Aega surnuks löömas..

Alexa kõndis aeglaselt mööda aknapoolset koridoriseina, pilk aknast välja suunatud. Õues oli külm, sinna ei tahtnud minna. Lossis polnud muud teha, kui ringi jalutada. Tuleks see kevad ometi kiiremini. Tüdruk oleks äärepealt ühele pingile otsa komistanud, kui ta just õigel hetkel pilku poleks langetanud. Lex seisatas ning järgmisel hetkel istus pingile, tõmmates jalad ka pingi peale. Ta kõverdas oma jalad põlvedest, pani käed ümber põlvede ning toetas pea vastu seina, viies pilgu siis uuesti aknast välja.

Alexa oli märganud kedagi eemal kukkumas, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanud. Tavaliselt oleks ta iga kell läinud ja küsinud, kas kukkuja sai haiget, aga täna oli teistsugune tuju. Mõistnud aga, et see tüdruk oli Wendy, naeratas Alexa kergelt. Ta polnud ammu sõbrannat näinud. Tegelikult polnud ta viimasel ajal kooli peal ühegi tuttavaga kokku puutunud. Kurb. "Hei," lausus Lex Wendy'le. "Käisid õues?" küsis tüdruk, kuigi seda oli kahtlemata näha.

Wendy oli nagu mingi rõõmurull täna. Ning tema rõõmus nägu ajas Alexa't muigama. Fakti peale kehitas Lex õlgu. Oli tõsine, samas ei olnud ka. Võibolla lihtsalt ei olnud millegi üle rõõmustada. Halb tuju tal päriselt nagu ka polnud. "Ja sina oled rõõmus," esitas tüdruk samuti fakti. "Mis sa tegid õues siis?" uuris Lex.

Jessas, see naeratus oli ikka tõesti suur siis. Wendy oli rõõmus, tore ju tegelikult. "Õues külm ei olnud?" küsis Lex. Tema arvas, et oli. Aga võibolla andis lumememme tegemine sooja, seda ta ei teadnud. Ta oli viimati lumememme ehitanud, kui oli olnud seitsme aastane.

Ilmselt polnud Wendy'l olnud aega temperatuuri mõõta, selge see. Aga ega Sigatüükas kuskil vist termomeetreid polnudki? "Ja see lumememme tegemine tegi su nii rõõmsaks?" küsis Lex. Või oli midagi muud toredat juhtunud?

"Kes tuleb Sigatüükasse?" ei olnud Lex koheselt aru saanud. Kaksikud? "Aa, su vennad?" küsis Alexa hetke pärast üle. See oli tõesti hea põhjus rõõmustamiseks. Need vennad olid ka ennem Beauxbatonsis käinud?

"Mitmendasse klassi nad lähevad?" jätkas Alexa küsimustega. Wendy oli talle vist ikka maininud oma vendi, seepärast oli Lex selle kaksikute kohta käinud lause ka ära tabanud.

"Okei," noogutas Lex. Kuna Wendy oli oma vendi maininud, seega teadis Alexa umbkaudu poiste nimesid ka. "Ja meie hakkame varsti lõpetama," lausus tüdruk, taas tõsiseks muutudes. Ega see kooli lõpetamine väga kaugel polnudki enam.

"Eih," lausus Lex ning nüüd, kui Wendy seda küsnud oli, muutus Lex veidi rahutumaks. Midagi pidi ju ometi tegema hakkama, kui kool on ükskord läbi. Aga mida? Selle üle pidi mõtlema hakkama. "Aga sina?" küsis tüdruk vastu.

Alexa noogutas mõtlikult. "Ma ei tahaks lihtsalt minna vanemate juurde elama, nende kulul, janii," lausus Lex. Variante oli teisigi. Otsib endale rikka mehe ning elab tööd tegemata, raha kulutades nii kaua, kuni jaksab.

Oli ju ilus variant, eksole. "Sinu juurde?" küssi Alexa õrnalt naeratades. Koos oleks kindlasti toredam, kuigi tüdruk ei osanud kohe selle peale midagi öelda. "Eks näis, mis saab," lausus tüdruk. "Tegelikult oleks reisida ka hea, aga kui kaua sa ikka ainult reisida viitsid..," arvas neiu.

Ja muudki meelepärast, peale ameti. Alexa naeratas, noogutades. "Sa oled siin muidu minust vähem olnud," lausus Lex, Sigatüügast selle all mõeldes. "Meeldib sulle siin?"

"On jah," noogutas Alexa. Neid veidraid kohti oli palju ning mõnikord võis see olla isegi segadusttekitav. Aga Alexa oli lossiga juba niivõrd ära harjunud, et tal oli päris kindlasti kahju sealt lahkuda.