Paneme proovile

Muidu inimtühjas koridoris oli näha vaid kahte kogu. Alexa kõndis aeglaselt, käed George'i ratastooli kinni hoidmas, koridori otsa poole. Tüdruk oli juhuslikult kooli peal ringi jalutanud ning ennast haletsenud, kui ta poissi oli märganud. Tema võimuses oli poissi aidata ning seepärast oligi ta poisile abi pakkunud.
Henry oli ravenclawlane, 16 aastane ning teistele õpilastele üsna tundmatu. Hoidis madalat profiili, mis seal ikka. "Aitäh," lausus Henry ning tõstis käe, et Alexa seisma jääks. Nad olid jõudnud koridori otsa, akna juurde. Poiss pööras oma ratastooli nii, et ta jäi näoga akna poole. Alexa jäi lihtsalt ratastooli kõrvale seisma, seniks kuni poisil uuesti abi läheb vaja.

Jack kõndis ka mööda kolmandat korrust, oli teel puhketuppa. ilmselt oli kell ka juba üsna palju ,vms. Igatahes mingil hetkel märkas ta kahte kuju koridori otsas. Kui poiss neile lähemale jõudis, tuvastas ta tüdruku ära. Väga veider seltskond igaljuhul. "Tere Alexa," lausus Jack, temal aega oli, seepärast kavatses ta hetkeks nende juures peatuda. Mitte et ta seda ratastoolis tüüpi tundnud oleks.

Megan keksis jälle mööda koolimaja ringi. Ball oli tore olnud, ta polnud pikalt Wandat näinud - elu oli lill. Neiu peatus kolmandal korrusel, kui oli Jack'i ja Alexa't märganud. Ann kõndis majakaaslaste poole ning tervitas neid. Ratastoolis poissi ta esialgu ei märganud.

"Tere, Jack," lausus Alexa hetke pärast, kui ta ennast ümber oli pööranud. Jack oli seal, täpselt nagu soovitud. Järgmisel hetkel oli ka George, kes võõra kuti ilmumist aknalt oli jälginud, ka ennast ümber pööranud. Märkamata ei jäänud talle ka võõras tüdruk, kes äsja kolmandale korrusele oli ilmunud. "Ja tere Megan," lausus Lexi kergelt hajevil naeratuse saatel.

"Hei," lausus Jack Megan'ile. "Ja mida te siin teete?" küsis poiss kergelt segaduses ilmel Alexa'lt, noogutades ratastooliga tüübi poole.

Nüüd pani ka Megan George'i tähele. "Tere," lausus ta lihtsalt ning noogutas kergelt poisile. "Jack," lisas ta nimetatule otsa vaadates.

"Me jalutasime," lausus Lexi, pidades selle all silmas, et tema jalutas ja lükkas George'i tooli. "Mida sa ise siin teed? Sa ei tohiks siin olla. Sina ka mitte," arvas tüdruk, rääkides nii Jack'i kui Megan'iga. Hetkel, mil Lex oli need sõnad välja öelnud, vaatas Henry üles ning Alexa kummardus, et kuulda, mida poiss talle öelda tahtis. Järgmisel hetkel ajas tüdruk ennast sirgu ning naeratas sõbralikult nii Jack'ile kui Megan'ile.

"Mis toimub?" ei saanud Megan aru. Too poiss tundus kahtlane.

Jack kortsutas lihtsalt kulmu ning jälgis Alexa't. Ei saanud öelda, nagu poleks tüdruk veidralt käitunud. "Kõik korras?" küsis poiss Alexa'lt. Igaksjuhuks.

Alexa vaatas hetkeks hirmunult Jack'i poole, kuid noogutas siis. Nüüd oli George'i kord midagi öelda, et see kõik liiga kahtlane neile kahele ei tunduks. "Mina olen George," lausus poiss, oma tavapärasel, arglikul ja tagasihoidlikul moel ning sirutas käe välja, et Megan'i ja Jack'i käsi suruda. Jääb viisakam mulje.

Ei mingit käte surumist. "Mul on käsi valus," põhjendas Megan kohe ning taganes veidi.

Alexa ei olnud veenev, üldse mitte. Siiski astus Jack ette poole ning surus George'i kätt, see tüüp küll ohtlik polnud. Pigem oli lihtsalt Alexa'l midagi viga. "Jack," lausus poiss oma nime.

"Arusaadav," noogutas George ning lükkas oma prille rohkem ninale, kui Megan käesurumisest keeldus. "Ma tean," lausus poiss Jack'i nime kuuldes, sel hetkel pidi Alexa naeratama. "Tema rääkis mulle juba sinust," lausus poiss ning langetas oma käe. "Slytherin, mõlemad, eks?" küsis George Megan'i poole huvitatud pilku saates.

"Megan," tutvustas neiu end. See poiss tundus kahtlane, Alexa ka. "Mis majast sa oled?"

"Slytherin, mõlemad," lausus Jack noogutuse saatel ning astus sammu eemale. "Kuidas te üksteist tunnete?" küsis poiss Alexa poole viibates. Lihtsalt huvitas.

George vaatas mõlemat, nii Jack'i kui Megan'it, hindavalt. "Oh, Ravenclaw'ist," lausus Henry. Sealgi ainult oma mõistuse ja arukuse pärast. Sobis talle ideaalselt. Siis vaatas George Alexa poole, et too Jack'i küsimusele vastaks. "Me kohtusime paar päeva tagasi, juhuslikult. Ta vajab mu abi," lausus Lexi, pilk klaasistunud. George sättis taas oma prille ninale ning noogutas.

"Mis sul on, Lexi?" küsis Megan. Alexa tundus tõeliselt kahtlane.

"Sinu abi?" küsis Jack. "Kuidas?" lihtsalt uurib natuke.

"See poiss istub ju mingi värgi otsas," lausus Megan, kes polnud loomulikult kuulnud sõnast ratastool.

"Ta ei saa ilma minuta," lausus Lexi ning vaatas siis Megan'i poole. "Mul on kõik hästi," lausus tüdruk naeratades. "Ma olen ratastoolis, kui sa juhuslikult tähele pole pannud," oli George'i kord märkus teha. Jack oli ju küsinud, kuidas Lex teda aitab. Vastus pidi olema ilmselge.

"See on ratastool? Jälle mingi muguvärk?" Aga Megan oli endiselt kahtlustav.

"Jah, muguvärk," lausus George mõrult naeratades. Tal oli seda lihtsalt vaja, muidu poleks ta mingite mugudega tegemist teinud, eks. Ta oli siiski puhtavereline, ja heast perekonnast.

"Alexa, kas ma saan sinuga korraks rääkida?" küsis Jack nagu muuseas. Mis teha, see ratastoolitüüp käis talle närvidele.

"Jah, muidugi, räägi," lausus Lexi naeratades. "Ma ei saa teda üksi jätta," lausus tüdruk ning istus kergelt George'i ratastooli käetoe peale. "Ta võib kuulda kõike, mida sa mulle ütled," lausus tüdruk kordamööda Jack'i ja Megan'it vaadates.

Okei, see oli kindlasti veider. "See on mingi nali?" küsis Jack üsna segaduses ilmel. Küsida ju võis. Kuigi jah, kõva nali sel juhul.