Wonderfule Life

"Olge vait!" hüüdis George püsti tõustes. Lähevad kõik veel omavahel ka riidu ning siis on nende ettevõtmisel tõsiselt lips läbi. "Püüdke maha rahuneda, me tulime siia plaani tegema, mitte üksteise kallal õiendama," räägi nagu lastega. Kannatus hakkab katkema, kui nad julgevad veel tema kohta ka kobiseda.

"Okei, ta on aru kaotanud," jõudis Kimberly järeldusele. "George, pagan võtaks! Mida mina tegin? See hobune on ju selline debiilik! Jätkame lihtsalt plaaniga, eks?"

"Amber on puudu," lausus George, nagu poleks kuulnud midagi, mida Kim ütles. Jätkavad plaaniga jah. "Ühesõnaga, minu kadumist pannakse päris kindlasti tähele. Ilmselt hakatakse arvama, et lossis on kaasosalisi. Aga keegi ei tea veel, kes mind ära päästis. Seega meil on aega. Vähe küll, aga...," nüüd ideid, mis järgmiseks.

"Kuhu see.. Teine läks?" küsis George, see tumedapäine tüdruk oli toast lahkunud. Kuid vastuse oma küsimusele sai poiss siis, kui kuulis mingit laamendamist kõrvaltoast. Oli see vajalik?

Lõpuks jõudis ka Amber kohale. Neidis noogutas tervituseks.

"Jõudsid ka lõpuks kohale...," venitas George. "Meil pole mõtet siin niisama passida. Laduge oma mõtted lagedale. Mis järgmiseks? Meil pole just palju aega," arvas poiss.

"Minu oma arvamust rohkem ei avalda," lausus Amber kõrgi ilmega. Las mõtlevad ise.

"Mida sa siis üldse siin teed?" küsis Kim arusaamatult.

Saatnud Amber'ile segaduses pilgu, avas George oma suu, et midagi öelda. "Ma ei saa aru, mis teil kõigil täna viga on? Aga, kurat võtaks, me oleme selles koos. Mina ei kavatse teie pärast läbi kukkuda," lausus Henry külmalt. Ta rääkis tõsiselt, eksole.

"Kedagi ei huvita ju minu arvamus," lausus Claire pahaselt. "Niiet mõelge vahelduseks ise, eks."

"Ilma meieta kukuksid sa ka läbi, George, niiet vahet pole ju," arvas Kim. "Okei, kasutame seda kaduva konku käiku eks, nüüd on meil vaja selle kõrtsmikuga midagi ette võtta."

"Kõrvaldame ta," kõige lihtsam moodus ju. George vähemalt arvas nii. "Ja meil oleks vabad käed teha selle konkuga, mida tahame," lausus poiss. "Olete te üldse kindlad, et see konku seal poes alles on?"

"Sa mõtled, et tapame?" küsis Amber. Mitte just rõõmustav.

"Mida veel?" jah, tapavad ta ära. "Ta on vana. On ta üldse elus?" George polnud seal poes ammu käinud.

"Uimastame," lausus Amber. "Me ei pea teda tapma."

"Lööd araks?" irvitas George. "Hästi, tehke mis tahate. Aga kui ta vastu hakkab, siis kasutame minu ettepanekut," kehitas poiss õlgu.

"See pole argus," lausus Claire kindlalt. "Ma ei usu, et ta vastu hakkab. Ta on juba üsna vana, ju." On, eks?

On küll. "Siis minugi poolest, kui tema elu sulle nii tähtis on," George'i see ei huvitanud. Teevad siis nii, nagu Amber tahtis. "Praegu on vaheaeg. Me saame seal ära käia," lisas ta, plaaniga edasi minnes.

"Aga mingid maskeeringud?" küsis Amber. Need peaks ka olema, ju.

"Milleks? Keegi ei tea, et sa oled surmasööja, veel. Aga me võime muidugi kasutada... Mitmemahlamöginat või loitse," lausus George, midagi välja mõeldes.

Amber noogutas, kuigi kahtlevalt. "Aga millal täpsemalt siiski?"