Wonderfule Life

Demetri oli Huilgavas Hurtsikus, ruumis mis oli kunagi arvatavasti olnud magamistuba. Siin oli üks voodi, väga suur ja lai, aken kust paistis täiskuu ja siis üks väga vana peegel. Üpris igav ja hale tuba, siin polnud isegi kohta, kuhu võiks tõrviku vms panna. Ainuke asi mis tuppa valgust heitis oli Demetri võlukepp. Poiss istus lihtsalt aknalaual, silmad kinni.

OT: Surmasööjad

Varsti astus tuppa ka Kimberly, kes oli oma juuksed pruuniks värvinud. Katsugu nüüd George teda lolliks blondiiniks nimetada. Kusjuures, tumedate juustega oli neidis üsna Syd'i moodi, õigemini sellise Syd'i moodi, kelleks Ally muutus. Ehk siis mitte eriti täpseks koopiaks. Ja üllatus-üllatus, Demetri oli seal. Miks poiss tornis ei olnud? "Kus sa passinud oled?" nõudis Kim.

"See on minu asi," ütles Demetri kõrgilt ja avas silmad, nüüd silmitses ta tüdruku pruune juukseid. Oijah, naised... "Kas sa teel kedagi nägid?" uuris siis poiss ja vaatas aknast välja, nojah, kui keegi siia tuleks siis arvatavasti koolist ja kasutaks tunnelit.

"Teda nägin küll," teatas Kim ja osutas Aphrodite poole. "George ütles, et ta tuleb hiljem. Ma ei tea, mida ta teeb. Aga Amber on minu teada ikka veel Põhjatornis," lisas tüdruk irvitades.

"Ah, läks jah," pomises Kimberly. "Igatahes, mida iganes me siin ka tegema ei peaks, alustame ilma temata."

"Me peaks mingi plaani kokku panema ja meil on kiire, George`i kadumist pannakse peagi tähele," teatas Demetri.

Jah, nii ongi. "Kõigepealt peaksime me oma semud surmaõgijad kuidagi lossi toimetama. Kuidas see toimuma peaks?"

"Malfoy? Jah, ma käisin kaduvas koikus seda vaatamas. See ühendus tolle kõrtsiga oli peaaegu hävinud, aga seda saab veel kasutada, kui see ära parandada. Ma natuke tegin midagi seal ka," lausus Kim. Ja, tubli tüdruk.

"Oli küll kõrts!" teatas Kim tähtsalt. Okei, tegelikult polnud ta selles kindel, aga vahet ju polnud. "Too vanamees on päris muhe inimene, ära me teda ei tapa eks, aga kui ta sellega nõus pole, siis Imperius'e needus on alati lahendus."

"Mis, sa arvad et me ei tea seda või?" nähvas Kimberly fakti peale vastu. Noh, tundus et neist kahest eriti head sõbrad ei saa.

Natukese aja pärast võis kosta samme toa ukse taga ning varsti astus sisse ka George. Tal oli olnud tegemist, sellepärast oli ta hilinenud. Ilma teisi tervitamata vaatas poiss pilguga kõik kohalolijad üle ning pani siis ukse kinni. "Kaugel plaan on?" küsis George. Äkki oli ta millestki tähtsast ilma jäänud?

"Sellest kõrtsist ma ju räägingi!" hüüatas Kim vihaselt. "No tõepoolest.. Me ei kõrvalda kedagi enne, kui me pole kindlad et miski muu ei tööta," lisas ta. Siis astus George sisse. "Oi, kes siia jõudis. Georgie!" pomises Kimberly irooniliselt. "Plaan pole eriti kaugel, sest see hobune ei saa aru millest ta räägib!" Hobune oli Aphrodite, eks.

"Hm, värvisid juukseid? Palju tõsiseltvõetavam," märkis George, kui oma pilgu Kimberly'le pööras. Tüdruk oli midagi öelnud. "Aga mulle meeldis eelmine rohkem," poiss võttis vanal voodil istet. "Käituge hästi, muidu pole teist mitte mingisugust kasu," lisas ta külmalt ning võttis oma võlukepi välja.

Fööniksiks? Kim? Okei, see tegi Ophe'st tõesti selle kõige suurema lollaka. "Mis vahet seal on, kas me kasutame seda sinu "kappi" või seda käiku?! Mõlemad töötavad samamoodi! George, ära topi oma nina sellesse, hobune on lihtsalt liiga vähe puhkust saanud."

"Ole vait no, kurat, kaua sa võid!" karjus Kim, siiski tunduvalt vaiksemalt kui Aphrodite. "Sind kuuldakse vangikoobastesse ka, kui sa niimoodi edasi röögid!" Demetri'le ei pööranud tüdruk ausalt öeldes tähelepanu, Ophe'ga oli vastik vaielda, aga see oli möödapääsmatu.