Veritaseerumi otsinguil

Nagu Raina lubanud oli, oli ta veel samal õhtul raamatukogust lahkudes uurinud professor Longbow tunniplaani kohta, kuid see oli neiu veidi mõtlema pannud. Longbow kabinet ja klass asusid küllaltki lähestikku, kui tunni ajal kabinetti sisse murda, siis võis jääda võimalus, et professoril tekib vahepeal vajadus klassi minna.. Ja kui minna mingil muul ajal, siis oli jälle võimalus, et õpetaja veedab lihtsalt rõõmsalt ise aega oma kabinetis. Seepärast oli Rain hiljem Destinile välja käinud plaani minna kabinetti rüüstama õhtusöögi ajal. Kõigile oli teada, et õpetajad käivad koos õpilastega söömas ning tavaliselt kestsid söömingud piisavalt kaua, et noortel oleks aega professori kabinetis veidi ringi vaadata. Eks see üsnagi riskantne plaan oli, aga noh, äkki õnnestub. Ja tegelikult tundis neiu ennast üldse lihtsalt kohutavalt halvasti selle kõige toimunu pärast ning tal oli vajadus midagi teha. Ja kui Destin selle ettevõtmisega kaasa läks, oli see ainult igati teretulnud.

Niisiis, ühel õhtupoolikul, kui õhtusöök oli alles algamas, jalutas Raina vangikoobastes, juhuslikult lihtsalt nõiajookide õpetaja kabineti lähistel. Nii ei jäänud talle märkamata see ka, kuidas professor oma toakesest lahkus ja suuna vestibüüli poole võttis. Tähendas see seda, et Longbow oli otsustanud õhtust sööma minna? Raina igatahes nii arvas ning ta suundus koheselt puhketuppa, et sellest Destinile ka teada anda. Puhketuba oli ka üsna tühjaks jäänud ja kellale vaadates tundus küll, et õhtusöögi aeg oli juba käes. Üsna kohe pärast seda väljus Rain taas, seekord koos Destiniga, puhketoast ning veendudes, et vangikoobaste antud osa oli tühi, võttis neiu oma võlukepi ja lausus vaikselt Longbow kabineti ukse poole suunates: "Alohomora!" Seejärel käis vaikne klõpsatus ja uks vajuski irvakile. Siis haaras ta poisil käest kinni ning kiirustas kabinetti.
"Plaani esimene osa läks küll liigagi lihtsalt," pidi neidis mainima, kui nad ohutult Longbow' kabinetti olid jõudnud ning ukse enda järel sulgenud olid. "Aga meil ei ole palju aega," tuletas Gin nii endale kui Destinile järgmisel hetkel meelde ning lasi oma pilgul toas ringi käia, et silmata potentsiaalset kohta, kus professor oma tehtud jookide varusid võis hoida.

OT: Destin!

"Loodetavasti läheb ülejäänu ka nii lihtsalt," lausus Destin samuti pilguga üle professor Longbow kabineti lastes. Riiulitel leidus palju kraami, mida poss võib-olla pisut rohkem uurida oleks tahtnud, kuid avada päris kindlasti mitte. Ausalt öeldes arvas ta, et see purki pandud konn haiseb kohutavalt.
"Kas see oli läbipaistev vedelik?" küsis poiss nii muuseas Rainast eemale, riiulitele lähemale astudes, et leida, kas seal võis olla äkki mõnda toredat pudelit kirjaga "veritaseerium". Võib-olla pidas Longbow seda nii eriliseks, et hoidis seda kuskil kindlamas kohas? Kuid samas, Destini enda arvates oleks riiuli peale, teiste nõiajookide vahele panemine ka hea idee olnud, sest esmapilgul läheb pilt ikka väga kirjuks ning leidmine on raskendatud.

OT: So, pmst ma fantaseerin praegu ise, milline see on raamatute kirjelduse järgi, aga kas see on ok? Kabinet, ma mõtlen.

OT: On küll ok

Raina noogutas Destini esimese lause peale. Jäi üle vaid loota. Kui neiu oli terve kabineti oma pilguga üle vaadanud, sammus ta professori kirjutuslaua taha. Kuna see oli küllaltki tähtis ja ehk isegi ohtlik nõiajook, siis arvas neiu, et Longbow võis seda hoida ka lauasahtlis, näiteks. Ta tõmbas esimest sahtlit ning imekombel polnudki see lukus. Aga sealt ei leidnud Rain ka midagi peale pärgamendirullide, mõnede kirjade ja sulgede. Nojah, järgmine sahtel.
"Jah. Kuigi on võimalik, et see on ka läbipaistmatus pudelis..," vastas Rain ning lisas mõtlikult uurde, samas teist sahtlit lahti tõmmates. Neiu pani imeks, et professor oma sahtleid ei lukustanudki. Ilmselt ei oodanud vargaid.

Destin pidi end veidi kikivarvuli ajama, et riiulitel olevaid jooke ja ilmselt jookide koostisosi paremini näha. Kahte suuremat pudelit liigutades leidis poiss nende tagant veel ühe tillukese pudeli, kuid selles keerles mingi kummaline roosakas udutaoline ollus ning peale oli midagi ladinakeelset ülimalt minitatuurse käekirjaga kirjutatud, nii et ta pani selle tagasi.
"Ah, kurat," pomises Inzane. Selle peale ta ise veel tulnud ei olnud. Aga loodetavasti Longbow on ühe pudeli peale ilusti suurelt kirjutanud "Veritaseerium" või tõeseerium või midagi millest nad aru saaksid, et tegu on õige asjaga.

Kui Raina viimase sahtli juurde jõudis, avastas ta üllatusega, et see oli lukus. Kuna oli väike võimalus, et pudel oli just selles sahtlis, avas neiu võlukepiga luku ning sahtel lendas lahti, andes võimaluse Ginil seal olevate asjade hulgas sobrada. Aga peale hunniku ebahuvitavate paberite ja mõningate veidrate ilmselt raskesti hangitavate nõiajookide koostisosade ta sealt ei leidnud. Niisiis ei jäänud muud üle, kui sahtel uuesti kinni panna ja see võlukepiga lukustada.
Ühel hetkel oma võlukeppi vaadates torkas Rainale pähe, et kui veritaseerum kabinetis olemas on, siis peaks see ju kutseloitsuga tema juurde lendama? Seda kavatses neiu kohe järele ka proovida, äkki õnnestub. "Accio!" lausus näitsik hetke pärast, kui oli püsti tõusnud ning oma võlukepiga viibanud. Aga hetke oodanud, ei ilmunud tema juurde ükski nõiajook. "Mis sa arvad, kas see loits lihtsalt ei toimi selle nõiajoogi peal, see on lihtsalt väga hästi ära peidetud, või polegi seda siin?" küsis Gin seejärel Destini poole vaadates. Nähes, et poiss oli endiselt riiuli juures, sammus ka Gin sinna, kuna peale sahtlite oli seal teine võimalik nõiajoogi asukoht.

"Kõike võib olla," vastas Destin, kui ta oli mõne aja pärast Raina poole pöördunud, et küsida, kas ta midagi leidis, kuid sai vastuse juba niikuinii. "Aga ma arvan siiski, et see lihtsalt ei toimi selle nõiajoogi peal, me oleksime muidu ju saanud selle ka raamatukokku kutsuda?" arutas Zane järgmiseks ja jäi siis korraks vait. "Aga võib-olla see ei toimi, sest sa ei tea täpselt, mida sa kutsud?" käis ta veel ühe teooria välja. Kuramus, ta ei mäletanud enam kutseloitsu kohta nii palju, ta oli seda küll alles eelmisel aastal õppinud, aga siiski. Poiss ohkas õrnalt ja vaatas kabinetis veel korra ringi. Kus see olla võis? Kas seal oli seda üldse?
Ta sammus üle kabineti riiulite juurde, mis asusid õpetaja laua taga, tõmbas professor Longbow tooli lauast eemale ja ronis siis selle otsa, et riiulist paremat üle vaadet saada. Teiste, suurte pudelite taga, leidus mõningaid pisikesi, mida poiss ükshaaval välja hakkas tõstma, et lähemalt vaadata.

Mööda koridori lähenes kabinetile Prof. Longbow isiklikult. Ta oli just saalis õhtusöögil käinud, aga kõht polnud väga tühi olnud. Nüüd ta siis otsustas oma kabinetis ühe mõnusa uinaku teha. Claude läheneski oma kabineti uksele, kui kuulis korraga seest mingeid hääli. Väga vaikseid küll, aga siiski sai ta aru et keegi on seal sees. Tema kahtlusi kinnitas ka tähelepanek, et uks, mille ta kohe kindlasti oli enne minekut lukku pannud, nüüd lahti oli. Vaikselt võttis ta oma võlukepi, hiilis ukse taha, hingas korra sügavalt välja ja avas siis äkitselt ukse. ''Lumos Maxima'', saatis ta oma võlukepist pimestava valguskihi kabinetti. Samal ajal hüppas tema valge tuhkur Balrog, kes siiamaani oli Claude'i taskus mõnusasti maganud, sealt välja, tormas üle kabineti põranda, hüppas kähku lauale ja tegi sealt omakorda veel suurema hüppe, maandudes täpselt Destini pea peal.

"AAAH!!" karjatas Destin, kui esiteks uks lahti lendas ja miski talle pähe potsatas. Poiss oli just näpud taha saanud sellele, mida nad Rainaga otsima tulid ning emotsioonid olid olnud lakke hüppamas. Inzane kukkus üllatusest selgees toolilt maha, otse siruli lauale ja jäi sinna õhku ahmima nagu kuival kala. Hoolimata tema pingutustest ei paistnud talle kopsu õhku jõudvat ning tal hakkas silme eest mustaks minema. Slytherinlane püüdis end viimase pingutusega kõhuli keerata, kuid keeras end hoopis kõige täiega veel ka laua otsast maha, jäädes vaikselt põrandale lebama. Pisike pudel veritaseeriumiga oli turvaliselt libisenud poisi varrukasse, kus see ka praegu veel imekombel terve oli.

Raina noogutas mõtlikult Destini sõnade peale. Mõlemad variandid võisid tõele vastata. Aga kuna loits ei aidanud, siis tuli ise edasi otsida. Ka neiu püüdis uurida riiulil olevaid pudeleid, kuid tema näppu veritaseerum ei hakanud.
Ja siis ühel hetkel kuulis neiu, kuidas kabineti uks lahti läks ja nende kallis professor sisse astus, kusjuures see valgus oli ka hetkel, kui Rain ennast kohkunult ümber pööras, päris silmipimestav. Otse teolt tabatud. Näitsik tõi samuti kuuldavale üllatust täis hüüde, kuid mitte ilmselt nii kõvasti kui Destin. Ning ime polnud ka, sest poisile oli mdagi pähe sadanud ning see võis sada korda ehmatavam olla. "Destin!" pahvatas Raina siis, kui poiss lauale kukkus ja sealt omakorda maha veeres. Neiu oli paari sammuga Destini juures, taibates siis lõpuks ka professori poole vaadata. Nüüd olid nad vist jamas.

Hetk enne seda kui Destin selili lendas, suutis Balrog hüpata riiulile, kust ta ühe pudeli mingisuguse nõiajoogiga maha ajas. Anum kukkus vastu maad ja lendas tükkideks, ning sealt hakkas rohekat suitsu tulema. Professor vaatas korraks oma tuhkru poole, raputas kergelt naeratades pead, siis suunas oma pilgu aga Slytherinlastele. ''Ma ei arva et minu kabinet oleks just kõige õigem koht vabalangemise harrastamiseks,'' lausus ta pead kergelt viltu ajades ja Destini poole vaadates. Claude suunas oma võlukepi poisi poole, lausudes siis mingi loitsu mis peaks ,juhul kui Destin haiget sai, tema valu leevendama. Professor seisis jätkuvalt ukseavas, võlukepp käes.

Destin oli veel mõne hetke hingetu, pilditu ja täiesti kurt, enne kui ta lõpuks jälle hingata sai ja metsikult õhku ahmima hakkas. Poiss püüdis end käpuli ja seejärel püsti ajada, kuid see oli veel liiga suur pingutus, nii et ta otsustas lihtsalt mõnda aega lamada ja jõudu koguda. Teda ei häirinud tegelikult väga fakt, et õpetaja neile peale oli sattunud. Mitte pärast seda õhulendu. Ja kuigi ta valu nagunii shoki ja ka õpetaja lausutud loitsu tõttu väga ei tundnud, värises ta siiski õrnalt, katsudes ikka veel oma hingamist korda saada.

Raina silmitses hetke õpetajat, püüdes aru saada, kas too oli nende oma kabinetist leidmise üle pahane või mitte... Alguses ei saanud neiu sellest kohe mitte aru. Järgmisel hetkel viis ta oma pilgu Destinile, kuna Longbow oli oma võlukepi poisile suunanud. Paistis, et õpetaja üritas teda kuidagi aidata? Raina ei osanud ise midagi teha või öelda, vaid otsustas lihtsalt oodata, lootes et Destinil hakkab varsti parem. Ta tõusis püsti, kuna oli vahepeal kükitanud, ning vaatas uuesti professori poole. Ta päris ootas, mis Longbow'l veel neile nüüd öelda oli. Nii kaua aga ei kavatsenud näitsik ise sõnagi lausuda. Kuigi tal oli paar kommentaari küll, mida ta oleks tahtnud õpetajaga jagada. Aga et mitte asja hullemaks teha, tasus vist oma keel hammaste taga hoida.

Claude ohkas. ''Mida te siin teete?'', küsis ta. Professori hääletoon oli rahulik, suisa vaikne. Ta sulges ukse ja jalutas ühe riiuli juurde, kust võttis siis pudel rahurüübet. Seejärel läks Longbow väriseva Destini juurde, kükitas ja vaatas talle otsa. ''Tegid päris korraliku õhulennu, või mis?'' muigas professor. ''Joo seda, see aitab,'' avas ta pudeli ja jootis selle sisu poisile. Loomulikult oli Claude märganud, et kumbki õpilastest polnud veel sõnagi lausunud. ''No kuulge, kas kass viis teil keele ära? Ärge kartke, ma ei hammusta''.

Destin silmitses umbusklikult õpetajat, kuid neelas kõik alla. Mis tal ikka üle jäi? "Tiivad oleks kasulikud," pomises poiss nii muuseas mõne aja pärast, kui oli end püsti upitanud ja Raina kõrvale seisma jäänud. "Või langevari," unistas ta vaikselt edasi ja andis siis iseendale kõrvalaksu, et pea klaarimaks saada. Peale seda pööras ta pilgu Rainale, püüdes aru saada, kas tüdrukul oli mõnda ideed, mida õpetajale rääkida või ei, sest ise oleks ta võib-olla isegi midagi kokku sokerdada saaud, aga kindlasti mitte midagi väga säravat. Tundes korraga midagi aga oma varrukas hakkas ta nihelema ja pani siis käed vaheldi, teeseldes, et ta küünarnukk oli valutama hakkanud.

Raina oli ausalt öeldes päris üllatunud, et professor sellesse kõigesse nii rahulikult suhtus. Aga see tekitas neius veidi kindlama tunde ning ta lootis, et ehk õnnestub Longbow'le siis mingi hädavale ka kokku rääkia, nii et too seda uskuma jääks. Kui Destin tema poole vaatas, arvas Rain, et äkki polnud poisil mingit head ideed ning seepärast otsustas Gin ise oma esimese mõtte välja käia. "Me vedasime kihla," kehitas näitsik õlgu. Jah, seegi polnud suurem asi plaan, aga äkki läheb läbi. Kuna Destin oli gei, siis ei oleks eriti usutav olnud Gini esimene mõte, niiet tuli siis selle juurde jääda. "Destin kaotas ja sellepärast ta seal üleval oli ka," lisas ta ja vaatas riiuli poole. Ta rääkis üsna rahulikult, nagu poleks see eriti suur asi. Pidades vajalikuks veel midagi lisada, vaatas ta riiulil olevaid asju. "Ta otsis marineeritud konni," kui juba siis juba. Selline hädavale siis. "Nii et kui suures jamas me oleme?" püüdis Raina kuidagi teemat edasi arendad, et nad rohkem oma sealviibimist põhjendama ei peaks. Gin ei söandanud Destini poole eriti vaadata ka, kuna oli teadlik oma logisevast plaanist ning ei tahtnud mitte mingil juhul ennast kuidagi reeta näiteks naerma hakkamisega.

Zane viis oma silmad sõbrannalt korra õpetajale ja siis üle kabineti kohta, kus olid marineeritud konnad, mida tüdruk just parasjagu mainis. Destin lõi pilgu maha ja manas oma näole võimalikult piinliku ilme, jätkuvalt oma küünarnukki mudides. Tegelikult oli ta Raina üle päris uhke, ta oli juba unustanud mõtte, mis tal endal oli olnud, kuid hea see igatahes olnud ei olnud, seda teadis ta hästi.

Longbow kuulas Raina juttu ja muigas, vaatas kord ühele otsa, kord teisele. Tal tulid meelde mõned mälestused tema enda kooliajast... aga see selleks. Claude'i nägu tõsines veidike. ''Te ikka teate, et õpetaja kabinetti sisse murdmine on kooli reeglite järgi keelatud?'' Professor kõndis veidi edasi-tagasi, uuris oma riiuleid ja rääkis samal ajal: ''Öelge mulle, mis ma teiega peale hakkan? Ma olen üsna kindel et direktrissi jutule te minna ei tahaks.'' Ta kõndis veel ringi, kuni lõpuks jõudis kohani kus Destin oli roninud. Claude peatus korraks, kergitas kulme, kõndis veel edasi ja jõudis lõpuks ringiga tagasi Raina ja Destini ette.

Raina julges professori muigamist võtta hea märgina. Äkki neil veab, ja mingit karmi karistust ei kaasnegi? "Ilmselt on, jah... Vabandust..?" lausus neidis Longbow esimese küsimuse peale, alles nüüd mõeldes selle peale, et vabandama oleks ilmselt kohe pidanud. Näitsik jälgis, kuidas professor edasi-tagasi kõndis ning vahepeal vilksas tema pilk Destini poole ka. Aga üsna varsti pöördus ta taas õpetaja poole vaatama. "Te võite meid lihtsalt hoiatusega ära saata ja loota, et me enam mitte kunagi midagi sellist ei tee," pakkus Raina, sest üritada ju võis ja nende arvamust oli just ju küsitud. Sealjuures ei suutnud Rain päris tõsiseks jääda ning ta isegi muigas kergelt, kuigi ei arvanuderiti, et Longbow teda kuulda võtab. Ilmselt jäävad peale tunde. Või kui direktrissi juurde ei saadeta, siis majavanema jutule äkki.. Aga noh, loota ju võis ikkagi.

Sellise jutu peale puhkes Professor valjusti naerma. ''Loota et te enam kunagi midagi sellist ei tee... jah, see veel puuduks et te IGA õhtu mul kabinetist marineeritud konni otsimas käite,'' lausus Claude ilmselge sarkasmiga. ''Teate mis,'' muutus ta nägu jälle veidi tõsisemaks, ''kuna teile pakuvad konnad nõnda palju huvi, siis annan ma teile selleteemalise ülesande.'' Ta naeratas jälle. ''Teie mõlemad peate mulle kirjutama nelja pärgamendirulli pikkuse kirjandi teemal 'Konnad ja nende kasutamine nõiajookide vilunud kunstis'. Ja ma tahan töid saada homme lõunasöögi ajaks enda kätte.'' Professor läks ja istus oma kirjutuslaua taha.

Destin ei olnud väga kindel, mida sellest karistusest arvata. Tõenäoliselt ta saaks hakkama, loomulikult, polnud üldse nii palju, aga.. Neli rulli? Well, me peame ilmselgelt suurt käekirja ja palju seosetut teksti kasutama, eks ole? Või leidus konnade kohta nii palju infot? Igatahes, see tähendas õhtut ja hommikut raamatukogus. Võib-olla ka ööd. Loodetavasti keegi neid siis veel vahele ei võta.
Poiss viis pilgu Rainale ja siis uuesti õpetajale. "Nii et.. Me võime minna?" uuris ta siis mõne hetke pärast. Või tahtis ta veel midagi rääkida? Vaevalt. Aga lihtsalt kabinetist minema massimine tundus ka vale.

Raina lihtsalt silmitses hetke professor Longbow'd suurte silmadega, kui karistust kuulis. Neli rulli? Neli? Parema meelega oleks Rain ise konni marineerima hakanud võimidagi. Kuigi see võis olla üsna räpane töö... Parem vist siiski mitte.. "Kas te olete kindel, et te minu pakutud varianti pikemalt kaaluda ei soovi?" küsis neiu, kui oli esmasest kohkumusest üle saanud. Tegelikult oli see täiesti arusaadav, kabinetti sisse murdmine pidigi tõsiseid tagajärgi tooma. Aga neli rulli konnade kohta.. See tähendas rohkelt raamatukogus istumist, jah. Kuigi kui näitsik järele mõtles, siis oli see seda väärt. Sest ta oli juba enne märganud, et Destini varrukas oli midagi. Oli see nende otsitud jook või oli poiss midagi muud leidnud? Raina kibeles sellest teada saama ning kui Destin õpetajale küsimuse esitas, pööras temagi oma pilgu professorile. Poiss ei paistnud karistuse vastu üldse protestivat. Küllap saab siis ka Rain sellega hakkama.

Oma viimase lausega läks Rain liiga kaugele. ''Kui teil on aega kabinetidesse sisse murdmiseks ja veel kurat teab milleks, leiate aega ka selle jaoks,'' ütles Prof. Longbow nüüd talle muidu väga mitteomase häälega, millele ei kannatanud vastu vaielda. Selgelt, konkreetselt, otsekoheselt. ''Jah, te võite minna,'' sõnas ta hetk hiljem jälle naeratades. ''Aga pidage meeles, kui ma peaksin avastama et midagi on kuskilt siit kahtlasel kombel kaduma läinud, tean ma kelle poole esimesena vaadata,'' lisas ta veel nagu muuseas ja võttis siis sahtlist pärgamendirulli koos sulega ning hakkas kirja kirjutama. Balrog sibas veidi aega mööda põrandat, kuni lõpuks hüppas Longbow lauale ja jäi sinna magama.

Rainale kohe üldse ei meeldinud, et ta nii õpetaja poolt paika pandi. Ta oleks hea meelega veel vastu vaielnud, kuid mõte sellest, et Destin oli võib-olla tõeseerumi üles leidnud, pani ta ümber mõtlema. Kuulnud Longbow' käest, et nad võisid minna ning sellele järgnenud sõnu, tõstis Rain oma käed, et justkui demonstratiivselt näidata, et ta polnud midagi kabinetist kaasa võtnud. "Head aega," lausus neiu järgmisel hetkel, sooviga sealt võimalikult kiiresti minekut teha, et saaks Destiniga rääkida. Ta suundus ukse poole, et vangikoobastes siis Destinit hetkeks järele oodata.

Destin, väikese hilinemisega, tõstis samuti käed hetkeks ülesse, nagu Raina. Tõeseerium oli nüüd veidi sügavamale lükatud ja rüüst läbi midagi ei kumanud. "Head aega!" lausus poiss ja sibas Raina juurde veidi liiga kiiresti, pannes ühe nõrga valusööstu oma seljast läbi jooksma. Lõpuks oli ta siiski uksest väljas, uks kinni ja ta näol kurjakuulutav naeratus. "Lähme," pidas ta siiski vajalikuks sosistada, oma samme tagasi puhketoa poole seades.

OT: Kas me teeme uue teema puhketuppa või jätkame siin?