Kokku kutsutud ümarlaud

"Ja siis Jack vandus," lisas Megan naeratades.

"Ta vandus enne kukkumist." parandas Isis. Või pärast? Vahet polnud, üks vitt sealt läbi igatahes oli käinud.

"Ja Megan vandus ka," lausus Jack, kes oli vahepeal kuskile istunud ning nüüd laisalt, käed vaheliti, kabinetis ringi vahtis. Muu oli kõik tõele vastanud.

"Vabandust," lausus Megan ingelliku nägu tehes. "Jack hoopis ropendas, kui ma õigesti mäletan. Eksju, Isis?"

Minerva vangutas pead. Sellised olid siis tänapäeva noored. Loomulikult ei hakanud ta küsima, mis vandesõnad olid kõlanud. Kuid halb oli see igatepidi. "Ma kuulsin, et te käisite haiglatiivas?" küsis Minerva Megan'i käest.

"Jah," lausus Megan napilt. Megani vanemad tegid üllatunud näo, karku olid nad küll märganud, aga Megan oli keeldunud muud rääkimast.

"Jah, roppendas." nõustus Isis. "Megan nikastas oma selja ära või midagi." lausus ta siis Minerva'le. Ei muidugi, tal oli jumala savi, et seda Megan'i käest küsiti.

"Ja mina viisin ta sinna," lausus Jack, haiglatiiba. Pidi endale ka plusspunkte direktrissi ees juurde teenima, võimalus ju oli paremasse kirja saada.

"Viisid koolini ja panid seal maha." lisas Isis, nagu muuseas. Jutt pidi ikka detailne olema, ime et ta ei öelnud millest Megan ja Jack rääkisid.

"Jah, mul oli karku ka vaja, et kuidagi liikuda," lausus Megan kargule osutades. Tegelikult polnud tal karku vaja, ta oli Pomfrey käest selle "lakkamatute" jalavalude peale saanud.

Minerva noogutas. "Ja kui tõsine on vigastus? Saite te ennast proua Pomfrey abiga terveks ravitud?" uuris Minerva uuesti Megan'ilt.

"Läheb aega, Jack kukkus mulle siiski peale ju," lausus ta.

"Tegelikult tundub mulle, et midagi hullu ei ole juhtunud, kui seljaga tõsisemad jamad oleksid, siis ei saaks see tüdruk hetkel käiagi ja kaebleks valude käes. Nii, mis CeCe karistuseks tuleb?" rääkis Cecelia isa selgelt asja tagant kiirustades, ta küll nautis koos oma tütrega kvaliteetaega, aga seda mitte koolidirektrissi kabinetis.

Minerva kuulas ning noogutas. "Aga me loodame parimat," lausus Minerva. "Mis on teil selle peale öelda?" pöördus Minerva CeCe poole. Tahtis tema versiooni ka kuulda.

"Mul on siin väga igav," lausus Cecelia selgelt ja vaatas oma isale otsa, kes tema poole kulmu kortsutas.

"30 punkti Hufflepuff'ilt," lausus Minerva. "See on minu otsus, sinu majavanem võib veel punkte maha võtta, kui ta leiab, et su käitumine oli seda väärt," lausus Minerva karmilt. "Lisaks jätan ma su peale tunde," lausus Minerva. "Sellest annan ma sulle täpsemalt teada hilejm". "Ja ma tahan, et sa teiste ees vabandaksid," lausus naine.

"Jah, sinu pärast ma kukkusin," lausus Megan, suutmata end tagasi hoida. Megani ema pidi jälle piinlikust tundma.

Nüüd oli Cecelia kord särada, seekord läks tüdruk tõesti laua keskele seisma, et olla kõigile nähtav. " Ma palun siiralt vabandust kõigi ees, kellele ma olen kunagi liiga teinud. Just hiljuti tapsin ma ühe sääse ära, muide. Aa, ja teie ees," CeCe osutas näpuga kõikidele emadele-isadele selles ruumis, "et teie lapsed nii kohutavalt minu pärast vannuvad. Ja muidugi see ka, et tegelikult olete te kõik minu pärast siin toas ja mul ei ole tegelikult sellest üldse kahju." Cecelia lõpetas oma jutu kniksuga ja ronis laua pealt alla ning vaatas direktrissile otsa. "Kas see sobis?" küsis tüdruk.

"Ei," lausus Jack McGonagall'i asemel ning pani käed kuklale. "Ma tahan siirast, ausat vabandust. Et ma seda usuks ka," lausus Jack. Ei olnud vist vaja lisada, et CeCelia võiks põlvili ka viskuda.

"Noh, eks sa siis jää lootma," lausus CeCe lõbusalt, tema küll rohkem laua peale ronima ei hakka, nii et uut vabandust ei saa.

"Jäängi," lausus Jack, temal aega oli. Loodetavasti teistel ka. Poiss vaatas McGonagall'i poole. Ta pidi ju oma vabanduse lõpuks saama? See, mis Cecelia ennem sääskede ja muude asjade kohta ütles, oli hale.

"Preili Jones, ma ei palu muud, kui üht korralikku vabandust," lausus Minerva, kes tüdruku vabandusest suurt midagi ei arvanud. Tuleks nüüd üks normaalne vabandus, direktriss mõistaks, et tüdruk kahetses ning nad kõik saaksid laiali minna.

"Tõstke mind keegi laua peale," ütles Cecelia päris käskiva tooniga. Kuna tema isa ei pooldanud laua peale ronimist, siis ei kavatsenudki ta tütart tõsta, vaid vaatas nende poole, kellel seda vabandust hädasti kuulda oli vaja.

"Ei ole vaja laua peale ronida," lausus Jack, mis mõte sellel oli? Ja eriti, kui Cecelia ise sinna ronida ei viitsinud.

"Ma ei kavatse vabandada sinu jalgadele," lausus CeCe jonnakalt, oli siis nii raske teha paari võlukepi liigutust? Wingardium Leviosa oleks küll aitama pidanud, aga tüdruk kartis, et võibolla ajab ta midagi nässu ja tapab ennast ära.