Päikesetõus

Annie istus järve kaldal ja vaatas päikesetõusu. Loodus oli võimas, see suur tulekera oli täis lootust. Päike oli elu võti, kuid võis selle ka hävitada.
Tüdruku nägu oli ilmetu, sealt ei olnud võimalik midagi välja lugeda. Neid istus käed ümber põlvede, õues oli külm ja Annie kandis kõigest õhukest suvekleiti, aga ta ei hoolinud. Ta oleks soovinud nutta ja karjuda, laamendada ja asju puruks peksta. Tüdruk hoidis kõiki oma tundeid endas ja vahtis klaasistunud silmadega päikest mis veele veidi hirmutava, kuid ilusa punase tooni andis.
Neidis oli kaotanud ajataju, ta ei teadnud mitu tundi ta siin istunud on, kuid sellel ei olnud mingit tähtsust. Tüdruku parem käsi tilkus verest, peopesas oli tal sügavad haavad, Annie oli oma küüned peopessa surunud ja ta käsi valutas, kuid endiselt hoidis ta kätt kramplikult ümber verest läbi imbunud kirja.

OT: Kes ees see mees, ma ei taha siia kokkutulekut.

Megan, olles juba kaugelt silmanud Annie tumedaid juukseid ruttas kiirelt tüdruku poole. Lõpuks sinnani jõudnud jäi ta hetkeks vait, teadmata, mida öelda. "Hei, Ann," lausus ta lõpuks.

"Tere," ütles tüdruk ja keeras oma pea Megani poole, päike oli olnud nii hele, et ta ei suutnud tüdruku nägu näha, "mida sa nii vara järve ääres teed?"

"Üle viskas," ütles Megan Annie kõrvale istudes. "Ja sina?"

"Lihtsalt hingan värsket õhku," ütles neid, tal ei olnud isu oma perekonnast rääkida ja ta toppis oma verise käe selja taha.

"Mis kiri see veel on?" küsis Megan äkitselt. Uudishimu pole patt.

"Ah ei midagi erilist, lihtsalt üks mu emalt," ütles Annie, ta polnud valetanud selle kirja oli ta emalt saanud.

Megan mõtles hetke ning vaatas siis Annie't kahtlevalt. "Äkki on see hoopis mingi armastuskiri. Näiteks Jack'ilt," lausus ta muiates.

"Kindlasti mitte," vastas Annie. Ta polnud kindel kas Jack oskaks üldse midagi sellist kirjutada.

"Hea küll," lausus Megan, "aga on see siis midagi jubedat? Ma ei küsi niisama - sa oled näost jube kahvatu."

"Olen või?" küsis Annie kohkunult ning noogutas siis aeglaselt.

"Muidugi oled!" lausus Megan. "Väga jubedat?" lisas ta veel.

"Mu isa suri ära," ütles tüdruk ja vaatas ülesse, et pisarad voolama ei hakkaks. Ta ei tahtnud nutta, ta ei tahtnud olla nõrk ja haavatav.

"Jestas," sosistas Megan ning embas Annie't. "Said just praegu teada?"

"Ma ei tea, siis oli veel pime," pomises Annie. Ta teadis, et see kõik lähiajal juhtub, kuid ta polnud selleks valmis. Vähemalt oli ta isal nüüd parem, "aga tal on kergem ja tal ei ole valus ja ta ei pea piinlema."

"Nojah," nõustus Megan ning suunas pilgu Annie käele. "Sa haigalatiiba ei tahaks mina?" küsis ta siis.

"Ma vist lähen jah," arvas Annie ja naeratas Megan´ile tänulikult, tüdruk oli tõesti ta tuju paremaks teinud.

"Ma tulen sinuga kaasa," lausus Megan kohe. "Kui võib loomulikult," lisas ta veel.

"Võib," vastas Annie ja nüüd kõndisid nad koos Megan´iga lossi poole.

Megan naeratas ning suundus koos Annie'ga tagasi kooli poole.

OT: Haiglatiivas edasi või teema lihtsalt läbi?