Poor little kitty

Thomas oli tulnud järve äärde jalutama. Vägisi meenus talle tema esimene kohtumine Kelly'ga. Küllap sellepärast, et see oli aset leidnud siinsamas. Järsku kuulis poiss mingit kräunatust ning sellele järgnes üsna vali plärtsatus. Thom pööras pea kerge võpatuse saatel järve poole ning järgmisel hetkel kerkis veepinnale kass, kes meeleheitlikult käppadega siputades kalda poole triivis. Poiss jooksis veepiirini ning aitas vaese looma veest välja. Kass oli läbimärg ning lausa lõdises külmast. Ilm oli sügiseselt jahe ja aeg-ajalt tuhises poisi kõrvust mööda mõni tugev tuuleiilmning polnud ka ime, et vaesel loomal märjalt külm oli. Thom võttis kassi sülle ning surus ta vastu oma pusa, lootuses, et loomakesel nii soojem hakkab. Huvitav, kas keegi oli tolle kassi vette visanud või oli ta sinna ise kogemata kukkunud? Ja kas see oli mõne õpilase lemmikloom või hulgus? Isegi, kui sellel kassil oli omanik, ei hoolitsenud too oma looma eest sugugi hästi ja juhul, kui see oli vaese looma omanik ise, kes ta vette viskas, ta ju lausa piinas teda! Ja kui nii võtta, oli Thomas endale alati kassi tahtnud. Poiss tõmbas oma pusa üle pea seljast ning mässis kassi üleni selle sisse. Mis sellest, et tal endal nüüd üsna jahe oli. Kassil oli hetkel kindlasti palju kehvem olukord. "Vaene loomake," pomises poiss, õrnalt pisut hirmunud ja läbimärja kassi pead silitades.

OT: Kelly

Kelly kõndis järve äärde. Kuigi Kelly ei tahtnud seda endale tunnistada, ta mõtles vaid Thomasest. Ja sellepärast ta jalad arvatavasti siia tõid. Ainuke koht, kus nad veel õnnelikud olid. Aga ta oli lubanud. Ning Nora oli ta kõige kõige parem sõber. Järsku, vaatas neiu ülesse ning märkas Thomast. Seda inimest, keda ta kõige vähem tahtis näha, kuid samas soovis kõige rohkem. Neiu köhatas.

Thom võpatas kergelt, kui kuulis kellegi köhatust oma selja tagant. Poiss pööras pead ning pisut eemal Kelly't seismas nähes ta ohkas. "Ja me kohtume taas," lausus ta vaikselt, pilku taas järvele pöörates ning samal ajal enda süles istuvat kassi silitades. Varem oli poiss arvanud, et suhte lõpetamine on lihtne. Siuh-säuh ja tehtud. Kuid nüüd mõistis ta, et see võib veel vägagi keeruliseks kujuneda. Vähemalt tema jaoks oli see raske ning ilmselt ka Kelly jaoks. "Kelly?" küsis poiss, pilk endiselt õrnalt sillerdavale veele suunatud. Ta ei söandanud hetkel neiule otsa vaadata, kuna kartis, et vastus küsimusele, mida tal kohe-kohe oli plaanis küsida, ei kõla selliselt, nagu ta ise oleks soovinud. Samuti kartis ta pisut neiu reaktsiooni, kuna ta lihtsalt ei osanud sellest midagi oodata. "Me... Meie omavahelised suhted... on mulle viimasel ajal väga segased... Ma ei tea, mida ma sinu vastu tunnen, need on väga segased tunded, kuid kindel on see, et mina ja Nora oleme nüüd koos ja mina ja sina..." Poiss kortsutas kulmu. Kaua ta veel keerutada kavatseb? Thom hingas sügavalt sisse-välja ning sõnad pudenesid kiirustades ta huultelt. "Kas me võiksime lihtsalt sõbrad olla?"

Kelly tundis, kuidas pisarad langesid tema silmadest. Ta teadis, et mingi hetk tuleb see hetk or something, aga see oli ehmatav. Kelly pühkis ruttu pisarad ära, kuid ta silmad nägid siiski välja veidi märjad ja punased. "Thomas. Loomulikult ma tahan sinuga sõber olla," pomises neiu ning hingas raskelt sisse-välja. Kassi polnud ta märganud, kuna oli poisist 4 meetri kaugusel. "Aga enne, kui sa midagi ütled, pean ma sulle midagi rääkima.

Thomas pööras meelega pea kõrvale, nii et ta ei näinud Kelly nägu. Ta ei tahtnud näha neiu pisaraid, sest siiski olid tal ka Kelly vastu mingid tunded, kuigi need olid väga segased. Ja üldse, hoolimata sellest, et poiss polnud just eriti empaatiline isiksus, oli tal alati kohutavalt kahju nutvatest tüdrukutest. Tüdrukud olid lihtsalt liiga ilusad ja ükski neist polnud väärt midagi niisugust, mis neid nutma paneks. Ja alati oli ta kõiki neid tüdrukuid lohutanud, kuid viimasel ajal oli ta suutnud juba mitu tüdrukut ise nutma ajada, täiesti tahtmatult. "Mida?" küsis poiss ning vägisi libises ta pilk Kelly'le, oodates, et too midagi ütleks.

Neiu vaatas poissi otse silma, kui too pea Kelly poole pööras. Neidis astus vaikselt paar sammu lähemale ning sõnas: "Thomas, ma ei tahtnud sulle absoluutselt haiget teha. Aga sa pead mõistma, et asi ei olnud sinus, vaid selles, et ma ei tea, mis armastus on. Ma olen hoor, mul on olnud lugematu arv üheöösuhteid, ja mingi osa pikemaidki, kuid ma ei ole tundnud armastust. Ja ma tean, ja tahan, et sa Noraga õnnelik oled, te sobite väga hästi kokku. Aga sa pead teadma, mis ma sinu vastu tunnen. Just sellepärast ma teangi, mis on armastus. Sest ma armastan sind. Thomas, ma armastan sind!"

Thomas jälgis pisut ehmunult Kelly't. Ta ei suutnud uskuda, et see, mida neiu enda kohta rääkis, vastas tõele. Kui näitsik talle pisut lähemale astus, nihkus poiss jällegi veidi rohkem vee poole, ehk Kelly'st eemale. "Miks ma peaksin sind uskuma?" küsis ta. "Äkki oled sa need samad sõnad öelnud kõikidele nendele poistele, kellega sa suhtes oled olnud? Kust ma tean, et need on sinu tõelised tunded minu vastu? Need on kõigest... kõigest... sõnad." Poiss raputas pead. "Ma tahaksin sind uskuda, aga ma ei saa."

"Thomas, kui need tunded ei oleks tõelised, ei oleks ma praegu siin. Ma saaks iga poisi koolis, keda ma vaid tahaksin. Aga ma ei taha enam. Kuna," ohkas tüdruk ning talle tundus, nagu pisarad kõrvetaksid ta põski. "Sa tead ka, kui madalale ma sinu pärast pean langema? Ma suudan mõelda vaid sinust ja mitte millestki muust, ma nutan vahetpidamata kuigi ei ole erilist põhjust, ma ei suuda rohkem nii, Thomas, ei suuda!" karjus Kelly. Talle oli sees väga segane ja halb tunne.

"Kelly," ohkas Thomas. "Ära tee seda veel raskemaks. Ja palun ära räägi nii. Elu läheb edasi, sa saad minust üle ja leiad kellegi teise, minust palju-palju parema, ning siis sa mõistad, et sa väärid niikuinii kedagi minust paremat." Kass võpatas silmnähtavalt, kui Kelly häält tõstis. Poiss surus looma pea pisut tugevamini vastu oma rinda ning silitas teda õrnalt. Peagi kass rahunes pisut ning heitis ta sülle pikali.

Kelly ohkas. Ta sai aru, et oli juba täiesti endat väljas ning pidi rahunema. Kassi ta siis korraks märkas, aga ei hakanud teemast kõrvale kalduma. Ta eeldas, et kass oli Thomase oma. "Palun lihtsalt korraks unustame Nora. Me mõlemad hoolime temast, ma tean. Aga kas siis sa annaksid mulle uue võimaluse?" Kellyl oli küll tunne, et ega ta enne alla ei anna, kui ta saab Thomase. Kasvõi siis temalt need sõnad, et ta armastab siiski Kellylt.

"Kelly, saa aru, et see ei käi niisama lihtsalt." Thomas tundis, et on äärepealt kannatust kaotamas, kuid üritas end siiski maha rahustada. "Muidugi ma hoolin Nora'st. Me ju käime. Ja selles ongi asi, Kelly. Me käime, saad aru? Mulle tundus, et kogu see... jama sai läbi, sa jätsid meid Nora'ga amelema ning lahkusid meile edu soovides ning nüüd kohtume me taas ja sa soovid, et ma sulle uue võimaluse annaksin! Anna andeks, aga see kõik ei käi niimoodi. Ja mõtle ka Nora peale, palun. Sa ütlesid, et hoolid temast."

Kelly hingas sügavalt sisse, et rahuneda. Ning tõepoolest, ta nägu muutus veidi rahulikumaks. "Käib küll! Thomas, unusta kõik ära, mida sa peaksid tegema. Tee seda, mida sa tahad teha, ning ole koos sellega, kellega sa tõeliselt tahad olla. Unusta kõik ülejäänud ning mõtle veidikese endale. Ja võibolla mulle. Sest mulle jääb tunne, et sa praegu minu tunnetega küll ei arvesta." Kelly astus veel vaikselt sammu lähemale ning naeratas nukralt: "Kus on see lõbus Thomas? See, kellega ma paljalt ujumas käisin, see, kes mind sebis, kuigi ma ütlesin mitu korda, et ärgu tehku..." Kelly pööras pilgu maha, "ning isegi siis, kui see, kellega sa tahad olla, on Nora, siis miks sa käitud, nagu see oleks sunnitud?"