Just another lemon tree...

"Lõpuks" ohkas Sarah ja astus puhketoa uksest sisse. Jälle oli ta ühe päeva üle elanud. Neiu tänas mõttes oma pinginaaabrit, kellelt ta alati kõik maha sai kirjutada, kuna õppimiseks oleks Sarah olnud liiga väsinud, ta ei viitsinud proovidagi. Neiu kõndis ühe tugitoolini, mis seisis otse kamina kõrval ja kutsus oma perekonna majahaldja. Kui oli haldja toodud hõõgveini kätte saanud, vajus Sarah sügavamale tugitooli, rüüpas pisikeste lonksude haavas veini ja vaatas põlveat kaminat, kus puud kunagi otsa ei saanud. Kõik oli nii vaikne ja hubane, nagu öösiti ikka, sellepärast saabuski neiu siia alati viimasena, kuna talle meeldis selle koha rahu ja vaikus öösiti, kui puhketoas oli ainult, tema, hõõgvein ja kaminas praksuv lõke. Enamasti ei astunud Sarah puhketuppa õhtuti, kui kõik "karmid kutid" hooplesid, mis nad täna korda saatsid. Neiu sulges silmad ja kuulas vaikust, mida segasid praksuvad puud ja sealt voogav mahe põleva puidu lõhn, mis tüdrukule tema kodu meenutasid.

Kaksikud Carola ja Carlos astusid ka puhketuppa sisse. Nad tahtsid veel niisama koos aega veeta, neid nähti väga harva eraldi kuskil. Ise samal ajal ajasid niisama juttu kui nad otsustasid istuda ühele tugitoolile, mis oli kamina lähedal. Nimelt jah nad mahtusid istuma korraga ühte tugitooli. Kaksikud ei veetnud siin aega siis kui siin oli rohkem inimesi, neile meeldis kahekesi lihtsalt aega veeta. Nende päev möödus peamiselt kuskil niisama ringi kolades ja õhtuks olid nad vägagi väsinud nagu ka tegelt praegu. Kumbki aga ei tahtnud veel magama minna kuna nad ei tahtnud veel üksteise seltskonnast lahkuda. Nad saavad õe ja venna kohta kuradima hästi läbi.

Sarah võpatas, kui mingid pisikesed jumbud sisse tulid ja ennast kahekesi ühte tugitooli surusid. "Uneaeg." nähvas Sarah neile ja ootas, et nad astuma hakkaksid, ta oli ju peaaegu magama jäämas juba. Võttis siis lonksu oma veinist ja vaatas mõlemat oma range ja ülbe näoga, leides, et nüüd oleks neil aeg lahkuda.

Alles nüüd märkasid kaksikud, et siin on veel keegi. "Ei taha magada," lausus Carola naeratades sellele tüdrukule, kes nähvas, et neil on uneaeg. "Me lähme siis magama kui me ise soovime," lisas Carlos veel juurde sellepeale. Nad ei kavatsenud hetkel veel kuhugi minna.

"Ahah." noogutas Sarah pead ja vaatas siis kaksikutele otsa. "Ja millal te siis kavatsete lahkuda?" küsis neiu külmal häälel ja võttis lahti omakõrge hobusesaba, millega ta päev otsa oli ringi kõndinud. "Või millal teil tekib soov magama minna." pöördus Sarah küsimusega otse Carlos‘i poole.

Kaksikud vaatasid üksteisele tükk aega otsa. "Me ei oska öelda millal," lausus Carlos siis sama külmalt vastu talle ning vaatas siis isegi vaid korraks selle tüdruku poole.

"No okei" lausus Sarah siis veidi leebudes. Nagunii kaksikud kaduma ei hakanud ega. "Sarah." tutvustas neiu ennast lühidalt ja nihutas oma tugitooli kaksikutele ja tulele lähemale. Eks siis Sarah suhtleb natukene. Neiu võttis viimase lonksu oma hõõgveinist ja asetas selle lauale, kust ta majahaldjas selle uuesti täita saaks.

"Carola," lausus siis tüdruk oma nime naeratades korraks. "Carlos," lausus poiss täiesti ükskõikselt oma nime. Tal ei olnud ilmselt eriti tahtmist selle Sarah'iga rääkida.

"Hmm, okei." ütles Sarah ja võttis oma täidetud kruusi hõõgveini siis tagasi ka. "Te olete kaksikud eksole." küsis neiu rohkem siis Carola poole pöördudes, kuna Carlos oli ilmselgelt mingid oma solvumisfaasis, mis sarah‘i sügavalt külmaks jättis. "Nii armas." ütles neiu kaksikute vastust ära ootamata, eks näost oli ju enam vähem näha ka, et nad sarnased. Ja see, et nad samas toolis istusid, rääkis ka üsna selge jutu ära.

"Jah me oleme kaksikud," lausus Carola naeratades ja togis seal samal ajal oma venda. Ta tegi seda kuna tahtis teda uuesti naerma saada ja samas tal oli igav.

"Okei." ütles Sarah ja vaatas siis küsivalt mõlema kaksiku poole. "Kas te hõõgveini tohite juua?" küsis neiu ja ulatas küsivalt nende poole kahte kruusi, mille ta majahaldjas oli kohale toonud. "Ma ei tea, kui vanad te olete?" küsis Sarah kahtlevalt ja lõi siis käega. "Ega mina kaebama ei hakka, kui te joote." ütles neiu sujuvalt ja laskis kruusidal kaksikude kõrval asuvale lauale liuelda.

"Me ei või seda ilmselt juu, me alles essa klassi lapsed," lausus Carola naerdes ning vaatas selle hõõgveini poole. Carlos vaatas selle Sarah'i poole ja ei osanud midagi öelda. "Aga kui sa tõesti ei ütle kellegile, siis vast võime," lausus Carola naeratades ning võttis ühe kruusi. Carola vaatas vihaselt oma õe poole ja raputas pead. "Carlos, ole vait," pomises ta oma vennale ning võttis siis selles hõõgveinist ühe lonksu.

"Mis sa arvad, et ma mürgitan selle ära?" küsis Sarah Carlost vaadates ja talle hõõgveini pakkudes. "Ja ükski Slyth ei ole kunagi teise Slythi peale kaebaja, kui sa seda kardad." lisas neiu juurde ja vajus oma toolis tahapoole. "Oot, te olete need kõige pisemad jumbud?" küsis Sarah kergelt muiates ja kergitas siis kulmu. "Ma loodan, et te kannate ikka endas Slythide vaimu ja midaiganes jama, mida kõik prefektid teile ajavad jnejne." rääkis Sarah haigutades. "Lihtsalt istuge nii, et te saaksite alati kellegilt maha kirjutada, eksole." võttis neiu asja ühe lausega kokku.

"Ma usun sind aga lihtsalt ma ei joo hõõgveini," vastas Carlos ja naeratas isegi korraks sellele Sarah'ile. See naeratus oli aga nii feik kui sai olla. Carola vaid muigas seal kõrval ja võttis vahepeal veel ühe lonksu hõõgveini. "Muide sa Cecilie't tunned?" küsis Carola niisama.

"Nojah, siis sa oled imelik." vastas Sarah lõbustatult ja saatis poisile ühe feik naeratuse tagasi. Sarah ei tundnud kedagi, kes poleks hõõgveini joonud. "Emm, CeCe on mul suht hea sõber" ütles neiu ja vaatas siis otse Carola poole, ei viitsinud seal Carlosega vaielda. "Kust te CeCe‘t teate?" küsis ta pisikeselt tüdrukult vastu.

"Ma lihtsalt ei joo seda," lausus Carlos ning vaatas nüüd niisama kamina poole. "Ahsoo. CeCe on tegelt meie õde," lausys Carola ning võttis uue lonksu hõõgveinist. Carol pakkus seda ka oma vennale aga see keeldus sellest. "Proovi," käskis tüdruk naerdes oma venda. Siiski lõpuks proovis seda ka Carl. "Jubeda maitsega," pomises ta siis kohe.

"Õde?" küsis Sarah üllatunud häälega ja uuris siis Carola nägu. Mingeid erilisi sarnasusi ei märganud, no välja arvatud see, et nad olid kõik Korealased, mis oli tegelikult päris märgatav sarnasus... "Ei jaga mina seda." ohkas Sarah, kui Carlos hõõgveini solvas. "Küll kunagi hakkad jooma." naeratas neiu ja pöördus siis pahura venna poole. "Mis sulle siis maitseb." küsis neiu kulmu kergitades.

"Jah CeCe on meie õde. Me pole erit sarnased. Isegi ilmselt iseloomud ja mu selline on isegi erinev," lausus Carola selleoeale naeratades. "Ei hakka," lausus Carlos täiesti kindel olles oma sõnades. "Mulle maitseb apelsiini ja õuna mahl," lausus Carl.

"Nagu kokkusegatult või?" küsis Sarah Carloselt ja vaatas kaminasse, lõke hakkas juba kustuma. Neiu kasutas võluväge ja saatis ühe puupaku kaminasse juurde. Kogemata saatis ühe värske Päevaprohveti ka sinna, aga neiu vaatas uhkelt üles, nagu midagi poleks toimunud ja ta oleks selle sinna meelega saatnud. "Kust te kõik siis päris olete?" küsis neiu kaksikutelt. Mõtles CeCe‘t, Carlost ja Carolat siis.

"Ei, ei mitte seda. Ikka eraldi," lausus Carlos ja samal ajal mugas kui nägi, et Sarah saatis puuhaluga ka kogemata värske Päevaprohverti kaminasse. Ta ei hakkanud midagi ütlema ja seda nägi ka Carola aga ignoeeris seda täielikult. "Meie vanemad ja ka õde on päris Lõuna- Koreast. No juured on seal. Mina ja Carlos aga sündisime siin Inglismaal, London'is," lausus Carola ning naeratas korraks.

"Aa, see teeb rohkem loogikat." lausus Sarah siis Carlose seletuse peale ja noogutas. "Tahaks ka kunagi Koreasse minna. Tegelikult tahaks igale poole minna, kui ainult võimalus oleks. Aga kooli peaks enne ära lõpetama." mõtles neiu ja jõi veidi veel seda "vastikut" hõõgveini siis. Nagunii pidas Carlost liig aväikesesks, et maitsest aru saada. "Sulle kindlasti hallitusjuust ka ei maitse, eksole?" küsis Sarah Carloselt peale lüsikest mõttepausi.

"Meie kaks pole seal veel kunagi käinud, vanematel pole olnud aega meid sinna viia," lausus Carola sellepeale ning vaatas kaminat. Ta sooviks heameelega külastada oma sealseid sugulasi. "Mis see veel on?" küsis Carlos üllatunud nägu pähe tehes. "Pole kunagi kuulnud sellest," lisas ta siis veel juurde. Carola seal kõrval aga muigas.

"Ma pole ikka veel otsustanud, kuhu ma lõpureisile lähen." lausus Sarah ja imestas siis Carlose küsimuse peale nii, et peaaegu oleks oma joogi maha visanud. "Oota korraks." käskis neiu ja kutsus oma majahaldja, sosistas talle kiiresti paar sõna ja pöördus siis Carlose poole tagasi. "Ta toob sulle kohe hallitusjuustu." lausus neiu, ikka veel imestunud, et kaksik ei teadnud, mis on hallitusjuust.

Meil on veel kooli lõpuni mitu aastat, seega aega mõelda küllaga," lausus Carola selle esimese lause peale. "Kes ütles, et ma soovin teada, mis see on?" küsis Carlos siis naerdes. Tegelt ta soovis jah teada, mis see on. "Mina tean, mis see on," pidid Carol ära mainima ning vaatas Sarah'i poole naeratades.

"Veab teil... ei tegelikult ikka ei vea, ma küll ei tahaks nii noor olla veel." lausus Sarah pead raputades ja ulatas siis Carlosele kandiku juustuga, mille majahaldjas oli lauanurgale jätnud. "Noh proovi." pakkus ta kaksikule ja noogutas teise poole. "Ja kas sulle maitseb?" küsis ta neiult.