Lihtsalt ringi käimas

Kuna Hufflepuffi puhketuba oli kohutavalt igav, käis Ethan lihtsalt lossis ringi, eks ta oli omadega mingiaeg siia jõudnud. Ta istus aknalauale, nagu ikka pidevalt tehakse ja võttis mõneks ajaks need kohutavad nohkariprillid ära, need käisid kohutavalt närvidele, aga need muutsid maskeeringu palju tõhusamaks.

OT: Täiesti ükskõik, kes liitub.

Albus oli mingi hetk lossis tuure tegemas. Nigra jooksis ilmselt kuskil ta kaksikõe sabas ja üritas tollelt välja pressida kus Ophelika võitluse ajal oli olnud. Viimati oli ta igatahes näinud õdesid metsa ääres kus Apha oma väikse koopia peale karjus. Puhketuppa väga ei viitsinud minna ja midagi erilist polnud teha seega jalutas poiss lihtsalt koolipeal ringi lootes, et vahepeal juhtub midagi mis sunnib beeta aru pähe võtma. Kolmandale korrusele jõudes oli Edward üpris oma mõtetesse süvenenud ning kõndis sirgelt vastu seina. Lootus, et keegi seda ei näinud kustus kohe, kui poiss akna laual majakaaslast märkas. What a wonderful moment..

Albusel ei jäänud see pea-aegu naerma puhkemine märkamata, ja seepärast oli ka poisi vastus jäik ja napp koosnedes vaid ühest sõnast: "Ei." ta oli kõigest vastu seina kõndinud. Kui ta suure jooksuga tulnud oleks siis võib-olla oleks viga saanud, kuid Albus oli siiski vastupidava ning lihaselise kehaehitusega, ei saanud iga väiksema muljumise ja kokkupõrke pärast haiget nagu mõni kondine.

"Siis on hästi," lausus Ethan. "Rafael," sõnas poiss sõbralikult ja ulatas majakaaslasele käe. Nad vist polnud varem rääkinud.

Edward kortsutas kergelt kulmu, kuid võttis majakaaslase käe vastu. "Albus." Nad ei olnud jah ennem rääkinud.

Albuse kulmude vahele ilmus päris kena korts. Tema kõnnib vastu seina ja mingi võõras küsib kuidas tal läheb? "Tänan väga, kohutavalt sitasti läheb." teatas Al üpris külmalt ja Isis'elikult. No mis sa teed, kui sellisega koos elad siis kõneviis jääb külge tahtmatult.

See võis veenvalt välja tulla, aga see oli täiesti ajuvaba. Albus tuleb, kõnnib vastu seina. Mingi võõras hakkab peaaegu naerma ja muutub siis viisakaks, ja siis järsku küsib kuidas Albusel läheb? Mis mõttes kuidas läheb? Tüüp nägi ju just kuidas Al vastu seina kõndis ja nüüd.. Albus ei saanud mitte midagi teha, et tema vaatenurk sellele asjale selline oli. Poiss kortsutas vaid üpris tõsiselt kulmu. Mida paremat tal ikka teha oli. Koridori tormas aga suure sõjakisaga Nigra kes oli suutnud kuskilt ühe nahkhiire leida. Foobia lõi välja ka seepärast, et keegi geenius oli sellele tiivulisele imetajale suutnud kuld võru kaela sokutada. Isis oli täiesti endast väljas ning jooksis oma venna sirgelt pikali.

"Teil mõlemal paistavad olevat kordinatsioonihäired," märkis Rafael, eks ta võis ju igaksjuhuks oma abi pakkuda, viisakas pidi ju ometigi olema. Tavaliselt kui inimesed ütlevad et neil läheb halvasti, ja selle tõestuseks on nad ka vastu seina kõndinud, siis tõenäoliselt on neil abi vaja, või vähemalt oli see Ethi loogika. Ta kõndis kukkunu/kukkunute juurde ja ulatas talle/neile käe.

OT: Etsiis ma oletasin et kui Isis oma venna pikali jooksis, kukkus ta ise ka tema otsa, vms.

"NAHKHIIRED!" Isis karjus täiesti hüsteeriliselt rabeledes elu eest Albuse peal püüdes püsti saada, et oma jooks jätkata. "Rahune maha!" pressis Al läbi hammaste krahmates õe mõlemast käest ning surudes tüdruku põrandale pikali. Albus sai selle käigus paar korda õe jala ning käega kõhtu, aga see noormeest õnneks eriti ei häirinud. "Siin pole ühtegi nahkhiirt!" Käratas vend õele. Isis jäi Albusele otsa vaatama. Selle käe ulatamisest ei tulnud vist midagi väga välja, kuna nii Isis kui Albus ajasid end lõpuks omal jõul püsti. Nigra avastas alles nüüd, et keegi veel koridoris on. "Kes sa oled?" üpris ebaviisakas küsimus, aga ega tüdrukul oli sellest suva.

OT: Mhm, kukkus küll

Isis võis küll olla vägagi seda nägu, et ta seda kätt nüüd küll eluseeski raputama ei hakka, kuid tüdruk tegi selle siiski ära. "Nigra." lausus ta lühidalt enne kui huffi käe lahti lasi ja venna kõrvale komistas. Valge ja must, nad seal siis seisid. Isis pööras pilgu sellele Rafael'ilt oma vennale. "Kas Ophe läks siit mööda?" Albus tõi küsimuse peale kuuldavale halvaks paneva turtsatuse. "Kas sa ta kunagi rahule ka jätta kavatsed?" küsis Edward vastu.

OT: Võib ka liituda?

OT: Ma arvan küll, kui Isisel midagi selle vastu pole.

OT: Ok.. Kas ma siis ootan või tulen?

OT: Küsi Isiselt.

OT:

OT: Võib liituda küll, ma arvan. Muide, Ariana, ära tee selliseid poste vms. mis on ainult smailile. Reostad teemat lihtsalt vms.

"Minu vanem õde." lausus Isis sel hetkel kui Albus ütles "Minu kaksik õde." seega võis olla vastusest üpris raske aru saada. Nigra mõõtis kergelt kulmu kortsutades Rafael'i pilguga. Ta oli millegi pärast arvanud, et tüüp tunneb Ophed.

Eks Rafa eristas kindlalt sõna 'õde'. Tore, oli nüüd Ophe sugulastega kokku juhtunud. "Selge, ja mis teil temaga ka on?" päris poiss üsnagi huvitu näoga. Talle ei meeldinud et ta ajast maas oli, aga ei tohtinud ka liigselt huvi üles näidata, kas Ophel oli probleeme, vms=

Oi, Ophe'l oli kohe kindlasti probleem, ja mitte väike. "Ma tahan teada, kus ta võitluse ajal oli!" käratas Isis vihaga virutades jalaga vastu maad. Ta oli õe peale ikka väga pahane, vaene põrand oli sunnitud neiu vihast osa saama.

Ariana jalutas mööda koridore. Igav on inimesel, norm juu? Arianal oli kohe üli igav. Ta nägi paarikest, no tema arust olid nad ju paar...võibolla. "Tere," Ütles tüdruk kergelt naeratades, kui ta oli inimeste juurde jõudnud.

Isis oleks ehmatusest peaaegu ka sellele puffile virutanud, keda ta ükskord koriodris näinud oli. Õnneks püüdis Albus ennem õe käi kinni ning surus Isis'e käe tüdruku küljele. "Mine harrasta oma seina peksmist edasi parem." sisistas Edward.