Up, Up And Away!

,,Jah!" karjus tüdruk läbi õhu. Tal vedas, et tüdruk sai mõttest siiski aru, sest ta ei tahtnud õhus hakata rohkem seletama, kuna ta silmad hakkasid juba vett jooksma.

"Okey." karjus Isis ennast looma seljas ettepoole nihutades, hetkepärast röögatas ta. "Kas ma olen hull, või hakkab see loom maanduma?!" üürgas ta blondiinile kelle nime ta jätkuvalt ei teadnud.

Tundes ja nähes tõesti, et maapindfhakkab lähemale tule, karjus ta vastu ainult ,,Jah!" ning hoidis ennast kõvasti kinni. Looma karv oli sile, tal oli kartus, et libiseb lihtsalt üle skeletise kaela üle.

Selle asemel, et maanduda kuskil londonis maandusid trestralid selle ääres, mingi metsa kõrval. Isis libistas ennast looma seljast maha ning vaatas koheselt ringi, tal oli kahtlane tunne, et Sheyn on seal.

Ka tüdruk libistas ennast alla, aga ta komistas iseenda otsa. ,,Kus me nüüd oleme?" küsis hämmeldunud Venficae. Talle tundus millegipärast, et koidik hakkas kätte jõudma, kuid taevas oli alles suhteliselt pime.

"Londoni ääres." vastas Isis trestraleid sinna paika jättes, ning jäi lummatult musta friisi täkku vaatama kes puude vahelt välja astus. "Sheyn." pomises Isis hobust ninale patsutades. "Teeme ühe väikse sõidu." ütles ta siis silmi vidutades ja juba oli blond tüdruk hobuse seljas Isis'e taga, ning tüdruk andis hobusele kannuseid. (ainult kõne kujund, Isis'el pole kannuseid.)

,,Olgu," ütles tüdruk, sellest tõotas tulla lõbus sõit.

"Hoia kinni." soovitas Isis veel enne kui hobune klasikalise tagajalgadele tõusmisele londoni suunas sööstis. Mõnda aega traavinud tõstis Isis oma hobuse kalopile mis oleks ta peaaegu seljast paisanud, kuid Isis jäi siiski jonnakalt sadulasse.

Tüdruk oleks peaegu sadulast lennanud, kuid temagi ei andnud alla. Et Isis ees istus, ei jooksnud Venficael silmad küll vett, kuid siiski oli tal külm. Õnnetuseks ja õnneks nägi tüdruk silmapriiril kahvatut joont. See tähendas seda, et külmaks läheb, kuid samas, Võlukunsti Ministeeriumi töötajad jõuavad tööle.

Isis kummardus ette, et hobusele veelrohkem kiirust anda. Nüüd nad kalpoeerisid juba läbi londoni, ning nagu mõnes põnevusfilmis kunagi hüppas hobune üle autode- või õigemini maandus kapotidel. Nad korraldasid linnas tõeslise segaduse enne kui võlukunsti ministeerjumi külaliste sisse pääsunud jõudsid.

Tüdrukule tundus, nagu oleks hobune nende stseenide jaoks õppinud. Siiski jäi talle sellest huvitav kogemus, ning ta oli üpris õnnelik, kui see "lõbusõit" lõppes. Libistades ennast hobuse seljast maha, sisenes ta läbipekstud telefoniputkasse ning jäi ootama võõra tüdruku järgi.

Isis hüppas graatsiliselt Sheyn'i seljast maha kuid ei maandunud pooltki nii korralikult oli lootnud. Isis prantastas kõhuli keset tänavat, kuid hetkepärast ajas ta ennast uuesti püsti. Käskides She'l ootata suundus ta putkasse.

Juba aga valiski Ven putkas numbreid. Kuus.. kaks.. neli.. neli.. kaks, loeandas Ven hääletult oma huultel. Kui ketas surises tagasi, võis kuulda rahulikku naisehäält: ,,Tere tulemast Võlukunsti ministeeriumisse. Palun teatage oma nimi ja tuleku eesmärk." Tüdruk vastas rahulikult ,,Venficae Maxie,", kuid avastas siis, et ei tea teise tüdruku nime. Küsiva näoga pöördus ta võõra poole.

"Isis Nigra Nox." lausus Is, umbusklikult seda kaadervärki vaatates.

,,Eee.. animaagiks registreerime Venficae Maxiel, Isis Nigra Nox on koos minuga," ütles tüdruk kahtlevalt. Näha oligi juba märke, kus Venficael seisis: Animaagiks registreerimine. Ta ei hakanud võõra tüdruku märki uurima, vaid ulatas selle Isisele. Siis aga hakkas jälle see tädike oma juttu rääkima ning siis oli tunda, kuidas põrand vappus. Mõne hetke pärast hakkasid nad allapoole laskuma.

Isis'el polnud liikuvast ning allapoole vajuvast põrandast sooja ega külma, tüdruk uuris märki mille ta saanud oli, sellel ilutses hõbedaselt: Saatija. Isis oleks midagi muud eelistanud kuid mis teha. Kui see telefooni putka lõpuks täiesti alla oli vajunud astus Isis esimesena sellest välja.

Tüdruk astus tema järel välja. ,,Siia," ütles ta ning suundus aatriumi teise otsa, kus ta siis ennast registreerima pidi. Kus kuradi korrusel ma ennast registreerida saan? mõtles tüdruk nüüd.

Isis ei kavatsenud oma võlukeppi-andmeid laialt jagama hakkata. "Ah tule juba." teatas Isis ning sikkutas teise tüdruku inimeste massi, mis nad hetkepärast liftini suunas. "See peaks olema neljas korrus." pakkus ta huupi. Tema mäletamist mööda oli seal mingi selline osakond olnud.

,,Hmm, olgu," vastas tüdruk. Las siis olla, saabki kiiremini minema. Nad suundusid lifti, kus paljud inimesed neile pilke heitsid. ,,Neljas korrus, Maagiliste Olendite Reguleerimise ja Kontrolli osakond, sealhulgas Elaja, Olevuse ja Vaimu allosakonnad, Härjapõlvlaste Sideamet ja Kahjureid Puudutavate Nõuannete büroo," ütles naisehääl. Tüdruk saatis korra küsiva pilgu Isisele, kuid siis taris ta välja.

"Ma oletasin." ütles tüdruk kui ta juba liftist välja tiriti. "Endal on mul selle osakonnaga palju jamasid olnud." möönis ta siis, nüüd ise teist tüdrukut järgi tarides. "See seal taga." pakkus ta siis huupi mingile uksele viibates.

,,Siis me lihtsalt läheme ja otsime selle õige osakonna ülesse," vastas tüdruk ning suundus ukse juurde, kuhu Nigra oli näidanud. Ta koputas paar korda ning uks kargas lahti. Seal seisin tõse, kiilanev mees ning vaatas üsna üllatunult tüdrukuid. ,,Kas siin saab animaagiks registreeruda?" küsis tüdruk kiiresti. Mees noogutas ning kutsus nad viipega sisse.

Isis astus julgelt sisse, ning uuris seda väikest ruumi. Sisustus polnud just kiita ning ruumisuurus ka mitte, kuid see meeldis tüdrukule siiski. "Kus see register on?" nõudis ta, kuid siis meenus talle, et nii seda vist ei nimetatud "Või mis iganes see ka oli?"

,,Siin on," vastas mees ning tõmbas sahtlist välja päevinäinud pärgamendi. Ta pani registri lauale ning pöördus siis tüdrukute poole, aga Venficae ennetas küsimust. ,,Mina," ning lisas siis. ,,Kuidas ma registreerun?" Tüdruk tundis, kuidas ta higistab: ilmselt sellest, et nüüd saab ministeerium tema ilusast maskeeringust teada.

Isis vaatas innukalt registrit, ning leidis ilma vaevata McGonagall'i ning siis ka enda nime.

,,Niisiis," ütles mees ennast lauataha pressides. Ta otsis oma sahtlise pärgameti, viibates käeba toolidele, mis tal laua teisel pool seisid. Leidnud lõpuks pärgamendi, ulatas ta selle Venficaele, kes juba oli istet võtnud. ,,Palun kirjuta võimalikult täpselt, kuidas, miks ja kui kaua sa oled olnud animaag. Siis oma nimi, vanus ja kodukoht ka, palun," vuristas mees ette. Tüdruk noogutas ning hakkas oma ankeeti koostama.