Tribüünil istumas

Jack kehitas õlgu. "See mis juhtus ei oma tähtsust enam?" pakkus poiss. "Me pole ära leppinud, me pole tülli läinudki," arvas Jack. Vahet polnud.

"Jah," noogutas Alexa, mõtlikult tule poole vaadates. "Te olete sõbrad olnud nii ammu," lausus tüdruk, "ilmselt ei suudaks mingi tüdruk teie sõprust rikkuda?" Alexa vaatas korraks Jack'i poole. "Ma olen tark, ma tean," lisas ta säravalt.

Jack ainult kehitas õlgu. "Tark oled sa jah," lausus ta silmi pööritades. "Seda lihtsalt ei juhtu," arvas poiss pead raputades.

"No tore ju," arvas Alexa. Kui Jack nii arvas, ei hakanud ta vastu vaidlema. "Kuidas muidu siis ka elu läheb?" küsis Alexa haigutuse saatel ning põlvitas lõkke äärde, sirutades käed ette.

Jack raputas pead. "Kõik sujub kenasti. Me ei hakka minu elust rääkima," lausus poiss. Kuigi ei saanud väita, et tal oleks mõni parem teema välja käia.

"Miks mitte?" küsis Alexa süütult. "Oleks, millest rääkida...," pomises tüdruk, kuid lõi siis käega. Ta heitis murule pikali. Tänu lõkkele oli maapind selle läheduses ka soe. "Me võime lihtsalt tähti ka vaadata," lausus Alexa naeratades, suunates pilgu taevasse.

"Võime," noogutas Jack ning vaatas korraks taeva poole. "Tõesti, kui huvitav," lisas ta hetke pärast, pilku tagasi maapinnale pöörates.

"Ära," lausus Alexa, ta tahtis midagi Jack'i sarkasmi kohta öelda. "Tähed on ilusad," lisas tüdruk otsusekindlalt. "Ja kasulikud, kui mõni neist otsustab alla kukkuda," lausus Lex, siis sai soove soovida. Tore ju.

"Sa ikkagi oled kiviajast," lausus Jack. "Sa oskad võluda, milleks on sul lendavaid tähti vaja?" küsis poiss huvitult. Alexa sai oma soove ise täita, tähti polnud ju vaja.

"Tähenärija," lausus Alexa, endiselt pilk tähtedel. "On asju, mida ei saa endale võluda," arvas tüdruk.

"Jah, nagu näiteks?" lausus Jack silmi pööritades. Selliseid asju polnud palju.