Öökullimajas

Isis jalutas öökullimaja poole. Tal oli vaja paar kirja saata. Eelkõige Esmele. Ning siis veel paari kohta. Tüdruk jõudis öökulli maja. Isis'el endal öökulli polnud seega tuli tal kasutada kooli omasid, kuid kõigepealt siiski: tuli valmis kirjutada kiri. Isis puhastas võlukeppi viipega põranda enam vähem, öökullide välja heidetest ning istus siis maha. Is tiris oma kottist välja pärgamendi sule ja tindi. Tindipottil kaant maha keerates oli tüdruk juba mõtetega kirja juures, ning ajas kiiruga tindi pärgamendipeale ümber. "Kurat küll." pomises Isis tinti kaotades ning kotti uue järele küündides.

OT: See ei ole era teema. Keegi võiks tulla.

Syd tormas öökullimaja poole. Ta polnud ikka veel oma perekonnale kirja tagasi saatnud. Kohale jõudnud, märkas ta seal Isis't. "Hei, Is," lausus ta ja peatus, samal ajal kotist pärgamenti ja sulepead välja tirides.

"Hey Syd." pomises Isis kärmelt sulge uude tindipotti torgates ning kriidseldas siis kähku.

Esme!

Albus on elus. Ma ei tea kuidas, aga surma ta ei saanud. Suvel me tagasi ei tule. Al sai eelmine nädal 17 seega täisealine, me kolime ära. Ära püüagi meid ümber veenda! Isegi Rose ei taha sinu juures elada.

Armastusega.
Isis.

Kiri tuli küll kohutav, kuid tüdrukul polnud rohkem aega.

"Oeh. Ma pean oma perele tagasi kirjutama, isa on kindlasti juba otsad andnud sest ma viivitan nii kaua," kaebles Syd ja sättis end kuhugi istuma. Ta otsis kotist veel tindipoti, kastis sule selle sisse ja hakkas siis kirjutama:

Tere ema!

Esiteks tahan öelda, et me Mia'ga paljastasime saladuse. Peaaegu kõik teavad nüüd, kes me tegelikult oleme. Kuid me juba vaikselt kahetseme seda, enamus ei võtnud uudist hästi vastu. Aga see selleks. Ütle Kim'ile, et ma kingin talle jõuludeks sama hinnaga kõrvarõngad ja et ta ei pea selle pärast enam põdema. Andku Kris'ile andeks. Olgu siis, kirjutage varsti tagasi.

Tervitades,
Sydney ja Mia.

Isis noogutas kaastundlikult ning sidus kirja ühe öökulli jalakülge. Lind lendas aknast välja ning Isis sai laksu kuklasse kui tolle asemele mingi suur kasikakk lendas ning talle kaks ajalgehte poetas.

Syd voltis kirja kokku ja valis endale ühe musta, paljulubavate suurte ja kollaste silmadega öökulli. Tüdruk sidus kirja tema jala külge ja varsti lendas öökull minema. Sydney'l polnud aimugi, kus tema perekond praegu on. Ilmselt naudivad Bora Bora'l päikest.

Isis võrdles hetke kahte ajalehte. Üks oli Päevaporohver ja teine mingi mugude ajakiri, kuid mõlema esikaanel ilutses suur pilt Isis'est ta friisi täkkus ning sellest teisest blondist tüdrukust.

Sydney turtsatas naerda. "Või kohe esikaanel? Ohoo," irvitas ta.

Isis võpatas, ta oli unustanud, et Syd seal on "Ju siis." nõustus ta kulm kortsus artiklit vaatates. "Ah, et vaimuhaige." pomises ta lõpuks. "Kas lihtsalt hull poleks parem olnud?" nõudis ta siis Syd'ilt ning vahtis vihaselt lauset kus Sheyn'i segaseks traavlik nimetati.

"Hull, vaimuhaige," võrdles Syd mõtlikult väljendeid. "Ma ütleks, et kumbki ei sobi sulle paremini kui lihtsalt adrenaliinilaksu saanud plika."

Isis pööritas kergelt muiates silmi. "See oleks liiga pikk." oletas ta jätkuvalt artiklit vaatates. "Mugud on palju tagasi hoidlikumad." märkis ta siis seda mugude ajakirja vaatates. Võib-olla oli asi selles, et see ei olnud selline kõmuajakiri kus kõike viimase piirini aetakse.

"Ma neile mugudele veel näitan," ähvardas Syd. "Ei suuda nüüd korralikke artikleid kokku panna."

"See on päevaprohvetiga võrreldes kohutavalt hale." teatas Isis demonstratiivselt artikleid võrreldes. "Aga vastab rohkem tõele." möönis ta siis.

"Kui sa nii ütled. Mina eriti ajalehti ei loe," pomises Sydney.

Isis noogutas ainult kergelt ning toppis siis mõlemad ajakirjad oma kotti. Ega ta ise ka eriti ei lugenud kuid see vahe oli liiga märgatav. "Mis siis sind siia tõi?" küsis ta, unustades mis Syd talle ennem öelnud oli.

"Kirjutasin emale kirja," lausus Syd taevasse osutades. Kohta, kuhu öökull juba mõne aja eest kadunud oli.

Isis noogutas, ta oleks heameelega veel küsinud millest Syd kirjutas, aga ta ei olnud Wanda ning ei tahtnud igal võimalikult viisil ning võimalusel oma nina teiste asjadesse toppida. "Mis pärast teed?" küsis ta siis.

"Ilmselt loen Kim'i kirja, mis on pisaratega läbi leotatud. Ma arvan et ta on nüüd vihane, kuigi ma tegin heateo et lubasin talle uued kõrvarõngad osta," lausus Syd veidi tüdinud häälega. "Kimberly kirjutab mulle tagasi kohe kui kirja kätte saab," lisas tüdruk hetke pärast.

Isis noogutas jälle, ikka kohe ei õnnestunud teemat kirjadest eemale viia, mis siis ikka. "Uued kõrvarõngad?" küsis ta siis saamata aru milleks see vajalik oli.

"Nojah, üks kadus tal ookeanisse. Muidugi ta vesistab nüüd selle 75,000 dollari pärast, mis raisku läks," seletas Sydney.

"Aa." ütles Isis lihtsalt. Ta ei olnud kunagi raha väärtust mõistnud, ning ei hakka seda ka ilmselt tegema.

"Nad suvitavad jälle Bora Bora'l," pomises Syd, hääles selge pettumuse noot. "Mulle nii meeldis seal, oleks tahtnud kaasa minna."

Ja Isis noogutas jälle, see oli kõik mida tüdruk teha oskas. Ausalt öeldes, ei teadnud ta mida öelda ja kas üldse öelda.

"Tahad järgmine kord kaasa tulla?" küsis Syd järsku õhinal.

"Emm.. Võib küll." arvas Isis ning lisas siis: "Aga mis koht see Bora Bora on?"