bros before hoes, but when it comes to cassy, it's the other way round ROKAS/CASSY/SASHA

Rokas istus hilisõhtul tumerohelisena tunduval kastemärjal rohul ja jälgis kergelt pohhuistliku ilmega päikesetõusu, mis heitis nooruki ees laiuvale üüratule järvele imelisi värvitoone. Sügavast punasest kõige heledama kollaseni. Enamik inimesi pidas päikesetõusa ilusateks asjadeks, Rokase puhul oli asi hoopis vastupidi. Tema jaoks sümboliseeris päikesetõus maagia ja saladuste, rõõmu ja lõbu täis ööde, müstilisuse, saladuste ja intriigide lõppu. Päikesetõus oli midagi kohutavat ja tundus kuidagi lõpplikuna, justkui oleks kõik läbi saamas. See ei sümboliseerinud kuidagi millegi uue algust, kõik uus algas hoopis päikeseloojangul, vot see oli ilus asi.
Kergelt silmi kissitades nööpis poiss oma valge triiksärgi kinni ja tõmbas punase Gryffindori lipsu tugevamini kaela ümber, Rokas oli ennist paari majakaaslasega ujumas käinud, kuid otsus järve äärde kauemaks jääda tuli tal alles siis, kui talle meenus, et ta pidi oma Cassy'ga kokku saama. Ja mis oleks nende kohtumiseks parem paik, kui järv? Näitsik paistis seda kohta lausa jumaldavat ja Rokasele meeldis see vaimustus ja rõõm, mis ütdruku silmis helkis, kui nad siis koos aega veetsid. Kõlas kuidagi liiga lämbelt ja romantiliselt, uhh. Ok, sõpradel oli järve ääres lahe, on ka see kord, väsimus või fakt, et on alles kell viis hommikul, sellest polnud hullu.

Cassidy muidugi väga ootas Rokas'ega kokku saamist ning sellepärast polnud tüdruk võtnud sugugi piisavalt aega enda valmis seadmiseks. Kuigi, miks oleks ta pidanud enda välimusele üldse nii palju tähelepanu pöörama? Nad olid Rokas'ega lihtsalt sõbrad, eksole? Aga Cassy tahtis siiski hea välja näha, et ta ennast Rokas'e nii perfektse väljanägemise kõrval imelikult ei tunneks. Kui neiu nüüd järve äärde jalutas, taipas ta kohe, et oma juuste mitte kinni panemine oli saatuslik viga. Kuna Cassidy juuksed olid väga pikad ja neid oli ka piinlikult palju, lehvisid need nüüd tuule käes igal pool tema näo ümber, tehes millegi nägemise tema jaoks võimatuks. Ning, olles liiga hõivatud oma juuste õhust püüdmisega, ei pannud tüdruk tähele, kuhu ta üldse läks. Ja muidugi pidi juhtuma see kõige hullem asi. Cassidy kõndis otse vastu ühte suurt puud ja tal vedas, et ta pärast seda püsti jäi. Kuid neiu pea valutas ja pahuralt lükkas ta juuksepahmaka näo eest ära, oodates, millal ta pilt selgemaks läheb.

Kohe, kui poiss oli eemalt lossi poolt tulevaid samme kuulnud, ilmus ta näkku lai naeratus, need sammud tunneks ta ka une pealt ära. Paari sekundi pärast oli Gryffindorlane end juba ringi keeranud ja ta tegi seda just õigel hetkel, et näha Cassy uskumatult hästi õnnestunud kohtumist puuga.
"Ma arvan, et puul polnud kalli tuju," hüüdis nooruk, ajas end püsti ja jooksis Cassy juurde, et ta oma haardesse haarata ja teda pikalt kallistada, puul ju ei pruukinud olla tahtmist kedagi kallistada, aga see ei tähendanud, et Rokasel see puudunud oleks. "Aja end kiilaks, guy's dig it," muigas ta ja puhus tüdruku näost ära pahmaka juukseid, mis sinna vaatamata Cassy mitte liiga edukast katsest taas ilmunud olid. Rokas lasi tüdrukust lahti ja andis talle nina vastu nipsu. "Zup? Kõik korras?"

Kuna Cassidy endiselt eriti midagi ei näinud, tuli kellegi kallistus talle üllatusena. Meeldiva üllatusena, kohe kui ta sai aru, et kallistajaks on Rokas. "Ma tahtsin küll seda puud kallistada aga eks sa sobid ka," lausus Cassy teeseldud kurbusega, igatsevalt puu poole vaadates. Kui Rokas soovitas tal pea kiilaks ajada, teatas tüdruk: "Ütle seda homme, kui ma sulle päriselt kiilakana vastu tulen." Cassidy kõlas, nagu tal olekski sellega tõsi taga. Aga ei olnud, eks. Siis neiu lõpuks ometi naeratas ja vastas: "Jah, kõik on korras. Nüüd on." Nende sõnadega võttis Cassidy jälle Rokase ümbert kinni. Noormees oli tõepoolest keegi, kes suudab Cassy tuju heaks teha. Isegi siis, kui tüdruku otsaesisele paari päeva pärast sinikas ilmub.

Kui neid uuesti Rokasest kinni võttis, vajutas poiss tüdruku otsa ette musi, täpselt sinna, kuhu tüdruk haiget oli saanud: "Eks õigel sõdalasel ole ikka sinikad ja haavad ja armid. Ja kiilakana annaks see veel uhkema badass feelingu. Võid mõnele kergemalt juhmimale Hufflepufflasele oma sinikat lausa näidata ja öelda, et sa oled kauge Harry Potteri sugulane. Usuvad küll." Mitte, et Rokasel palju eelarvamusi oleks olnud...
"Kui palju tead sa neiust nimega Alysson? Ka kuuendik, tal on mõned tunnid meiega lausa koos," pöördus kutt oma sugulashinge poole, ise tüdruku samal ajal üle oma õla visates ja samme järvekalda poole seades. Lõpuks sinna kohale jõudes asetas poiss Cassy maha ja istus ise ta kõrvale, toetas pea tüdruku õlale ja pomises midagi selle kohta, kui palju ta päikesetõuse vihkas.

"See kõlab väga hästi. Tead mis, ma vist ajangi ennast kiilaks," ütles Cassidy ja seekord mõtles ta seda tõsiselt. Miks mitte, võib päris lahe olla ju. Mingi loitsuga saab äkki ajutiselt seda teha. Mõne hetke pärast olid nad juba järvekaldal ja Cassy hakkas meenutama, kes on see Alysson, kelle kohta Rokas küsis. "Alysson? Eriti palju ma temast ei tea. Ta on Slytherin'is, eks, aga rohkem ma küll ei tea." Tüdruk kuulas, kuidas Rokas mainis, et ta vihkas päikesetõuse. Mitte just paljud inimesed vihkavad päikesetõuse. Cassidy meelest olid need ilusad aga midagi rohkemat ta neist ei arvanud. Neidis oleks küsinud, miks Rokase arvamus päikesetõusude kohta selline oli, kuid sel hetkel huvitas teda miski muu. "Miks sa selle Alysson'i kohta küsisid?" uuris Cassidy, täiesti huvitu noot hääles, kuigi ta tahtis väga vastust kuulda.

"Mingil teadmata põhjusel nautis see tšikk täna vaba tunni ajal veini, artimantia klassis. Sa ei pea midagi ütlema, what the Päike eks. Niisiis, ma umbes põrkasin temaga pooljuhuslikult kokku," seletas Rokas ja mängis samal ajal Cassidy õlale langenud juustega, "igatahes, ta nägi hea välja. Iseloom oli ka päris okei, seega nüüd on meil homseks kohting." Cassy teadis küll Rokast piisavalt, et mõista, et ilmselgelt oli Rokasel jälle mingid omad mängus mängida ja arvatavasti ei saanud lõpuks temast ja Alyssonist niigi asja, siiski, oma parima sõbra nõu oli alati väärt. "Siis ma siin mõtlesin, et oletame, keegi meie kooli tohutult kuum kutt, umbes sama kuum, kui mina.. noh ta kutsub su välja, aga su tunded tema vastu on romantiliselt sama jahedad, kui see järv siin - siis tasub asja proovida? Lihtsalt selle pärast, et tegu on hea välimsega ja okei iseloomuga tüübiga?" soovis Rokas ja Cassy arvamust. Ja mis Rokas proovimise all mõtles oli liigagi ilmselge. "Siin koolis hakkab lihtsalt lõpuks igav," see oli igati hea vabandus ka, et midagi mõne neiuga jälle korda saata? Eks?

"Kui ta sulle meeldib, siis go for it," lausus Cassy, varjates hoolega ärritust, mida ta selle suhtes tundis. Rokase küsimust kuuldes muigas tüdruk endamisi. Ta polnud kindel, miks noormees seda teada tahtis. "Jaa, muidugi tasub proovida. Ja isegi, kui mu tunded tema vastu on sama jahedad, kui see järv, siis... noh, nad võivad ju alati soojemaks muutuda, eks?" arvas Cassidy. Poistega 'mängimine' oli kindlasti asi, mis talle meeldis ja ta oskas seda päris usutavalt teha ka.

"Mulle meeldib suurem osa selle kooli elanikest," naeris Rokas, "aga selge, game on!" Ilma midagi ütlemata ajas end Rokas end Cassy õla najalt 'püsti', ehk jäi lihtsalt istuma, ta silmad olid kergelt kissis ja ta näole ilmus suur suur muie: "Tead, Cas, me pole sinuga ammu nalja teinud. Mis sa arvad, on sul homme õhtul vaba aega?" Nüüd tuli arvatavasti see koht, kus Cassy rõõmsalt teatab, et on küll ja uurib, mis Rokasel mõttes on.

Ja tuligi. "On küll," ütles Cassidy, kuid mitte rõõmsalt, vaid natuke kahtlustavalt. "Mis sul siis mõttes on?" tahtis tüdruk teada. Ta vaatas Rokasele küsivalt otsa ja sirutas samal ajal oma jalgu, mis seal maas istumisest juba valutasid. Cassy tahtis väga kuulda, mida Rokas teha plaanib. Temaga juba igav ei hakka.