Hulkumas

Ryan oli tulnud õue. Õues oli soe ja ilus ilm, aga õhtu juba lähenes. Koolis ei viitsinud Ryan enam istuda, niiet ta istuski praegu siseõues pingi peal ja luges raamatut. Tavaliselt ta suur raamatute sõber polnud, aga mida ikka muud teha Sigatüükas, kui oled üksi ja tehnoloogiat kasutada ei saa?

OT: Juliet.

Juliet oli just jooksmise lõpetanud ning mingil moel siseõuele jõudnud. Tüdruk oli üsna väsinud, ring oli päris suur temasuguse midgeti jaoks ning tüdruk istus lähimaile pingile, et veidi hinge tõmmata. Alles nüüd märkas tüdruk, et samal pingil istub ka Ryan, kes oli Julietile juba viiendast klassist saati kohutavalt meeldinud. Neiu tegi, nagu ta poleks teda märganudki, lootes ennast piinlikust olukorrast säästa.

Ryan tundis, et pink järsku liikus ja ta pööras enda pilgu siis kõrvale ning märkas Juliet'i. Ta ei osanud midagi öelda ega teha korraks, sest Ryan oli ju Gryff ja Juliet Slyth. See ei olnud väga hea sobivus, kuigi ta polnud kunagi varem vist Juliet'iga rääkinudki. Ryan sulges enda raamatu ''Tere, Juliet.'' tervitas ta siis neiut. Ta oli päris kindel, et Juliet nähvab talle midagi kurja vastu nüüd, aga samas kunagi ei võinud ju teada.

Kui poiss teda kõnetas, ehmus Juliet veidi. Ta oli pigem lootnud, et ta ignoreerib teda või midagi.
"Tere, sina ka siin." ütles neiu ükskõikselt. Had to keep the bitch act up, isegi Ryaniga. Tüdruk silus oma rohelist Slytherini särki, millega ta tavaliselt jooksmas käis ning lükkas paar juuksesalku silmade eest ära, et veidigi inimlikum välja näha.

Ryan sai Juliet'i käitumise järgi aru, et ta ei tahtnud temaga tegemist teha. Ryan avas siis oma raamatu ja teeskles, et ta luges seda. Tema võis ka ükskõikset mängida. Raamatut lugedes, libistas Ryan oma sõrmed läbi oma juuste. See oli üks tema seksikamatest liigutustest ja ta ei teadnud ise ka miks ta seda praegu Juliet'i ees tegi. Lootis vist, et äkki Juliet näitab ise huvi ta vastu välja.

Ah, kurat. Tüdruk üritas mitte vahtima jääda, aga see oli kohutavalt raske ning ta ebaõnnestus. Poisil oli vähemalt raamat, millesse süveneda, Julietil polnud sedagi. Tüdruk hammustas huulde ja lootis, et kutt ei märka, et ta teda vahib. Muidu arvab veel, et tüdruk on mingi creepy stalker või midagi.

Ryan nägi silmanurgast, et Juliet vaatas teda. Ta oleks tahtnud naeratada, et see liigutus töötaski, aga see oleks liiga obvious olnud. Ryan pani raamatu kinni uuesti ja vaatas Juliet'i ''Mis sind siis siia toob?'' uuris Ryan talt. Ta eeldas, et kui tema midagi ennem ei ütle, siis nad jäävadki vaikusesse istuma.

Juliet tänas sisimas jumalat, et Ryan ise rääkima oli hakanud. Ta ei räägi tavaliselt inimestega, ning tal oleks endal imelik hakanud. ''Jooksmas käisin, võtsin vist liiga suure ringi. Mida sa loed?'' päris tüdruk, näidates nüüd välja veidi rohkem uudishimu.

Ryan naeratas ja noogutas Juliet'i vastuse peale ning kui neiu uuris talt raamatu kohta, mis ta luges, siis Ryan näitas talle selle kaant ''Ma loen maagiliste olendite kohta, keda on Sigatüükas mitmete aastate jooksul nähtud.'' Ryan'it huvitasid sellised asjad.

Juliet oli veidi üllatunud, ta ei oleks arvanud, et Ryan'it sellised asjad huvitasid, aga ega tüdruk teda väga ei teadnudki. ''Ma olen seda lugenud,'' naeratas ta siis. Seda ja kõiki selle järgesid, kuid seda tüdruk ei maininud. Ta ei osanud rohkem midagi öelda, Ryan'i juuresolek tegi ta veidi närviliseks.

Ryan tegi selle not bad näo pähe "Ja meeldis?" küsis ta ning vaatas Juliet'ile uudishimuga otsa. Ta poleks arvanud, et Juliet'i sellised asjad huvitavad. Tema pole kunagi kuulnud, et mõni slyth üldse raamatuid loeks, aga eks iga päev saab uusi asju teada.