Teel puhketuppa

Destin oli juba päris kaua raamatukogus koperdanud ja silm hakkas vaikselt looja vajuma. Ta oli ühte ja sama lauset juba vähemalt miljon korda üle lugenud, kui ta lõpuks otsustas raamatu lihtsalt kotti panna ning puhketuppa suunduda.
Hommikul oli ta kohutava peavaluga ärganud ja tüdrukute pesuruumis mõnda aega oksendanud. Eelmisest õhtust polnud poisil erilisi mälestusi, seega ta ei teadnud kus, kellega, miks ja kas ta oli joonud. Võib-olla hakkas ta lihtsalt haigeks jääma. Haiglatiivast oli ta pärast seda muidugi läbi käinud ja mingit rohtu saanud, mis olemise paremaks oli teinud, kuid pisut kummaline oli tal olla siiski.
Poiss jõudis raamatukogust välja ja toetus üpris väsinult ühele aknalauale, kuhu ta lõpuks ka magama vajus. Või minestas. Kes teab, vähemalt jäi ta mingil määral püsti ega ei norsanud.

OT: Beca

Beca oli otsustanud olla korralik laps ja suundus raamatukokku, et seal oma hariduse taset natuke suurendada. Tüdruk oli just jõudnud neljanda korruse koridori, et sealt edasi raamatukokku minna. Dianna nägi kuskil aknalaua juures seistes magavat inimest, kes just ei näinud eriti hea välja. Äkki oli ta haige? Muidu poleks Becat sellised koridoris magavad tüübid huvitanud, aga täna oli neiul enda kohta üsna hea tuju ja ta otsustas küsida kas poisil oli midagi viga. Nii igaks juhuks, äkki oli vaja teda haiglatiiba lohistada, või midagi. Poole tee peal kutini sai neiul siiski julgus otsa ja ta jäi sinna lihtsalt totakalt seisma. Umbes kolm meetrit Destinist.

Destin ei teadnud muidugi absoluutselt, et keegi üldse oli tema vastu huvi tundnud, kuid poiss liigutas end pisut ja oleks äärepealt pikali kukkunud, kui ta viimasel hetkel üles poleks ärganud. Suhteliselt üllatunult võpatas ta ärkvele ning vaatas uniselt ringi. Kuidas oli võimalik nii väsinud olla? Poiss keeras end ringi ja vaatas tõtt majakaaslasega kelle nimi talle hoobilt kohe päris kindlasti meelde ei tulnud. Zane lükkas ühe blondi salgu silmist ja hõõrus sama käe seljaga unerähmast silma.

Dianna võpatas, kui poiss peaaegu kukkunud oleks. Esimene mure oli loomulikult see, et mis siis saaks, kui majakaaslane talle peale kukuks. Loomulikult ei oleks olnud see ka eriti tore, kui poiss oleks lihtsalt maha kukkunud, aga see oleks Becksi arvates siiski natuke parem variant, kui esimene. Õnneks ei juhtunud kumbagi ja Beca sai rahulikult unist majakaaslast edasi jõllitada. Kuna Dianna ei teadnud samuti poisi nime ega polnud temaga kunagi otseselt suhelnud, ei osanud neiu ka vestlust alustada. Või ei tahtnud alustada, iial ei või teada mida Beca mõtles.

Destin vaatas veel mõnda aega majakaaslast, enne kui talle kohale jõudis, et see vastastikkune jõllitamine on tiba kummaline või nii. Esimese raksuga hakkas ta enda juurest otsima midagi peale unisuse, mis valesti oleks olnud, aga kõik tundus okey. "Ee.. Tere?" pomises poiss siis uuesti tüdruku poole vaadates. Mida ta veel ütlema oleks pidanud? Tere oli esimene ja enam-vähem ainuke asi, mis talle pähe tuli. "Saan ma sind kuidagi aidata?" küsis ta siis kätt näojuurest ära võttes ja kallutas õrnalt pead.

"Tervitus," pomises Beca midagi aknast välja vaadates,"sina tundud siin abi vajavat, mitte mina." Tüdruk ei olnud seda lauset üldse mõelnud kuidagi õelat öelda, aga see tuli ikkagi kuidagi õelalt välja. Nagu tüdrukul alati. Neiu oli tegelikult päris tänulik, et majakaaslane midagi ütles, sest tõesti see jõllitamine oleks kõrvalt vaatlejale imelik tundunud. Oh, see post on ikka nii lühike. Igatahas mulle meeldib jogurt. Söömine ja magamine on toredad tegevused.

"Oh," Destini käsi liikus jälle automaatselt juustesse, õnneks oli asja ka. Kõrvataha lükatud salk oli sealt jälle poisi silme ette vajunud. "Ma.. Ee.. Lihtsalt natuke väsinud," arvas Dest õlgu kehitades ja suutis aknalauast eemladumise katse tagajärel peaaegu ninali lennata, kuna ta oma jalg jäi talle ette. Suhteliselt üllatunult jäi ta isegi püsti ega ramminud majakaaslast mis oli lihtsalt liiga hea, et olla tõsi. Kus see post oli.. Söömine on hea ja magamine veel parem.