Chelsea omalooming.

Secret humans. 1#
Mul on siis uus järju ja ma hakkan seda siia postitama siis enjoy
Peaaegu, et lumivalgete juustega tüdruk liikus mööda pimedat tänavat. Oli öö. Keskköö. Ja see tüdruk, olin mina. Taas kodust põgenenuna jalutasin mööda mustavat tühjust ainsa korraliku inimese, Jasoni juurde. Meil on isegi kriminaal toimik, mis kuulub lahendamatta kuritegude registrisse, sest meid polnud võimalik tabada, sest meil olid võimed. Me, olime erilised. Olin peaaegu Jazzi ukse juures, kui üks mu platvormidest, mida kandsin pooleks läks. Suv. Loodab, et Beatrix, veel üks meie seast, laenab mulle mingid kossid. Astusin ühe pealtnäha tavalise kivimüüri juurde, kuhu oli tehtud märkimisväärne graffit ning suunasin osa oma energiast sellele, võluvägi kohendas graffiti üheks sõnaks. "Come" ja ma astusin tekkinud uksest sisse. Maja oli pime, nii on alati, muidu see müür hakkaks helendama. Kahtlane oleks. "Hej Jaz" laususin mornilt ühele kogule teleka ees, kui olin paar sammu edasi astunud. Aga ma võin ka ropult mööda panna arvestades seda, kes tugitoolist üles tõusis. See oli Beatrix. Ta pilk lendas kohe mu riietele ja katkisele platvorm-kingale. Tuleks vist mainida, et moeröögatus, see tähendab, Beatrix, kes ongi üleüldse üks moeröögatus silmitses mind üsna pahuralt ja lausus: "Alati kui sa peakorterisse saabud(Peakorter oligi Jazi, minu ja Beatrixi asustatud peidukas) on sul midagi katki, puruks või oled sa seda proovinud kuidagi ilusamaks teha" tahtmatult meenus mulle jakk, mida ma väiksena küünelakiga kokku mäksisin. Beat (Beatrix) vangutas pead ning tormas teisele korrusele, et sealt midagi tuua. Võtsin üle tema koha tugitoolis ning silmitsesin nördinult telekat. Paar klõpsu ja mul oli enamus kanalid läbi klõpsatud. Mitte midagi head. Selleks ajaks oli Beat juba alumisele korrusele jõudnud //Mida võiks nimetada keldriks, kiviseinad jne//ning visanud mulle ühed ketsid, retuusid ning paar normaalsemat pluusi. Tänasin teda ja jooksin kolmandale korrusele, enda tuppa, peakorteris oli vähemalt 80 tuba, ning mina asustasin vaid ühe neist oma kolaga. Vahetasin kiirelt riided ja vulpsasin alla. "Beatrix, kus Jason on?" uurisin ma Beatilt. "Mm..koosoleku ruumis, vist. Ta tahtiski sind kutsuda, tal on andmeid mõne meiesuguse ilmumise kohta" vastas Beatrix suvalt. Korraga läksin elevust täis. Lipsasin ruttu koosoleku ruumi, natuke liiga kiiresti, sest äkki..
Jätkub
Hope you like it
Two comments ja faces vähemalt 5 like ja siis uus onju.
Varsti uus osa.


--- eriosa -----

Siin siis pildid tegelastest

Mina )



Jason )



Beatrix

2.osa With or without love? (Secret Humans)

Sest äkki käisin ma täiega käna ja lendasin peaga vastu kivipõrandat. See oli täiega valus!Kiunatasin ja selle peale jooksis Jason kohe kohale. "Oh ma lootsingi, et sa tuled" ning võttis võluväega mu peavalu ära. "Mm. Tänan" ning astusin tema järel nõupidamis ruumi. Laual oli pudel cocat ning kaks klaasi. Pliiats & kaart. Kaardil oli mitu sinist tindi-ringi. "Niisis." alustas Jason.

"On märke sellest, et Chicagos viibivad neli erilist. Nad on, ma ei tea kas metsikud või taltsamad. " Jason kõhkles. "Või mõlemat. Me peame välja uurima.
Ma võin panna mööda, aga ma arvan , et mõlemat. Ja see võib kurjaks minna. Sa ju tead, me peame metsikud tapma ning taltsamaid õpetama." lõpetas ta.
Noogutasin. Me pidime kohe lennukile minema. Varsti. Kohe. Varsti. Natukese ajapärast.

"Ma tegin meile kolmele kaelakeed, naljakas, aga mul läks eriti palju energiat. Beatrixilt ammutasin ka. Igastahes, kui sa paned selle kaela kuulen mina su mõtteid ja sina minuomi" jutustas Jason. Ta andis mulle südamega kaelakee ning ma panin selle kaela. Sellesse oli energait ammutatud.

Jaz muigas. "Ma panin veidi energiat sissa, abivajades saad kasutada, kuigi ma tean, et sul on see suurepärane vöö mis on energiat täis aga.. jah. Sa ilmselt pahandad, et võtsin selle energia loomadelt?" sõnas ta. Ja muidugi ma pahandan, ma vihkan kui niisama võtta loomadelt. "See aitab meid, see pole niisama" kõlas äkki hääl mu peas.

Ahja Päike. See ühendus. Pööritasin silmi ja küsisin mõtetes. "Niih? millal me läheme?" vastus mis tuli üllatas mind. " Ma pakkisin asjad ära juba. Me peame homme minema. Täna ei saa. Liiga riskantne. Ma nägin üht Danella käsilast siin luusimas, noh õues. Ta kaebab ära ja Daniella saab sisse, isegi kui loitsud tema vastu töötavad. Ja nad ei riskiks enne ülehomset minekuga." vastas hääl.

Noogutasin ja vantsisin Beatrixi juurde. Andsin tallegi ta kaelakee, millel oli ristikujuline ripats. "See oleks liiga silmapaistev kui meil samasugused oleks" kõlas hoiatav hääl mu peas. Jason, kindel see.

Uurisin kella. See oli üksteist öösel. Otsustasin magama minna ja kui ma oma tuppa saabusin imestasin kuidas üks kohver mu tuppas sai. Aga muidugi. Jason.
*Hommik, jätkub*

Pikseldatud. Camon on.

Kõik on sees,
aga midagi ei tee.
Söövad aina krõpsu
isegi ei tee plaksu.

Aga kõik veel saabumas,
ega kohe andumas.
Ootan siiski veel,
äkki keegi vastab, jee.

Oi, äkki selleks Rilla,
või teada tuntud Milla?
Või siiski selleks Jack?
Mul olla on nii Mark.

Siiski avan coka,
ja mistan näpu mulda.
Mul valmis kurgi seemned
ja minna ei mõtle veel.

Lol, mind ei mainitutki jah?
Aga hea luuletus!

Yukiko Hoshi Akatsuki kirjutas:

Lol, mind ei mainitutki jah?
Aga hea luuletus!

Sa võid olla krõpsupakk xD

my magazine http://snlhmn.forumotion.net/t2926-magavalja-esimene-number#98855 ja jutud on tarretise nimelises kaustas..
http://snlhmn.forumotion.net/t2924-evelin-2#98851

LOL niihead luuletused