I don´t really want to be here

Kuigi Baylee´le ei meeldi talvisel ajal õues olla, tahtis ta värsket õhku. Ja kuna tal oli seltsi ka, polnudki see nii hull.
"Tead Dyani, sa pead teadma, et ma olen väga otsekohane. Seega... ma ütlen kohe otse välja, et sa meeldid mulle."
Bay lükkas kindaga pingilt lume ja istus sinna. "Ja kui see sulle ei sobi, siis ütle lihtsalt välja ja head aega." Nad tundsid ennast üksteist ju vähe aga poiss oli lihtsalt külgetõmbav.

Dyani vaatas hetke segaduses olled Baylee´le silma. "Küll sina oled ikka kiire," ütles ta lõpuks ja istus ta kõrvale. "Pole viga, ma olen ka otsekohene," jätkas ta. Ta ohkas ja keerutas pöidlaid. "Ja mul ei ole selle vastu absoluutselt mitte midagi, aga...aga sa pead teadma, et ma ei ole nii kindel, et ma praegu samamoodi tunnen... Tähendab ei, sa meeldid mulle ka, aga mitte päris nii."
Dyani tundis end nüüd nagu mingi jobu. Ta vaatas jälle Baylee suurtesse pruunidesse silmadesse ja ootas süüdlasliku näoga vastust.

Tüdruk hakkas naerma. "Ega ma ka päris selles mõttes ei mõelnud, aga kuna ma olen nii otsekohane, siis ma arvasin ka, et see nii tundub. Vaata, asi on selles, et ma ei saa inimestega väga läbi. Ja kui ma saan, hakkavad nad mulle kohe meeldima. See on väga imelik." Tüdruk võttis veidi pingi kõrvalt lund ja hakkas sellest mingit palli tegema. "Tee mulle üks teene. Unusta see asi lihtsalt ära."

Dyani ohkas kergendatult.
"Diil," ütles ta.
"Ega ma ka ei saa inimestega läbi. Ikkagi Slytherinlane. Teiste jaoks olen ma liiga ülbe või midagi ja Slytherinlaste jaoks liiga eraklik. Nii et mind nad küll mingisse kampa ei saa võtta."
Dyani vaatas aeda, kus nad olid.
"Milline siin suvel on?" küsis ta pärast mõningat vaikust.

Tüdruk hakkas nostalgitsema. "Siis oli siin ilus, päike paistis silma ja lilled õitsesid. Linnud laulsid puudel." Baylee jõudis siis maa peale tagasi. "Mitte nagu praegu. Külm ja valge."

Mis valgel viga on, mõtles Dyani silmitsedes oma heledaid riideid ja valgeid juukseid.

"Ma loodan, et ma olen siis siin," ütles ta vaikselt, näppides ühte lumega kaetud närtsinud õit ühel roosipõõsal.

Ega valgel midagi viga ei ole. Lihtsalt talle meeldib roheline ja selline värviline rohkem.
"Miks sa siin siis olema ei peaks? Ja üleüldse, mis sa peale kooli lõpetamist teed?".

Dyani istus tagasi Baylee juurde ja toetus taha, pingi seljatoele.

"Noh, eks igasugu asju võib ju juhtuda," ütles ta. Tegelikult teadis ta väga hästi, mis võiks juhtuda.
"Aga ma ei ole veel kindel, muidu ma oskan üsna hästi maalida, nii et võib-olla kunstinkuks või midagi, aga ma arvan, et see jääb mu jaoks igavaks. Lapsena tahtsin ma tegelikult auroriks saada, aga ma arvan, et see ei ole nii hea mõte."

"Ma küll ei tea, mis ma teen. Ei tahaks nagu koolist lahkuda ka. Aga õps olla on ju ka igav. Oskad äkki midagi mulle pakkuda?" muigas tüdruk. Tegelikult ei tundnud ta end eriti hästi. Ta pea käis ringi, kuid ta püsis veel ärkvel.

Küsimusele vastamise asemel heitis Dyani tüdrukule pilgu ning küsis murelikult: "On kõik ikka korras, Baylee?". Neiu nägi üsna haiglane välja.