Ravenclaw'i puhketuba

"Mis sa karjud, Ben," pomises Steph silmi pööritades. Ta naeris: "Jaa, julge, raudselt! Hei, Lou, mis klassis sa käid?"

"Esimeses veel."

''No, vabandust,'' alustas Ben, '' Ma olen lihtsal nii elevil, et Lou siin on'' lõpetas poiss.

"Aam, okei," lausus Steph ning talle tunuds üks asi kahtlane. Seejärel pöördus ta Emilia poole: "Kas sa magad, et sa midagi ei räägi?" Steph itsitas vaikselt.

"Teil päris lõbus siin?" küsis Lou. "Teeks midagi, igav on. Midagi.. Põnevat ja ekstreemset !"

Emilia ärkas oma mõtetest üles. Talle meenus Steph'i esimene küsimus. ''Ei, ainult Emilia.'' vastas ta. Siis püüdis ta meelde tuletada, kas keegi oli talt veel midagi küsinud. ''Eriti mitte.'' lausus ta, kui talle tuli meelde teine küsimus. Kolmandat küsimust ta mõletas. ''Ma olin oma mõtetes.'' vastas ta hoolikalt sõnu ritta pannes.

Steph tõmbas juuksed näo eest - need varjasid täielikult tema vaatevälja.
Louisa peaks Gryffindoris olema, mõtles neiu ning vaatas mõtlikult Lou poole, kes just oli lausunud midagi, mida Steph tähele ei pannud.
"Okei, okei," noogutas Steph mõtlikult ikka veel Lou'd vaadates, seejärel vaatas ta Emilia poole, kes just oli midagi öelnud, mida Steph taas ei kuulnud. "Mis sa ütlesid, Emilia? Anna andeks, ma tõesti ei pannud tähele."
Mis asja? No tõesti, kui juuksed on kardinatena näo ees, noo kuulge, see ei saa ju kuulmist tõkestada?!

''Mitte midagi erilist,'' vastas Emilia mõtlikult. ''Mis Steph'iga lahti on?'' mõtles ta. Tüdruk tundus kuidagi teistest eemal olevat.

''Em, sa näed natuke mõtlik välja,'' alustas Ben, ''on midagi?''

"Eeh.. ei midagi," vastas Steph kiirustades. Ta üritas teha mul-pole-midagi-viga naeratust aga see ei tulnud välja.

''Ee...'' uigas poiss, ''Ma ei rääkinud sinuga.'' Ben vaatas Stephi nägu ja ta arvas, et tal on midagi: ''Oled sa kindel, et suuga on kõik korras?'' küsis Ben Stephilt, ''Jah, nüüd ma räägin sinuga.''


e. OT: Emilla hüüdnimi oli Em juu ?

OT: Kui sa seda kasutad siis järelikult on.

''Ja kes sina oled?'' küsis Emilia huviga poisilt, keda ta ei tundnud.

''Oi kus mu kombed on?'' küsis Ben endalt, ''Mina olen Benjamin Edward Marsten sa võid min Beniks kutsuda. Sina oled siis ilmselgelt Emilla, onju?'' küsis Ben tüdrukult.

Emilia mõõtis poissi oma silmadega. ''Jah, ma olen Emilia'' ütles siis tüdruk väärikalt. ''Kust sa seda tead?'' küsis ta poisilt.

''Steph ja teised muudkui räägivad sinust,'' vastas Ben tüdruku küsimusele.

Emilia oli kindel, et poiss valetas. Keegi ei räägi temast. Ta on selleks liiga igav. Tüdruk tahtis teemat vahetada, kuid mille vastu?

Steph läks näost roosaks. "So what?" irvitas Steph, Ben oli ta juba punastama suutnud panna. "Ma juba ütlesin, MUL POLE MIDAGI VIGA!" Stephi hea tuju oli asendunud halvaga. "Mina räägin, Emiliast? Ma alles ain taga tuttavaks ju!" kähvas tüdruk.
"Head aega, teile kõigile! Tule, Emilia, lähme möliseme mingi slytherinlasega." See oli käsk, mitte palve.
Imelik, tavaliselt ma pole selline käsutaja?

OT: Teen topeltposti, sest Steph lahkub toast praegu, ta ei viitsi Emiliat oodata.



"What ever," hüüatas Stephanie. Ta vaatas veel korra Em'i poole - kes paistis taas mõtetes olevat - ning tõusis siis püsti. Tüdruk suundus puhketoast välja viiva ukse juurde. "Vous êtes assez désagréable, Benjamin," pomises ta ukse juurde jõudes.
"Ahjaa, Emilia, kui sa järgi viitsid tulla, siis ma lähen raamatukogusse! Seal näeme!" hüüdis Steph ning lisas vaikselt: "Võib-olla."