Katlas

Kell näitaks umbes üksteist öösel võimidagi sellist. Destin polnud eriti kindel. Kell üksteist päeval oli ta igatahes jälle Londonisse reisinud tolle Rüütli bussiga. Muud transporti tal väga ei olnud. Vähemalt isale ei jäänud seda korda vahele. Mehel oli piisavalt tegemist, et tal oleks savi kus pojad koperdavad. Sebastianit polnud Zane kaks päeva näinudki. Oli kuskil naistes? Või meestes? Kurat teda ja ta tegemisi teab.
Igatahes oli päev olnud jälle palav, kuid umbes kell üheksa oli sadama hakanud ja parasjagu lõi välku ka, nagu üks kõrtsi pudenenud naine ütles. 
Poiss oli umbes pool tundi juba Katlas leti taga istunud. Riided polnud veel täiesti ära kuivanud. Ta oli muidugi vihmakäes seisnud ka, kui sadama hakkas. Palav oli ikkagi. Enam ei olnud õnneks, aga midagi mis seest piisavalt soojaks oleks teinud ta kätte ei saanud. Neliteist ikkagi, mis sa ikka tahad. Rahvast polnud ka eriti ja Tom oli väsinud näoga. Vähemalt ei visanud välja.

OT: Mark.

Oma renditud toast koperdas Nell välja koos oma kassiga. Zionil pidevat olema ühetoaline korter kuhu ei mahu palju inimesi pluss lemmikloomadest rääkimata. Jube, lihtsalt jube. Neiul on traditsioon sellisel kellaajal alla minna ja midagi võtta joogiks. Maisiõlu oli perfektne. Ta üldiselt ei kartnud, et mingi tüse ja purjus võlur talle kallale tuleks, sest a) ta on jõukast Slytherini perest ja vanemad on õpetanud nii mõndagi b) tema ustav kass, Emerick, teeb ükskõik mida, et Nell'i süles lamada. Paksud kassid ei viitsi eriti ennast liigutada. Vähemalt Emerick küll mitte. Ta on nagu pokémonist see Snorlax eks.

"Maisiölu," lausus neid ning ka maksis selle eest kohe pärast seda, kui ta lausus oma tellimuse. Tal on hea mälu. Peaks mainima. Neidis istus samut leti taga ning Emerick otse loomulikult ta süles ja lõi nurru. Ta vaatas uudishimulikult miks nii vähe rahvast on. Vahepeal käib keegi mööda ja paitab Emerick'u. See meeldib talle. Korraga silmitses kass blondipäist poissi, kes istus samuti leti taga. Talle meeldisid ta juuksed.

"Veel üks.. See sammune." pomises Destin oma klaasiga viibates. Ei ta ei olnud sellest purju jäänud, lihtsalt päev otsa ringi rallides ja siis lõpuks puhkama istudes jäi kiiresti uniseks ja vahet ausalt öeldes ei olnud. Mingi mahl oli. Oleks võib-olla teed pidanud tellima? Külm oli ka. Saanud oma lillaka mahla kätte libistas ta pilgu üle Katla sisemuse. Üks uus tüdruk oli leti äärde siginenud ja paar nõida kuhugi läinud, aga üldiselt oli sama moodi suhteliselt vähe inimesi. Võtnud lonksu oma mahlast peatus ta pilt kassil, kes plika süles istus. Zane vaatas kassi mõnda aega, kuid looma pilku ei tabanud, sest see oli kinnistunud kuhugi kõrgemale poisi kohale. Rippus laes midagi põnevat? Destin vaatas korra üles kuid ei näinud midagi peale tavalisel lae. Isegi lampi polnud tema peakohal mitte.
"Ilus kass." sõnas Inzane tüdrukule, kui oli oma mahlaga poole peale saanud. Ta ei mõelnud seda väga otseselt, rohkem lihtsalt selleks, et kellegiga juttu teha.

Muidugi, laes rippus lamp! Kui ta nii laisk poleks hüppaks ta raudselt lambi otsa ja siis teeb midagi katki ja elu on lõbus. Okei lampe oli mujalgi. Loodame, et ei saa halba õnne sellest kui sa ei istud lambi all? Midagi säärast Nell'i vanaema rääkis alati, et tema ajal oli siuke peen daam kes ükspäev istus ja ta pea kohal polnud lampi ja lõpetas elu 15. kassiga. Sama. Minu tulevik.

Aeglaselt silmitses Shiloh võõrast, kes väidetavalt ta kassi ilusaks kutsus. Väidetavalt, sest ta ei pannud tähele kelle suu liikus. Aga samas siin polnud palju rahvast ja mõned istusid teiselpool äärt ja nad oleksid pidanud karjuma. Neiu viis oma silmapaarid tagasi oma maisiõlule ja võttis lonksu: "Ega seda ta on. Ilusad juuksed," pidi Nell midagi kenat vastu ütema. Elementaarne viisakus, halloo?

Aga kui lambi all istuda siis äkki kukub pähe ja see on ju paha selle pärast et siis võib tiba opakamaks muutuda või niisama muhu saada mis pole ka tore? Ja mis siis, kui see läbi läheb? Niimoodi pauguga, siis saab südamerabanduse ju?
"Sul ka." arvas Destin naeratades ning väristas siis end kergelt, kui üks külm veetilk mööda selga alla jooksis. Poiss lõpetas kähku oma piima ning nõudis siis piparmündi teed piimaga. Ilma piimata oleks liiga tuline olnud, ta tedasid toda Tomi küll. Teisi ka. Üleüldse millegi pärast keema lastud vesi oli veel mõnda aega tuline. Ei tea küll mispärast see nii on. "Kui vana ta on?" küsis ta siis tüdrukult jutu jätkuks.

Noh, aga kui lambi all istuda siis tulevad paremad ideed. Nagu kui ruubikukuubikuga vetsus istuda. Mönus.
"Tänan, ise kasvatasin," pomises ta pisut rõõmsameelsemal toonil. Väga hea, leiab uusi sõpru. Ja mitte kooli sees, vaid välisel. Lõpuks jõi ka neidis oma meeõlu põhjani ning tellis sama, mida tema uus tuttav. Ta pole varem piimaga teed proovinud. "Ühene, sain ta alles eelmine aasta. Sünnipäeva kinki." Nell muigas õige pisut ning ootas enda tellimust ning ei läinud kaua aega kuni igati sümpaatne proua leti tagant neile teed andis. "Kuna sul pole lemmiklooma kaasas siis küsin kas sul on kah lemmikloomi? Kui vanad?" elementaarne viisakus, eksole.

Võimas.
Destin muigas kergelt 'ise kasvatasin' peale ning võttis siis oma tee. Esialgu hoidis ta lihtsalt tassi ümbert kinni enne kui peale tüdruku lause peale noogutamist lõpuks lonksu võttis. Natuke magedam kui talle oleks meeldinud, aga vähemalt oli piima korralikult peale pandud. Mõni pani hästi vähe ja siis jäi tee tuliseks. "Mm.. Majahaldjad ei kuulu vist loomade alla?" poiss naeratas nukralt. "Isa ei taha majja loomi, aga mul oli kunagi kass." ja Sebastian kägistas selle ära. Ja isa ei lubanud seda nende maja juurde maha matta. Poiss oli teenja käest ühe labida sebinud ning siis läinud kaardistamatuse loitsu piirist välja metsa äärde. See oli piisavalt ammu et tal poleks õrna aimugi, kus see koht täpselt oli. Ja vaevalt see kassilaip sinna ka jäi. Ta ei matnud piisavalt sügavale. Ega kuue aastane midagi väga erilist ju ei jõua.

Emerick oli jäänud magama oma kalli perenaise sülle. Lõi nurru ka päris korralikult. Neidis tänas pomisedes sümpaatset teenindajat ning võttis tassi ümbert kahe käega kinni ja tõstis selle ülesse ning puhus peale pisut ning võttis ühe sõõmu. Päris hea. Neidis noogutas poisi vastuse peale ning lasi oma fantaasial lennata ning mõtles ise, mis võis olla tagajärg. Parem oli mitte küsida. Nad alles kohtusid ju. "Meanwhile meil on täielik öökullide kasvatus," ohkas neidis. Milleks seda vaja on. Üks on mingi kogu pere öökull ja siis on ema oma ja isa oma ja Nell'i oma ja siis niisama paarituvad. Seal on ka orginaalselt alles Zioni ja Elvise öökullid, aga nemad ei ela enam seal kindluses. Teiseks Elvis on omaette erak kes rändab mööda britanniat oma surmasööja ametiga ning nagu varem mainitud, Zioni maakler ei luba koduloomi. Veel vähem öökulle. Mugukorter ja puha. See on siiamaani müsteerium, kuidas Zion sinna sai kolida ja elab seal. Mustkunst.
"Räägi siis majahaldjast või siis haldjadest," lausus Nell. Midagi huvitavat äkki? Või ikakgi Sebastian kägistab neid? Jah? Ei? Ok?
Ka Coydel on oma trobikond majahaldjaid. Okei, mitte trobikond. Paar tükki. Armastatud Angellys ja Nundy.

Dest jõi teed ning muigas jälle. See oli tore tegevus. Õigemini need mõlemad. Tee oli hea. "Ah, öökullid, meil on ka kaks." lausus Zane tüdruku lause peale. Ta polnud sellest mõelnudki. Loomadel polnud vist isegi nimesid, olid rohkem lihtsalt selle pärast, et mugav sidet pidada oleks. Poiss oli nende olemasoluga liiga ära harjunud. Neid isa Sebastianil ära kägistada ei lubanud. Mitte et poiss tahtnud oleks. Need ei kuulunud ju Inzanele ja need ei kusnud ka vooditesse üldiselt.
"Mm.. Meil on üks neid, enne oli kaks aga Fersy suri kolm aastat tagasi ära, vanadusse vist. Ger on noor, minuarust. Pole nii kortsus kui kõik teised keda ma näinud olen. Üle pingutab ka. Tähtsamaid asju laseb isa teenjal selle pärast teha." jutustas Destin mõtlikult ning jõi siis teed. "On sul ka mõni?" küsis ta siis tüdrukult. Ta ei teadnud ju kus teine elas.

See tee polnud üldse paha. Peaks tihedamini tegema teed piimaga. Miks ta pole varem sellepeale tulnud. "See tee on nii hea," ta korraks pomises enne kui poiss majahaldjadest rääkis. Põnev.
"Mu ema jumaldab majahaldjaid, eriti meie omi. Meil on neid kaks, meie armastatud Angellys ja Nundy. Angellys on vanem. Nad on nii toredad kui olla aus sinuga. Mu isa aga jumaldab ta venna majahaldjat, Roic. Temas on midagi nii erilist," jutustas preili Coy ning jõi oma teed julgemalt, sest ta ei kartnud enam oma keelt kõrvetada. Tee oli mõnna, aga Nell on saamatu ja kõrvetab oma keele alati ära. Nagu tõesti. Nagu Austraalia kõrb suus. See kõlas veits vasakule, aga elab üle.
"Siis minu öökull kodus on Onyx, nimetasin ta oma ema järgi. Ma ei too teda see aasta kooli, vaid oma kassi. Siis on meil seal mu vanematel eraldi öökullid. Tööasjud. Mu kahe venna öökullid, kuigi nad ei ela enam meie juures. Viimaks on nagu pere ühine öökull Nana. Vahepeal paaritusid mõned ja tekkis öökullifarm. Kui teil või lähedastel vaja hädasti öökulli, siis palun astuge läbi," reklaamis lõpuks neidis oma pere öökullifarmi. Kurat, jättis visiitkaardid koju! "Kui me näeme kunagi jälle ja mul meeles püsib, siis saad meie visiitkaardi kah."

Destin jõi oma teed ja kuulas vaikselt tüdruku juttu muiates lõpuks jälle viimase lause peale. "Jätan meelde igatahes." arvas ta naeratades. Isa poleks võib-olla sellest väga vaimustuses aga õnneks oli poisil teisi tuttavaid ka ja ilmselt tuli ka juurde. Vaenlaseid tuli kusjuures rohkem. Kõigile ei meeldinud Slytherini puhketoas diivanil lõsutav poiss kellest esmapilgul polnud isegi aru saada, et ta poiss on. "Mis su nimi üldse on?" nii on võib-olla tõenäolisem uuesti kokku saada? Tähendab, kui keegi kellegist räägib siis on aru saada, kas sa seda kedagi tead võinii. Zane võttis teest veel paar lonksu. Nüüd see hakkas isegi vaikselt jahtuma, tuli kähku ära juua kuni veel soe oli. Huvitav kas teki saaks tellida? Vist ainult koos toada. Toa võtmine polnud ka paha mõte.

Enne kui too hakkas nüüd pärisnime küsima oli neiu oma tee ära lõpetanud ning tellis ühe viimase piparmündi tee. Viimase. Ma vannun. Üllataval kombel on ka Nellil mõningad tüütuid isikuid tulnud. Hufflepuff küll, aga jõukast puhtaverelisest perest. Stereotüübid, eelarvamused. Perkele nendega. "Nell," vastas tüdruk lühidalt ning ütles oma täisnime,"Nell Shiloh Coy. Mulle meeldib mu nimi." lisas tüdruk väikese märkuse lõppu. Kass Emerick oli ennast veeretanud ümbes laisalt ning tegi korraks oma suu lahti, et haigutada ning jäi tagasi magamas. Kassid on maailma parimad elukad ja see maailm kubiseb nendest.

Destin jõudis samuti oma teega lõpuni ja tellis uue, ka piimaga ja palus rohkem suhkrut. "Ilus nimi jah." nõustus Destin viisakuset. Tegelikult ta nimesid ilustateks ja koledateks ei liigitanud võinii. Olid pikad ja lühikesed ja ebatavalisemad jäid tavaliselt kiiremini meelde. "Destin Zane Lord." vastas ta siis oma nimega, kuigi tüdruk polnud seda küsinud. "Kutsuda võid kuidas tahad, kuigi Inzane kõlab huvitavalt ma arvan." lisas ta siis. "Ja kassi nimi?" küsis poiss veel. Seda oleks ka huvitav teada olnud. Kui kassid on maailma parimad elukad ja see maailm neist kubiseb siis see on hea maailm?

Heal lapsel mitu nime. "Sa näed välja nagu jaapani rokitäht ja Inzane oleks perfektne lavanimi sulle," lausus Nell muigega. "Nüüd ma olen veendunud, et sa oled meessoost," itsitas tüdruk endamisi, "ei, ei, ma tegin nalja, semu."
Neiu kassil silmad avanesid pisut. Arvas, et perenaine kutsub. Väga hea, et loodus ei kutsunud ning ta jäi tuttu uuesti. "Emerick, panin ta nime võlukunsti ajaloo tegelase järgi," lausus piiga ning seletas väikese kommentaari juurde. Talle meeldib kommentaare juurde lisada. Äkki saab temast lendluudpalli kommentaator tulevikus. Oleks põnev viis töötada.
Sümpaatne proua jagas nüüd noortele nende tellitud teed ning naeratas oma hambutut naeru. Küll on ta alles nummi. Tee oli sama tuline ning Nell keeras oma varuka otsad käppadele ning hoidis tassilt ümber oma kahe käega.

"Ma tänan?" lausus Destin pisut küsival toonil kuid naeratas. "Hääle järgi peaks ka ära ütlema tegelikult." arvas poiss kergelt naerdes. Naise häält tal ei olnud. Vähemalt seda ta ei teinud parasjagu ja see poleks võib-olla ka piisavalt veenvalt välja kukkunud. Ja rinda tal ka ei olnud. Oleks pidanud võib-olla rohkem sööma, siis oleks saanud paks olla ja siis oleks keerulisem olnud vahet teha. See oleks võinud isegi põnev olla, aga kleidi kandmine andis suhteliselt sama välja nii et vahet polnud. "Ilus nimi." arvas Zane. Kassi nime peale nüüd, kuigi selle järgi ta kassi sugu väga kindlalt kindlaks teha ei osanud. Meessoost ta arvas, kuna oli rick lõpuga aga samas, kurat seda kah teab. "Sulle meeldib võlukunsti ajalugu?" küsis Inzane mõne hetke pärast.

"See oli kompliment, pole tänu väärt," 'julgustas' neid enda uut sõpra. "Mulle meeldivad sinusugused inimesed, ma mõtlen, sinusuguse välimusega. Ma ise mõtlesin poisipea lõigata, aga see idee jäi lakke või mis iganes," jutustas neidis. Tomboy'd ja muu selline värk oli 5+ Nell'i raamatus. Sa ei taha teada kui palju tal neid on. Sa peaksid saama küpsise, sest see oli õige vastus.
"See on loll küsimus," vastas Nell otsekoheselt, "ma armastan ajalugu. Mitte ainult võlukunsti vaid ka mugumaailma." Selliseid inimesi sa ei kohta igapäev. Puhtaverelisi ka veel selliseid! "Muide, põnev fakt, mu vanem vend, Zion, on võlukunsti ajaloo õpetaja Sigatüükas."

Destin naeratas jälle, või siis pigem see polnudki vahepeal eriti kuhugi kadunud, polnud vaja nagu. "Miks see sinna lakke jäi?" küsis poiss. Miks ma teada ei taha? Küpsised on toredad.
"Vabandust?" pakkus Destin selle lolli küsimuse värgi peale, ta ei teadnud ju. "Ma pole ausalt öeldes väga ajalukku süvenenud." tõdes Zane. Polnud nagu huvi sellise üldisema vastu, mõned seigad olid põevad kui õps põevalt rääkis. "Oh, võimas." lausus Dest. "Vana ta on?" uuris poiss kohe takka. Eelmisel aastal toda vist veel ei olnud, kuid poiss polnud ka päris kindel. Ajaloo tunnid oli sellised magamise kohtad üldiselt, kuni midagi põnevat tuli.

"Ma ei tea ausaltöeldes," vastas neiu ausalt ja võttis oma piimateest sõõmu. Sest neid on vast liiga palju ja need tõesti on. Piimateele perfektsed.
Neidis ei reageerinud 'vabandust' küsimusele ning rüüpas oma teed edasi. "Ajalugu on lihtsalt minu teema, kui olla sinuga aus;" mainis ta vist kümnendat korda. Tegelikult teist. Vist? "22 hetkel ja mul on veel vanem vend. 2 vanemat venda." Shiloh'le meeldis suured vanusevahemikud. Mingi ühe- või kaheaastane ajavahemik oli tema jaoks pähhpähh. Laskem naisel ovuleerida korralikult. Kui see oli loogiline lause. Arvatavasti mitte. Neidis võttis veel ühe sõõmu oma teest: "Ja tema on 27."

Destin noogutas vastuse peale, kui ei tea siis ei teea. Jah teist tegelikult. "Mida see teine vanem vend teeb?" küsis poiss. Õpetas ka sigatüükas? Ei? Zane jõi jälle oma teed, kätel oli soe aga pluus ja püksid olid ikka veel pisut niisked. Vähemalt juuksed olid kuivad, aga pisut pulkas. Polnud neid kamminud pärast vihma. Poiss libistas käega korra läbi juuste ning mudis siis ühte salku millel oli komme ta näoees tolkneda ka siis, kui ta oli juuksed ära kamminud ning polnud nende peal mitte midagi katsetanud. Vähemalt see ei härinud teda, polnud selline pikk tukk lihtsalt üks salk. Tunnis oli ka tore sai mängida sellega.

"Temast ma ei tea midagi eriti," alustas neidis ning võttis sõõmu oma teest. See oli veel tuline. Väljas hakkas ka vihma juba sadama. Põnev, eks. Vihm on äge. "Ta lahkus meie kodust pärast seda, kui ta Sigatüüka kooli lõpetas. Vahepeal on ilmunud lambist meile, et süüa saada või siis tuleb perekonna kokkutulekutele, sest siis saab süüa." Ega kõik on söögi pärast. "Ma olen päris kindel, et ta on surmasööja."

"Kui surmasööjad nii vähe süüa saavad siis Sebastian läheb võib-olla ministeeriumisse tööle." arutas Destin peale seda juttu ning jõi oma teed. Mitte et vend mingi eriline toidufänn oleks, aga täiskõhuga oli ikka parem kui ilma ja isale meeldiks ka rohkem, kui ta mööda ilma ringi ei laseks vaid kuskil kindla töö peal oleks. Aga muidugi oli veel kaks aastat aega enne kui Sebastian kooli lõpetama pidi. Äkki siis saavad surmasööjad juba rohkem toitu. "Aga sul õdesid ei ole?" küsis ta siis.

Nell raputas korraks pead: "Ei, hoopis vastupidi: ta sööb liiga palju. Ta on üks nendest, kes sööb nii palju kui tahab, aga ta keha jääb samasks." See oleks iga tüdruku unistus. Huvitav mis ta seal ministeeriumis teeb, kägistab ära kellegi kui tema otsuseid ei võeta vastu või mida? "See Sebastian on siis su vend?" kui loogliselt võtta.Poiss ju rääkis enda majahaldjadest ja endast veidike. Vennast nagu juttu polnudki. "Ei ja ei taha ka," vastas neidis ausalt. Kahest vennast piisab. Väiksem õde nagu tiriks juukseid ja lööks Nell'i mehed üle. See oleks veidike absurne aga noh whatevs.

"Veab tal." arvas Destin. Ta ise võis ka süüa suhteliselt nii palju kui mahtus ja mitte paksuks minna, aga ta polnud väga kindel kas see ka nii jääb. Praegu oli lihtsalt kiiresti pikkust visanud ja selle pärast kondine. Ei usu, et ära kägistab aga vaevalt keegi ta otsuseid tagasi lükata ka julgeks. "Mhm." noogutas poiss. "Miks ei taha?" küsis Zane. Esialgu ju ei lööks, oleks titt ja karjuks ainult. Inzane sai vahepeal oma teest jagu ning palus nüüd uut teed koos koogiga. Söögi jutt tegi kõhu tühjaks. Õunakooki parasjagu oli ka õnneks.

Keegi peaks tõega olümpiale uue ala tegema. Mingi võidu magamise. Kes kõige kauem magada suudab saab medali, aga vahepeal peaks süüa lubama kuidagi. Muidu ei pea keegi väga kaua vastu ju. Destin noogutas jälle. "Sa käid sigatüükas, eks ole? Mis majas?" küsis poiss peale seda puhtaverelise suguvõsa juttu. Slytherinis ta tüdrukut küll näinud ei olnud, aga samas kõik puhtaverelised polnudki alati seal. "Mis temast ikka rääkida." pomises Zane ja vaatas nukralt natuke ära kuivanud kooki mis talle toodi. Pikemalt mõtlemata võttis ta selle kätte ja toppis otsapidi teesisse. Nagu küpsis. Olekski pidanud võib-olla küpsist küsima?