Something in the mist

Thomas astus mõõdukal sammul läbi kerge vihmasaju mööda kitsast teerada edasi. Loss, mille uksest ta just äsja välja oli kiirustanud, jäi iga astutud sammuga järjest kaugemale maha. Erinevalt nendest inimestest, kes vihmase ilmaga siseruume eelistasid, oli Thom üks suur vihmafänn. Talle meeldisid sombused ilmad, seega tänasest ilmas paremat oli tal küll raske ette kujutada. Pealegi olid kooli neli seina ajapikku kuidagi rusuvaks muutunud ning ka kergelt tuikav pea andis märku, et nüüd aitab sellest umbses koolimajas passimises. Väljas tibutas õrnalt uduvihma ning maapinnale laskus imeõrn, valge- ja hallisegune udulinik. Seljas oli Thomasel must, hästi sooja hoidev pehme pusa, mille kapuutsi ta endale pähe tõmbama ei vaevunud, jalas lohvakad hallid dressipüksid ja mustad Nike'i botased. Ühesõnaga, tegu oli poisi üsna igapäevase riietusega. Thom kallutas pea kuklasse ning lasi vihmapiiskadel oma näole langeda. Iga hetkega muutus udu järjest tihedamaks kuni lõpuks ei olnud võimalik sellest enam läbi näha. Udu sees sumades liikus poiss edasi, lootes mitte kellegagi kokku põrgata.

OT: Destin

Ega Destin just teab mis vihmafänn ei olnud - ta eelistas rohkem siiski kuiva kohta. Sooja kohta. Nagu näiteks Slytherini puhketoa kaminaees olev diivan. Poiss oli jäänud jälle pöögi alla tukkuma ja ärganud alles siis, kui igal pool laiutas udu ja sadas vihma. Puu ei pakkunud talle just äärmiselt suurt varju, kuid midagi siiski. Lisaks ei tahtnud Destin lossi minemisega riskida - ta teadis, kus see umbes asub, kuid udus oleks väga lihtne suund käest kaotada, mis oligi põhjuseks, miks poiss puuall õrnalt värisedes seisis ja vanaema kootud nüüd pisut niisket salli endale tihedamini ümber tõmbas. Ei saanud öelda, et oleks hirmus külm olnud, aga samas oli ta ka just ärganud ja temperatuur ei olnud ka just üli suvine.

Ega seal paksu udu keskel ei näinud jah, kuhu sa lähed, aga ega Thomasel ei olnudki mingit kindlat kohta, kuhu ta minna oleks tahtnud, seega oli tal ka suunast täiesti kama kaks. Poiss oli tulnud lihtsalt õue värsket õhku ja vihma nautima. Udu muidugi oli tema jaoks ainult üheks suureks plussiks tänase ilma juures. Ent kuna udu sees ju midagi eriti näha polnud ja seega oli üsna suur tõenäolsus kellelegi või millelegi otsa kõndida, siis kobas Thom kätega eespool ning ka tema samm oli normaalsest palju aeglasem. Kuid see kätega enda ees vehkimine ei aidanud kuidagi ära hoida seda, mis nüüd juhtus. Nimelt komistas poiss mingi puujuurika või millegi otsa, koperdas ning lendas suure hooga vastu mingit puud. "Ouch," pomises poiss, end puu najalt püsti ajades. "See oli valus." Ühte kätt puutüve vastu toetades jõudis ta ainult paar sammu astuda, kuni komistas uuesti. Seekord Destin'i otsa. "No pagan võtaks," kirus ta, üsna valju häälega, oletades, et läheduses ei ole kedagi ja tegemist oli järjekordse puujuurikaga. End maast püsti ajades ning riideid murust ning mõnest üksikust kuivanud lehekesest, mis tema vihmast kergelt niiskete riiete külge olid kleepunud, puhastades toetas Thom selja vastu puutüve, olles jõudnud järeldusele, et udus ringi liikumine on kind of ohtlik. Need kaks kukkumist olid üsna valusad ning rohkem õnnetusi polnud vaja.

Destin tajus juba ennem, et miski liigub udu sees, kuid ta pidas seda oma külma saanud fantaasia viljaks, kunisee talle otsa koperdas ja vanduma kukkus. Destin kukkus sirgelt üle ühe pöögi juure selili. Kukkumine lõi tal hinge kinni. Õhku palavikuliselt ahmides keeras ta end külili, jäädes nii mõneks ajaks lebama. "Yaah, ole ettevaatlikum!" uratas ta püsti tõustes uttu. Umbes sinna kus ta enda arust võõrast kogu jätkuvalt tajus. Poiss keris veelrohkem märjaks saanud salli enda ümbert lahti, et seda pisut kuivemaks loitsida ja seejärel endale uuesti ümber kerida. Olgu vanaema ja ta vardad tänatud.

"Mis sa kükitad siis siin udu sees?" nähvas Thom üsna pahuralt, kuid mõistis siis, et see oli rohkem siiski tema, kui tolle võõra süü, kuigi ta seda endale hästi tunnistada ei tahtnud. "Vabandust," pomises ta. Udu sees nägi ta mingit ähmast kogu, kuid poiss ei suutnud läbi udu eristada isiku nägu ega muid kehaosi. Ainult hääle järgi võis ta oletada, et tegemist oli poisiga, kuigi tal läks isegi kaua järeldusele jõudmaks, kas tegu oli poisi või tüdruku häälega. Ja see hääl kõlas talle kuidagi tuttavalt. "Destin?" Poiss kissitas silmi, üritades läbi udu pisut selgemini näha, kuid asjata. "Destin, oled see sina?"

Destin valmistus tollele võõrale just Sebastiani väärilist loengut oma vanaema häälel pidama, kuid teine jõudis oma vabandusega ette. "Lihtsalt.. Ole natuke ettevaatlikum," pomises Zane järsult välja hingates. "Jah, see on mu nimi," nõustus ta, kui kogu küsis, kas ta on Destin. "Kas ma tean sind?" küsis slytherinlane seejärel vastu. Ilmselt ta pidi teist teadma.. Teda too võõras ju teadis, kuid tolle hääl poisile küll tuttav ette ei tulnud.

"Ma üritan, aga tõesti, sind ei olnud siin keset paksu udu näha, eksole," sõnas Thomas enda kaitseks. "Seega paluks mõistvat suhtumist." Ta kuulas Destini küsimuse ära ning vastas siis sellele: "Jah, sa tõesti tead mind. Thomas Gripe on mu nimi." Poiss oletas, et Zane mäletas teda. Nad kohtusid ju kõigest paar päeva tagasi, kuidas oleks see üldse võimalik, et kutt teda ei mäletaks? Kui Destin just vahepeal mälukaotust või midagi läbi pole elanud.

Destin porises midagi selle mõstva suhtumise kohta oma ninaalla, kuid sellest ajalugu vaikib. "Thomas..?" kordas Destin kerge küsiva noodiga, kuid kehitas järgmisel hetkel endamisi õlgu. "Kui sa nii ütled," esimese raksuga ei meenunud talle igatahes mitte ühtegi Thomast. "Udu võiks hõredamaks mutuda, siin on jahe," arvas Dest teemat vahetades ja vaadates läbi udu suunas, kuhu tema meelest pidi jääma loss ja soe kamina esine diivan.

"Jah, Thomas," vastas Thom pisut kõhklevalt. "Sa ju ikka mäletad mind, eksole?" Destini teine lause kõlas tema jaoks pisut liiga imelikult ning samuti tundis ta poisi hääles kerget küsivat nooti. Dest'i kolmanda lause peale kehitas poiss vaid üsna ükskõikselt õlgu. "Oleksid pidanud end pisut soojemalt riidesse panema," nentis ta. Kuid see polnud mingi etteheide või midagi, lihtsalt sõbralik soovitus. "Siin on jah pisut jahedavõitu, kuid minu arust on see kuidagi värskendav ja meeldiv," sõnas ta siis, karget õhku sügavalt sisse hingates.

"Eeh.. Kui aus olla siis praegu küll ei meenu, kust ma sind tean võinii," tunnistas Destin käsi salli sisse peites ja pisut läbi udu Thomase poole nihkudes, et tolle nägu näha. "Ma ei arvestanud sellega, et vahepeal nii külmaks läheb." sõnas poiss. Hea, et ta üldse salli oli taibanud kaasa võtta, päike oli päeval soojalt paistnud. "Mh.. Natuke, aga ma olen siin juba päris kaua passinud ja mul on tunne, et selle värskuse pärast jääb mul veel kurk haigeks." kurtis Zane. Tal ei olnud parasjagu just eriti lõbus tuju, muidu ta ei teinud nii haput nägu ja üldiselt ta kippus ka endale hoidma kõik säärased laused.

"Thomas Gripe," kordas Thomas oma nime. "Me kohtusime üleeile Põhjatornis. Ma hõljusin sinna veel tooliga. Noh, hakkab juba midagi meenuma?" Poiss ootas kannatamatult Destini vastust. Nad kohtusid ju alles üleeile. Üleeile! See ei saanud ju lihtsalt võimalik olla, et poiss teda ei mäletanud. "Sest kui sa ei mäleta, siis on su mäluga midagi... valesti." Tegelikult oli Dest'il tol õhtul ju kuidagi kahtlaselt lõbus ja vallatu tuju, seega turgatas Thomasele pähe ka paar muud võimalust. Yep, asi ei pruukinudki ju tegelt poisi mälus olla.

Destin kortsutas toolijutu peale kulmu, kui talle umbkaudu veel mõned asjad meenusid, mida ta unenäoks oli pidanud. "Noh, ma unustan asju peale joomist janii, aga ma ei mäleta, et oleksin ennast üleeile täis joonud.." pomises poiss kulm ikka veel kortsus. "Okey, ma mäletan natuke." sõnas ta siis lõpuks. "Ma olin Dessy ja.. Em, kas ma päriselt manasin mingid linnud..?" see ei olnud täiesti välistatud, aga kõlas pisut ulmeliselt tema meelest.

"Tahad öelda, et sa manasid need linnud täis peaga? Sa tundusid tegelikult enamus ajast täitsa kaine... kuni me tornist alla läksime. Siis sa hakkasid jah kuidagi kahtlaselt käituma." See oli ühtlasi vastus Destini küsimusele. Poiss ohkas. "Sa tundusid mulle korralik. Ma poleks ealeski arvanud, et sa... jood." Ta kehitas õlgu. "Ma tean, et see arvamus on täiesti alusetu ja sa võid mulle ka öelda, et mul pole mingit õigust sinust niimoodi arvata, aga sa lihtsalt jätsid mulle korraliku inimese mulje. Sellise, kes armastab tähiseid öid ja lummavaid päikeseloojanguid ja kelle jaoks alkohol on täiesti võõras asi."

"Ei, ma lihtsalt.. Ma ei oleks millekski selliseks täispeaga võimeline," lausus Destin õlgu kehitades. See pärast joomist mitte millegi mäletamine meenus talle lihtsalt sellega seoses, aga tõenäoliselt oleks täis peaga oma mõtete koondamine veidi keeruline olnud. Ülejäänud jutu kuulas Zane vaikides ära, ta silmad olid pisut suuremateks muutunud ja siis plahvatas ta hetkeks naerma. Kui ta toibus oli ta huulil jätkuvalt veel õrn naeratus. "Ma ei joo tihti võinii, ainult pidudel ja siis ka mitte palju, kuigi järgmisel homikul on kõik ikkagi lünklik." sõnas ta. Thomas ei tahtnud talle ju ometi öelda, et ta polnud mitte ühelgi peol käinud sigatüükas? Neid korraldati liigagi tihti, et need kahe silma vahele jääda oleksid saanud. "Aga üldiselt mulle meeldivad tähed ja päikeseloojangud küll." lisas ta siis. Tuju oli pisut paremaks muutunud. Destin tegi gryffindorlasele silma ja hakkas siis uuesti naerma. Nüüd ta läks uuesti kahtlaseks, eks ole? See silma tegemine oli enam-vähem naljana mõeldud. Destinile küll meelidisd poisid mingil määral, kuid ta ei kavatsenud Thomast tõsiselt sebima hakata, võib-olla ainult norivalt võinii. Ta ei uskunud, et Thomasel oleks kalduvusi poiste poole, aga samas, kes teab, eks ole?

"Well, siis on sul lihtsalt kehv mälu," tegi Thom asjast omad järeldused. "Sest kui sa purjus ei olnud... siis ma ei teagi muid variante peale selle." Thom pööritas silmi, kui Destin talle silma tegi ja siis naerma puhkes. "Tegelikult tundub mulle järjest enam, et sa oledki kogu aeg selline. Või oled sa hetkel purjus?" Dest'i suguliste eelistuste kohta ei hakanud poiss küsima. Tema oli hetero ja poisid jätsid teda selles osas täiesti külmaks. "Sest sa käitud... kahtlaselt." See ei olnud solvanguna mõeldud, kuigi võis sellena tunduda. "Kas on võimalik, et see on märk sellest, et meie järgmisel kohtumisel ei mäleta sa minust taas suurt midagi?"

"Võib-olla. Ma ei tea." Destin kehitas õlgu. Jahe õhk jahutas ta suhteliselt kiiresti uuesti maha. "Ma ei ole täna joonud," vastas poiss lihtsalt õlgu kehitades. Kui tal juhtus hea tuju olema võinii siis ta tegi mõnikord nalja ja mõnikord ta kedagi noris ka. Ja tegelikult ta ei unustanud asju väga tihti ära võinii. Seda tuleb alles uurida mis tal sel eelmisel korral viga oli. 'Kahtlase' peale Destin kortsutas vaid õrnalt kulmu. "Kui sul midagi selle vastu on siis ma võin vähem kahtlaselt ka käituda üritada." sõnas ta. "Ma ei oksa seda sulle öelda."