Päikeserataspäikeseratas..

Jälle oli käes õhtu ning puhketuba oli taaskord liiga ülerahvastatud. Seepärast oli Chanelle endale uue lemmikkoha leidnud. Siseõue. Õnneks olid ilmad juba soojad, seega oli imeline lihtsalt seal taimede ja rohelise rohu sees istuda ning kevadet nautida. Kuna oli õhtu, siis päike oli juba madala ning ümberringi oli vaikne ja rahulik. Chanel oli üsna kindel, et ta oli siseõues üksinda. Tüdruk istus rätsepaistes ühel pingil, vaadates taevasse. Oli mõttesse vajunud.

Jamie kõndis Sigatüükas ringi ja nautis iga hetke selle kooli imelistes koridorides, klassitubades, varjatud ruumides jne. Mingil seletamatul põhjusel tekkis naisel isu siseõue minna. Seal märkas ta ühte blondi tüdrukut. Arvatavasti seitsmenda või kuuenda klassi õpilast. "Tere, teil ei ole midagi selle vastu, kui ma istun, ega?" see tüdruk oli Chanelle eks, prantsusepärase perekonnanimega. Levre? Eee, Lefévre?

Levre, ja. "Tere," vastas Chanelle automaatselt, kuuldes kedagi enda kõrval rääkimas. Pilku taevalt pöörates märkas ta kahevõitluse õpetajat. "Ee, professor!" lipsas kogemata üle tüdruku huulte. Ilmselt arvas, et ta oli mingi jamaga hakkama saanud ja nüüd tuli professor Evans seda klaarima. "Muidugi, istuge," lausus Chanel ennast veidi koomale tõmmates. Ilmselt oli ta selles pahanduse asjas eksinud.

"Te ei pea mind kartma, ma lihtsalt taasavastan kooli," muigas Jamie ja võttis samuti istet. "Te olite kahevõitluse tunnis väga osav, mind lihtsalt huvitab, kui Te küsimust muidugi pahaks ei pane, kas Te olete alati Sigatüükas õppinud?"

Chanelle naeratas õpetaja esimese lause peale. Ta ei kartnud, lihtsalt veidi üllatav oli olnud see. "Ma tänan," lausus ta juba veidi enesekindlamalt, kui Jamie teda kiitis. Professor ei tundunudki eriti vana onju, seepärast suutis Chanel end tema seltskonnas vabamalt tunda, võimis. "Ma tulin siia alles sellel aastal. Poole õppeaasta pealt," lausus Roxy vastuseks. "Te taasavastate kooli, seega Te käisite ka kunagi siin?" kasutas Chanelle juhust, et küsida.

"Jah, ma alles paar aastat tagasi lõpetasin siin. Päris uskumatu on siin tagasi olla," naeratas Jamie ja noogutas Chanelle jutu peale. "Mu noorem õde käis samuti Beauxbatonsis," lisas naine, kes teab, äkki ta teadis isegi Chanelle´i.

"Jah, ma käisin ka Beauxbatonsis," noogutas Chanelle. Täitsa võimalik, et nad tundsid üksteist. "Mis Teie õe nimi oli?" küsis Chanelle mõtlikult, üritades mitte liiga uudishimulik olla.

"Gemma Evans," ütles Jamie, "ta on üpris minu nägu, aga tal on eksootilisem välimus.

"Ma olen üsna kindel, et ma tunnen teda," noogutas Chanelle tõsiselt. Tegelikult ainus asi mida ta kahetses Sigatüükasse tulemise juures oli see, et sõbrad olid Beauxbatonsisse maja jäänud.

"Võimalik, ma tegelikult ei tunne väga oma õe tuttavaid. Me ei näe üksteist kuigi tihti," sõnas Jamie. Ta oleks ka ise napilt Beauxbatonsissse läinud.

"Okei," noogutas Chanelle. Ja teda oleks ääre pealt Beauxbatonsist välja visatud, aga see selleks. Chanel pööras hetkeks oma pilgu eemale murulapile. Kas oleks olnud imelik ise õpetajaga vestlust jätkata?

Kusjuures, Jamie ei tundnud end ka veel väga õpetajana. Seega ei, ei oleks.

"Ma pean tunnistama et ma olin üllatunud Teis kui õpetajas. Esimene kahevõitluse tund oli üle ootuste hea," lausus Chanelle ausalt. Eks ta võrdles taset veidi ka Beauxbatonsiga ning ta oli Sigatüükas meeldivalt üllatunud.

"Ma tänan," naeratas Char. Ta oli tõesti rõõmus, et tunniga rahule jäeti. Eks need loodetavasti veel paremaks lähevad.

"Kuigi mõningate õpilastega on üsna raske kindlasti hakkama saada," arvas Chanelle. Samas, see polnud tema asi. Lihtsalt mainis.

Jamie mõtted liikusid automaatselt selle juurde, mis Adamsiga peale tunde oli juhtunud. Naine surus selle mõtte alla. "Veidi. Siiski on siin suurem osa head õpilased, tase on siin alati hea olnud."

Chanelle naeratas selle peale. "Jah, siin on kõik hoopis teistsugused. Sõbralik õhkkond janii," lausus Chanelle.