Peksja Paju

Devil oli kogu päeva töödanud läbi erinevaid loitse, mida ta eelmisel aastal õppinud oli. Neid mida ta iseseisvalt õppinud oli. See tähendas nende kõigi üle lugemist ja osade raskemate harjutamist. Ta polnud eriti kaugele jõudnud aga rampväsinud oli küll. Ta ei tuupinud tuupimise pärast, vaid lihtsalt tahtis, et tal oleks võimalik alati midagi ette võtta.
Kira oli juba mõnda aega tagasi lossist välja jalutanud must jakk õlgadel, Gryffindori punane särk selle all ning jalas hallid teksased. Väga mugulik, aga samas mugav. Kaua sa ikka mingi seelikuga ringi lased ausalt ka. Tüdruku juuksed olid tavapäraselt mustad ja pikad, ta polnud vaevunud välimust muutma. See ei olnud muidugi mõista raske, aga need vähesed keda ta üldse tundisd suhtusid temasse siis alati kui võõrasse.
Tüdruk pikutas nüüd Peksja Paju juures, jälgis pisut pilvist taevast ning nihelevat puud. Ta oli piiri peal. Veel natuke ja puu oleks talle vabalt virutada saanud. Vot sellest oleks pahandus tulnud. Jääks kolmeks nädalaks peale tunde vana auväärse puu vigastamise eest, missiis, et puu ise end vastu maad peksab.

OT: Isabelle

Belle oli tulnud Peksat Paju uudistama. Uus kool, uued omapärasused. Kaasas oli neidisel tema peegelkaamera ja ta oli juba eelnevalt mingis nõiajoogis leotanud ka seda, nii et nüüd sai sellega liikuvaid pilte teha. Bel seisatas sellises kauguses, et terve puu jäi täielikult pildile. Neiu kõndis veelgi lähemale, kuid jäi siiski piisavalt kaugele, nii et puu ei saanud talle virutada. "Hei," tervitas ta toda tüdrukut, kes pisut eemal pikutas.

OT: Pilte leotad seal pärast kui need kätte oled saanud..

Keira langetas pilgu puult, kui keegi võõras veel selle juurde oli tekkinud. "Hommikust." vastas ta tolle heile ja ajas end istuli. Tavaliselt ta suvalistel oma pikutamist segada ei lasknud, kuid ta oli seal juba küllalt lebanud. Pea oli pisut uimane ja maailm hakkas peale püsti tõusmise üritamist kergelt keerlema, nii et ta loobus juba esimesel katsel. Mõne hetke pärast läksid maa ja taevas jälle korda.

OT: Aa okei

"Isabelle," tutvustas Bel end. "Isabelle Blue." Ta silmitses puud, mis üritas kõigest väest talle ja tollele teisele tüdrukule virutada, aga ei ulatunud seda tegema. Neidis muigas ja näitas puule keelt.

"Keira Hunt, lühemalt Ira või Kira, kui soovid." vastas Devi Isabellele, eeldades, et ta seda tegema peaks. Tavaliselt oli nii ju viisakas. Tüdruk heitis samuti pilgu Peksa Pajule ning astus paar sammu eemale. "Kui ta ennast liiga palju liigutab siis ta võib enndast vigastada." lausus tüdruk. Polnud olnud plaanis tarka panna, aga juhtus.

"Ja sellest võib pahandus tulla?" oletas Bel. Miks muidu tüdruk sellest puust nii väga hoolib? Kuigi mine sa tea, siin maailmas leidub ju igasuguseid inimesi. Ja igaks juhuks tuli ju ikka üle küsida, kuna pahandusi Bel endale kaela ei tahtnud. Arvestades seda, et ta oli siin koolis alles uus, oleks direktrissile ja õpetajatele temast ikka väga halb mulje jäänud. Ja sellest hullem oli muidugi koolist välja viskamine.

"Yep, kui keegi tähele paneb." noogutas Keira. Aga võib-olla poleks pannud, ei tea. Kuni päris mõnda suuremat oksa kuidagi ära ei murra ei tehta võib-olla välja? "Ja muidugi võib ise ka haigaltiiba sattuda. Kunagi ei või teada. Võib-olla paindub ta rohkem kui välja näitab." arvas tüdruk veel mõtlikult puud vaadates.

"Tõesti?" Bel taganes puust veel paar sammu. Vigastusi polnud ka vaja, eksole. "Igatahes, meeldiv tutvuda," lausus ta siis sõbralikult naeratades. "Kui vana sa oled muidu, kui tohib küsida?" Välimuse järgi otsustades Bellest endast kindlalt noorem. Aga kui palju... Noh, eks kohe saab teada.

Devi astus Isabellele järele, oli rääkimiseks natuke liiga pikk vahemaa muidu. "Neliteist." vastas Kira. Ehk suhteliselt noor. "Sa? Mis majast sa oled?" küsis ta siis vastu. Tüdruk ei tundnud slytherinlase moodi, oli liiga sõbralik ja plõksis muguaparaadiga ringi, aga kunagi ei või teada. Tüdrukl polnud küll midagi roheliste vastu, aga rohelistel tema vastu oli küll.

"16," vastas Bel. "Ravenclaw. Ja sa ise?" Neidis ei osanud isegi pakkuda, kuna ta oli alles uus siin ju ega teadnud, mis iseloomuga õpilased kus majas on. Aga tema majas ilmselt mitte, kuna Bel polnud Keirat kordagi puhketoas näinud.

"Gryffindor." Keira tõmbas jaki T-särgi pealt piisavalt ära, et osutada Gryffindori vapile, mis tema särgil oli. Seejärel lasi ta jakil tagasi oma kohale vajuda. See ei olnud küll eriti vajalik žest aga Kiral tekkis teistega rääkimiseks liiga harva võimalus, nii et ta kippus üle pingutama.

Bel noogutas. "Sega- või puhtavereline?" küsis ta siis. "Või äkki hoopis mugupäritolu?" See oli küsimus, mida neidis küsis kõigilt, kellega ta kokku trehvas ja keda ta veel ei tundnud. See ei tähendanud muidugi, et ta käiks ringi ja küsiks kõigilt, kas nad on sega- või puhtaverelised või mugupäritolu. Bel küsis seda nendelt, kellega tal õnnestus niimoodi jutuots üles saada, nagu näiteks Keiraga.

"Puhtavereline." vastas Kira. Ta näost ei paistnud valetamine välja ja ega ta sellele ka tol hetkel eriti ei mõelnud. Ta oli liiga harjunud kõigile ütlema, et on puhtavereline. Direktriss võiski kogu kooli peale ainuke olla, kes üldse teadis, et ta on segavereline, aga vaevalt naine sellega oma pead eriti vaevas. "Sina?" küsis Ira siis vastu mõõtes teist kiiresti ülalt alla pilguga. Lihtsalt enne oli vähe vahtida jõudnud.

"Mugupäritolu," vastas Bel. "Mu vanemad olid mõlemad inim... mugud." Neiu ohkas. "Nüüdseks on nad mõlemad surnud." Bellel oli oma vanemate surmast valus rääkida ja seega üritas ta seda vältida, aga kahjuks ei olnud see tal veel kordagi õnnestunud. "On sul siin koolis mõni lemmikloom?" küsis neiu siis, et teema oma vanemate surmalt mujale viia. Loodetavasti ei oodanud Keira, et Bel sellest talle üksikasjalikult pajatama hakkaks.

Ira noogutas Isabelle jutu peale. Tüdruk poleks üldiselt talle üldse ütlema pidanud, et ta vanemad surnud on, Keira poleks ise küsinud. "Mkm." vastas tüdruk küsimusele. "Aga sul?" ta pilk liikus pajule, mis oli paigale jäänud. See nägi jätkuvalt neetult mõrvarlik välja. Kira arust. Kujutas endale ette ilmselgelt.

"I have a cat named Kurri," vastas Bel. Ta polnud muidugi kindel, kas Keira inglise keelt oskab, aga no nii lihtsast lausest peaks ju ikka aru saama? At least Bel thought so. Ka tema pilk libises tahes-tahtmata ikka ja jälle pajule, mis tõesti oli pisut tuure maha võtnud. Või noh, ikka kõvasti. Lähemale minna polnud vist siiski eriti arukas idee. "Sul õdesi-vendi on?" oli neidise järgmine küsimus. Lihtsalt selleks, et ei tekiks piinlikku vaikust.

Kuna Kira juhuslikult elas inglismaal ja ka kool asus enam-vähem inglismaal siis jah, ta sai inglise keelest aru. "Isane või emane?" see oli pigem teemaarenduseks kui uudishimust. "Mkm." raputas Kira pead. Tal oli kasuõde kellest ta suurt midagi ei teadnud, aga seda ta mainida ei kavatsenud. "Sul?" küsis ta siis vastu pilk jälle puult teisele tüdrukule langenud. Väike pervertne neljateist aastane. Vahepeal ta unustas ära, kui noor ta oli kõigi teistega võrreldes, kellega ta enamasti kokku sattus. 14 tundis palju-palju noorem kui näiteks 15.

"Emane," pomises Bel vastuseks. Kui Keira temalt tema õdede-vendade kohta küsis, raputas neidis pead, heites seejärel pisut kartliku pilgu paju suunas, kes nüüd ennast taas üles oli kütnud ja sähvis nende suunas oma okstega. "No on alles puu," torises ta, kuid paraku nii vaikselt, et vaevalt Keira seda kuulis. Samas äkki kuulis ja las kuulis!

"Läheme veidi eemale, muidu võib siia veel keskit tekkida." arvas Kira ning tegi esimesed paar sammu puust eemale, jäädes seejärel Isabellet ootama. Metsa ääres on sama põnev seista ja paju vaadata, isegi kui ta siis ei vehkle ning samas tähendas see, et sai natuke edasi lükata uute küismuste välja mõtlemist.

Bel järgnes Keirale. Ega sel suurt vahet polnud jah, mis nurga alt sa seda puud jõllitad. Pealegi mida kaugemal sa temast seisad, seda väikesem on tõenäolsus, et ta sulle virutab. Neiu ei teadnud, kui valusa vopsu puu talle anda võis, aga tal ei olnud ka kõige vähimatki tahtmist järgi proovida. "Kaua sa siin koolis juba õppinud oled?" küsis Bel jutujätkuks.

"Esimesest klassist peale." Kira oli pisut üllatunud. "Kas sa oled uus?" ta oli kuulnud, et võlurite koole oli veel - muidugi oli, neid oli liiga palju, et kõik ainult Sigatüükasse ära mahuksid. Pealegi oli see poiss.. Dale? Ta oli ka ju uus. Jaapanist. Irale endale oleks meeldinud mõnda teise kooli minna. Nii vahelduse mõttes.

"Jah." Bel noogutas. "Enne õppisin ma Prantsusmaal, Franch'es." Vahelduse mõttes oli muidugi tore kooli vahetada, selles osas oli Kiral kindlasti õigus. "On see ka tore kool?" uuris neidis, puhtalt uudishimust. Tore oli ju kuulda erinevate inimeste arvamusi selle kooli suhtes. "Ja mis su lemmikaine siin on?"

Kira noogutas, kuigi tal polnud õrna aimugi, mis kool see Franch on. Aga noh, ega ei pidanudki olema. Ta teadis ainult paari suuremat kooli ja oligi kõik, ega teistest eriti palju ei räägitud. Küsimuse peale oskas Ira esialgu ainult õlgu kehitada. "Sõltub." arvas ta. Sõltub kas saab inimestega häst läbi või ei, oli see mida ta silmas pidas. "Mm.. Nõiajoogid ja MJVK, ma arvan." lausus ta enne kui teine oleks ta eelmise vastuse kohta täpsemalt uurida jõudnud. "Aga sinu? Lemmikained?"

"Noh..." Bel kortsutas mõtlikult kulmu. "Oleneb ju tegelikult ka õpetajatest. Mu vanas koolis meeldisid mulle ilmselt kõige rohkem nõiajookide tunnid. Meie nõiajookide õps oli hästi tore." Neiu naeratas, meenutades oma vana nõiajookide õpetajat. "Ta oskas ka kõik pealtnäha igavad tunnid taas huvitavateks muuta," lausus ta mõtlikult. Järsku naeratus neiu näolt kadus ning ta silmitses kahtlustavalt Keira't. See polnud üldse tema moodi võõrastele kõik kohe välja rääkida, kuid millegipärast Bel usaldas tüdrukut.

Kira noogutas kergelt, kuigi temale meeldisid üldiselt siiski ained nende endi, mitte õpetajate pärast. Ta luges palju juurde ning õppis iseseisvalt seega tundides oli tal võimalus niisama lösutada ja ikka arvestatavad hinded kätte saada. Väike tuupur, nagu ta oli. Eih, tegelikult oli põhjus sõprade puuduses. Tal polnud lihtsalt mitte midagi peale õppimise teha. "Oli teil mees- või naisõpetaja?" küsis Ira jutu jätkuks Isabelle ilme muutusest välja tegemata.