ründama tulevad.

"Jaa, seal on igast nõmedaid olendeid. Sa ei teadnudki?" lausus Chanel Elena'le. Kui ta kuulis, mis Syd ütles, oli ta aga kohe veest väljas. "Ahh?" ta polnud sellest kirstust kuulnudki.

"Emm, ma ei tea midagi eriti" ütles Sara ja tundis ennast suht lollina. No ta oli ju ikkagi alles tulnud siia kooli. "Ma mõtlesin , et see oli mingi nali." ütles Sara ja läks siis üldse vvest välja, seisis kaldal päikse käes. "Mis direktor siin on?" küsis Sara, seda ta ka ei mäletanud, no oli ta alles rumal laps noh.

Ja Chanelle oli siin koolis olnud kõigest aasta, seega polnud imestada, et ta sellest surnud direktorist, kes järves vedeles, midagi ei teadnud. "Ma ei tea..," pomises Roxana. Syd äkki teadis sellele vastust? Chanel oli ka nüüd kaldal, päikese käes. Enam ta sinna vette ei roni ka.

Sara vaatas siis ka Sydi poole, et tüdruk seletaks. Ta istus siis murule ja vaatas ringi, suht palav oli, ta tahtis midagi juua kohe. "Kas kellelgi juua on?" küsis Sara ringi vaadates. Kuskil mingeid pudeleid küll ei paistnud.

"Mida. Ta nagu topiti niisama siia järve?" Sara ilmselt ka rohkem ujuma ei lähe. Ta kõndis kohe järvest paar sammu kaugemale. Ta oli kogu aja koos surnud direga ujumas käinud. "Voldemortist ma tean, aga ma arvati, et ta mingi pühalikult maeti, mitte ei topitud järve." Sarale tulid külmavärinad selle mõtte peale.

"Misasja? Albus't ei maetud järve!" ajas Isis kisa lahti. Direktori haud oli kuskil eemal. Nii palju teadis tema vähemalt.