Peale pidu

"Oled küll," lausus Jack vastu hakates, ta ei teadvustanud endale üldse, millise mõttetu asja üle ta kavatses vaidlema hakata. Jack jõi veel rummi, peale õhtu otsa võiõlle joomist oli see kindlasti parem.

"Vahet pole," otsustas tüdruk ja mõtles siis hetke, ta oli joonud alkoholi ja nüüd oli ta suhtlemine igastahes palju avatum, "kas me oleme nüüd koos või?" Tüdrukule jõudis kohale, kui tobe küsimus see olnud oli ning ta hakkas helisevalt naerma, Jack siiski oli õelnud, et on otsuse teinud.

"Kas sa oled pime või?" küsis Jack, tõsiselt Annie'le otsa vaadates. "Peale meie ei ole siin kedagi, muidugi oleme me siin koos," lausus ta, nagu see oleks ilmselge ning pöördus siis pudeli juurde tagasi.

"Vist küll jah," arvas Annie ka temale tundus Jacki vastus loogilisena. "Aga tead, sa oled halb suudleja," ütles tüdruk nii muuseas. Ta oli siiski purjus.

"Olen või?" küsis Jack, antud hetkel see teda ei huvitanud. "Ja sina oled purjus," lausus ta siis tüdruku poole vaadates.

"Oled jah, mitte nii purjus, kui sina," ütles Annie ja naeratas rahulolevalt, talle kohe meeldis Jack´ile pinda käia.

Jack kehitas vaid õlgu ning jõi rummi edasi. Tema pidas ennast kaineks ning see oli tema jaoks kõige tähtsam. Annie võis arvata, mida tahtis.

"Sa said oma rummi kätte, võin ma nüüd magama minna?" uuris tüdruk.

"Ja jätad mu siia üksi?" küsis Jack tüdruku poole vaadates. "Kui sa just pead..," kehitas Jack õlgu.

"Sa kohe oskad," ütles tüdruk ja jäi seisma, "teed äkki kutsikasilmi ka?" Anniel ei olnud tegelikult und, aga ta pidi tunnistama, et midagi erilist Jack´iga hetkel rääkida ei olnud, ta oli endast lihtsalt nii heal arvamusel.

"Ei tee," arvas Jack. Ta asetas peaaegu tphja rummipudeli lauale ning pööras siis pilgu Annie'le.

"Mis on?" küsis tüdruk märgates Jack´i jõllitamist.

"Midagi," lausus Jack irvitades. "Ma vaatan, kas sa lähed või ei lähe," lausus ta lihtsalt.

"Ei lähe," kinnitas tüdruk ja pani käed vaheliti rinnale. Tüdruk keeras ka enda pilgu poisile ja puuris ta silmi, las nad mängivad siis seda kahtlast jõllitamismängu.

"Sa oled naljakas," lausus Jack siis muiates, siiski ei pööranud ta oma pilku.

"Tore, siiani arvasin, et ma olen ilus," ütles tüdruk ja kortsutas kulmu, mis temas nii naljakat oli?

"Sa oled ilus," kinnitas Jack nagu muuseas. See oli ju tõde. "Aga naljakas oled ikkagi..," pomises Jack, kuigi ta ei saanud päris täpselt aru, mis Annie's nii naljakat oli.

"Ma tänan," ütles Annie ning kaalus pilgu ära pööramist kuid mõtles ümber, "ma võin naljaks ka olla." Tüdruk mõtles hetke: "Mida me teeme?"

"Sa oledki," lausus Jack, Annie'lt polnud sõnaõigust, ta lihtsalt oligi naljakas. "Mida me tegema peaks?" küsis Jack küsimuse peale.

Annie oleks hea meelega midagi vastu nähvanud, kuid loobus sellest ideest. Jack oli liiga põikpäine. "Kust mina tean, kas me peaskime seda jõllitamist jätkama?"

"Annad alla?" küsis Jack irvitades, kuigi ta ei huvitunud vastusest.

"Annan," ütles tüdruk, siiki ei pidanud ta end naljakaks.

"Olgu siis," kehitas Jack õlgu ning pööras oma pilgu mujale. Siis nägi ta laual olevad rummi pudelit ning imestades, kuskohast see sinna oli saanud, võttis poiss pudeli kätte ning jõi selle tühjaks.

"Mul ei ole enam," hoiatas tüdruk juba ette, et Jack´il ei tekiks võimalust talt alkoholi küsida.

"Mida ei ole?" küsis Jack. "Rummi? Valetad raudselt..," lausus Jack rahulikult, kuid ei huvitunudki sellest enam. Ta ei tahtnud rohkem juua.