Gryffindor'i puhketuba

Rebecca jalutas portreeavast sisse puhketuppa. Ta vaatas korraks ringi, ega mõnda tuttavat toas polnud, kellega niisama ajaviiteks lobiseda. Kuna puhketuba oli enamjaolt tühi, istus tüdruk ühte kamina ees olevasse tugitooli ning võttis laualt oma poolelioleva raamatu, mida ta siis vaikuses lugema hakkas.

Isis sammus aeglaslet- ikka ülimalt aeglaselt- puhketuppa Becca't märkamatta vajust ta ühte tüdruku kõrval olevale diivanile kõhuli, ega liigutanud enam nägu ühte diivani patja surutud hingas ta aeglaselt sisse välja.

"Hei, Isis," lausus Becca üle oma raamatu, kui silmanurgast Isis't oli puhketuppa sisenemas näinud. "Mis viga?" küsis ta tõsinedes, kui Isis diivanile heitis, nägu patja surutud.

"Hey." ütles Isis ja padi summutas ta hääle. "Vihane olen." vastas ta siis tuimalt Becca küsimusele. Jah ta oli vihane, oi kui vihane ta oli. Annie oleks ta suurima rõõmuga üles poonud ja Syd'i võimaluse avanedes ilmselt ära pussitanud ning kui nüüd järele mõelda siis ta oleks ilmselt ka Jack'i peale mingi suvalise asja pärast heameelega karjunud.

"Mis juhtus?" küsis Becca ning pani oma raamatu kinni. Isis'ega juhtunu oli tähtsam, kui raamatu lugemine.

"Annie ja Syd suudlesid Jack'i." teatas Isis juba selle pähe õpitud lause, ta oli seda päris paljudele seletama pidanud, kaasa arvatud erutusest peaaegu lendu tõusnud Wandale ja äärmislet ükskõiksele Mattile.

"Oh," tõi Rebecca kuuldavale. "Ma ei teadnudki," lausus ta kaastundlikult ning vaatas murelikult Isis'e poole. Isis'ele oli Jack juba ammu meeldinud, sellest oli Becca teadlik. "Ja mida Jack tegi?" küsis Rebecca.

"Vaatas neile järele nagu lollakas." teatas Isis "Vähemalt oli tal selline nägu peas nagu oleks keegi teda vibritanud." jah, Jack'i nägu oli sama juhm kui inimesel keda parasjagu vibritati.

Rebecca puhkes tahtmatult naerma. Kujutluspilt sellisest Jack'ist oli liiga naeruväärne. "Anna andeks," lausus Becca, naerust vappudes, "ma ei mõelnud nii." Tüdruk võttis kokku kogu oma tahtejõu ning manas esile tõsisema näo. "Ja edasi? Ta ei suudelnud neid vastu, ega ju?" küsis Becca. "Ta on ju endiselt vaba?" küsis Rebecca, taaskord turtsatus alla surudes. Vaba ja vallaline.

"Ta oli liiga hõivatud lollakas olemisega, et kedagi vastu suudelda." lausus Isis kes Becca naerust midagi ei arvanud, jah kui Isis parasjagu vihane poleks olnud siis oleks ta ka ise naerust kõver olnud, ta polnud elusees ennem näinud Jack'i nii totaka näoga.

Isis'e sõnad ajasid Becca't uuesti naerma. Ta pani raamatu lauale, et see tal käest ei kukuks ning tõsines siis varsti. "Ja ta oli kaine, aga ei suudelnud kedagi vastu?" pomises Rebecca mõtlikult. "Järelikult talle ei meeldi kumbki neist?" püstitas Rebecca küsimuse. "Ja mina veel arvasin, et ta on tõeline naistemees," lausus Rebecca.

"Ma ei tea kas ta just kõige kainem oli, paar võiõlut ja Annie kokteilid olid tal küll hinge all." lausus Isis meenutades ja keeras ennast selili. "Ta ei ütle kes talle meeldib, noh ma ei ole küsinud ka, aga vastust nagu nii ei saaks." seletas ta siis rohkem endale "Ausalt öeldes arvasin ma ka seda, aga äkki ongi? Lihtsalt ükski sigatüüka tüdruk pole talle küllalt hea?" lisas ta siis küsimuse püüdes tulutult nalja teha.

Rebecca pööritas silmi, polnud kuigi usutav jutt. "Ei usu, Sigatüükas on nii palju tüdrukuid," lausus Becca. "Või on tal kuskil oma naine olemas?" küsis Becca, lihtsalt oma mõttelõnga jätkates. "Või mitu naist?" Becca raputas pead. "Ma ei usu seda tegelikult," raputas ta oma sõnade peale pead.

"mitu naist" peale puhkes Isis naerma "Noh, kui tal tüdruk oleks siis nii palju südant on tal küll, et seda meile öelda jättaksime ta siis vast rahule?" arutas Isis oma mõtteid valjusti.

"Kas ikka oleks?" küsis Becca, taas naerma hakates. Ta tõstis oma jalad tugitooli, ennast nii mugavamamini istuma seades ning tegi taaskord tõsise näo pähe, mis seekord oleks olnud omane mõnele detektiivile. "Äkki ta naudib hetke?" küsis Rebecca. "Naudib olukorda, kui kõik tema järgi jooksevad. Kas talle meeldib see?" uuris Becca.

Isis kehitas õlgu "Vast ikka oleks, kalk inimene ta küll ei ole." arvas Isis, vähemalt nii palju ta enda arust Jack'i tundis, et öelda poisi kohta nii mõnigi hea sõna. "Ei usu, et ta naudib." arvas Isis siis ennast istukile ajades ja käsi ümber põlvede põimides "Ta ütleb koguaeg, et liiga palju draamat." lisas ta, Jack ütles seda tõesti tihi.

"Aga," mõtles Rebecca edasi. "Sa arvad, et talle ei meeldi see, kuidas tüdrukud teda ümbritsevad ning tema pärast võistlevad?" küsis Becca järgmisena. "Millisele poisile see ei meeldiks?" kõhkles tüdruk. Siiski tema ei tundnud Jack'i nii palju kui Isis, seega ta ei avaldanud oma arvamust veel.

"Ma olen tähele pannud, et talle ei meeldi kui inimesed kaklevad, kui seda on võimalik vältida, ja tundub, et talle käib suht see tema "suhte draama" närvidele." lausus Isis mõtlikult ulpides mõtetega puhketoast kaugemale. "Mõnele ilmselt meeldiks." arvas ta siis, mehi oli ju ikkagi igasuguseid.

"Nojah," arvas Rebecca. "Aga ikkagi, miks tal siis tüdrukut pole?" arutles Becca edasi. "Anna andeks, see lihtsalt huvitab, tahaks teada," lausus ta kerge naeratusega, igaksjuhuks, kui Isis ei tahtnud Jack'ist rääkida või mõelda. "Mis sa sellest..Tyler'ist arvad?" küsis Becca hetke pärast.

"Vot seda, pead sa talt ise küsima ma tõesti ei tea." ütles Isis ausalt ning vastas siis Logani kohta käiva küsimuse peale. "Ty on samasugune jobu nagu ta ise."

"Samasugune nagu Jack, sa mõtled?" küsis Rebecca. "Mis ta siis tegi?" küsis Rebecca väikse muigega. Kui tema oli Ty'ga kohtunud, oli poiss jätnud küll väga kinnise, kuid enesekindla mulje.

"Oli lihtsalt samasugune nagu Jack." kehitas Isis õlgu "Tegelikult ei meeldi ta mulle eriti." nentis Isis siis "Ta narris mind mingi kuld kõrvarõngaga, kui oli teada saanud, et mul Aurofoobia on." ütles ta siis tõredalt.

"See polnud temast küll kena," lausus Rebecca, noogutades. "Noh, siis nad on paras paar," arvas Rebecca, selle peale taaskord muiates. "Nad olid vist mingid vanad sõbrad ka ju?"

"Jah, nad on paras paar." nõustus Isis "Ja mingid sõbrad olid nad jah." nõustus ta, kuigi ei teadnud sellesti just vägapalju.