Albus E. Nox'i matused

Lossi suure territooriumi kauges nurgas, keelatud metsa lähedal võis näha musta riietatud inimesi. Peamiselt oli koht valitud selleks, et tavalistel koolipäevadel ühegi õpilase jalg nii kaugele metsa piirile ei astunud. Metsa servale oli kohale toodud mõned tooliread, kuhu kohale tulnud said istuda. Puude vahel paistis midagi musta - riidega kaetud kinnine kirst, mis mõne hetke pärast pidi mulda sängitatama. Minerva oli kohale kutsunud Sigatüüka personali, puudu olid vaid Albus'ele lähedased inimesed, kes iga hetk saabuma pidid.

OT: Kõik õpetajad on juba siin, seega vaadake, et te eraldi saabuma ei hakka.

Isis tuikuse kergelt Esme raskuse all. Naine toetus tema peale küll kergelt kuid Isis lausa sundis naist endale toetuma, sest too oleks muidu ilmselt pikali kukkunud.

OT: Mõni õppilane võib ka tulla.

OT: Sydney näiteks? Kuigi ta ei tundud Albus't.

OT: Aga tal hetke seisuga on Isis'ega päris head suhted ja ma vean Jack'i ka kohale kui õnnestub

OT: Olgu, Syd tuleb. Aga homme alles, ma tõesti tahan magama minna.

OT: Nüüd on homme Kobi kohale

OT:Maarvan,etma ei saa tulla.Missest et meil Isis'ega head suhted olid

Remus seisis. Professor polnud toole märganud ja ei kavatsenudki istuda vaid ootas millal matused pihta hakkavad.

Pomona oli istunud eesriitta ja ta kuivatas taskurätiga pisaraid.Minu maja õpilane.Hufflepuff'i õpilane.Albus Edward Nox.Üks parimatest Hufflepuff'i õpilastestMõtted keerlesid Pomona peas ja ta võttis uue taskurätiku.

Isis seisis lihtsalt vaikselt. Tüdrukul oli süsimust kleit mis ulatus talle põlvedeni kuna pikkema hankimiseks polnud aega, tüdruku nägu oli veel kahvatunmaks puuderdatud kui see loomulikult oli ja silmad musta ripsmetuši ja tume sinise laovärviga välja toodud. Esme oli juba meigi maha nutnud ja ta jättis kergelt mulje nagu ta oleks pandakaru või vihma kätte jäänud kass. Isis vaatas tuimalt ringi, tal polnud rohkem pisaraid mida nutta. Muidugi oli ta Al'i surma pärast väga kurb, aga tüdruk oli selle tõsi asjaga juba leppinud. Miski oli Al'i elus olles häirinud ja poiss ei saanud sellega ilmselt elada või ei tahtnud elada. Aga Isis pidi lihtsalt pidi elama. Tüdrukul polnud isegi ühtegi põhjust miks surra ja ta ei teadnud ühtegi põhjust miks Edward oleks pidanud enesetappu tegema. Isis'ele meeldi tema elu sellest oli nüüd küll ära lõikatud suur ja tähtsi tükk kuid selle mõttega harjumine võtis küll aega kuid oli siiski võimalik kui keeg seda talle meelde ei tuleta. Hoopis suurem mure oli Esme kes ilmselt ei kannatuanud kasupoja surma. See oli naisele selgelt liig, sest too polnud kunagi kedagi tähtsat kaotanud.

Ka Sydney otsustas matustele ilmuda. Kuigi varem polnud tema suhted Isis'ega just kiita, oli ta nüüd hakanud temaga sõbralikumalt suhtlema. Syd kandis pikka, umbes maani ulatuvat tuhmi musta kleiti. Tüdruku näol võis näha vaikselt pisaratest laiali minevat musta meiki. Syd astus põõsaste tagant välja platsile, kus oli kaugelt tunda leinameeleolu. Toole oli palju, kuid enamus ei söendanud istuda. Nii ka tema. Ta astus vaikselt Isis'e juurde, kallistas teda ja sosistas: "Mul on kahju..."
Iga matus tõi Sydney'le pisarad silma, olgu see siis tuttava või võhivõõra oma.

Isis ainult noogutas kergelt Syd'i vastu kallistades. "Ma ei sa aru mis tal arus oli." pomises tüdruk Al'i silmas pidades. Esme tuikus lõppuks toolide poole.

Syd vaid ohkas. "Ma ei uskunud et ta päriselt hüppaks. Mind ei huvitanud see et ta seal tornis kõõlus," lisas ta kurvalt. Syd jäi vesiste silmadega vaatama hirmsat kirstu.

"No jah." ütles Isis nukralt. "Ta oli viimasel ajal üldse kuidagi...hull või peas segi." lisas tüdruk.

"Kas sa Jack'i ka kutsusid?" uuris Syd, kuigi see teda päriselt ei huvitanud.

"Otseselt mitte aga ma kirjas lasa nõudsin et ta kohale tuleks." tunnistas Isis.

OT: Teeks nii et ma nagu kirjutasin sellise kirja.

Minerva kõndis aeglaselt metsa piiril. Direktrissi kohusena pidi ta matuste avakõnes ka midagi ütlema, seega ootas ta, et kõik kutsutud kohale tuleksid.

Isis vaatas otsivalt ringi. Jack pidi ju tulema? Äkki ei saanud kirja kätte? keerles tüdrukul mõttes.

Jack kõndis aeglaselt üle lossiesise platsi metsa poole. Matustele minekuks oli poiss endale isegi vähe viisakamad riided selga pannud, loomulikult musta värvi. Juba kaugelt oli näha metsa ääres seisvaid inimesi ning toolide rida, mis tahtmatult tekitas Jack'is viha. Albus oli olnud tema vihavaenlane ning ometi oli Jack just tema matustele teel. Lõpuks nägi ta kohalolijate hulgas Isis't ning Sydney't. Võttes suuna Isis'e poole, vältis Jack kirstu poole vaatamist. "Tule siia," lausus Jack vaikselt, kui oli Isis'e juurde jõudnud ning kallistas teda lõpuks. Ta teadis, mis tunne Isis'el oli.

Isis kallistas Jack'i vastu ja hoidis tagasi pisaraid mis nüüd lõpuks tulla tahtsid. "Sa tulid." luksatas tüdruk hädiselt kuid ometi rõõmu noodiga.

"Ma ei saanud jätta tulemata," lausus Jack vastuseks ning lasi tüdruku lahti. Siiski ei hakanud ta ütlema, kui kahju tal oli või midagi sellist. Oleks olnud liiga silmakirjalik, nad olid ju ikkagi Albus'ega vaenlased ning Isis teadis seda.

Isis noogutas ja vaatas McGonagalli poole kes metsa piiril jalutas. Üks suur pisar reeres mööda Isis'e kahvatuks puudertatud põske alla ja jätis meigile kena silma paistva triibu. Tüdruk pühkis selle ära ja jäi vaikselt seisma.

Syd'is kogus jõudu kadedus. Isegi kui Isis'el oli praegu raske aeg, oleks hoopiski tema tahtnud Jack'i kallistada. Tüdruk tõmbas juuksesalgu näo ette et keegi tema pahurat nägu ei näeks. Siis pööras ta Isis'le ja Jack'le selja ja vaatas metsa poole.

OT: Okei, see tuli küll nõme. Aga tõsi.

OT: What Ever, ma lähen korra koeraga jalutama u. 10-15 minutit.

Isis vaatas Syd'i poole saamata aru kas ta oli midagi valesti teinud.

Jack vahtis samuti üsna arusaamatul pilgul ringi. Leides, et tema polnud midagi valesti teinud, jäi poiss oma kohale. Ta lihtsalt üritas oma pead mitte rohkem vaevata.