Koolist põgenemine

Ma siis otsustasin, et pm Isis hetkel enam koolis pole ja Albust ka mitte. Teen siis järjekana siis seda, mida nad seal asijatavad..

Oli üpris pime- öö, mis siis veel? Kuu kumas taevas, ja Isis kohmitses tüdrukute magamistoas veel kähku viimaseid asju kokku. Kähku huupi suvalised asjad Albuse kingitud kotti litsudes, ei teind ta väljagi asjaolust, et kotti surutavate asjade hulka kuulusid: Vee kann (vett täis), pööraselt kräunuv kass Lühis, ükskõikne hiir Timbo ja veel mitmed ta toakaaslaste asjad, kuna neid tõesti ei vaadanud mida kotti pani.
Omast arust valmis saanud lahkus ta üpris häälekalt magamistoast kukkudes treppist alla, tõusis ta vaikselt ning hiilis portree avast välja.
Paksu naise etteheitva pilgu all, kohmitses ta hetke oma tagi lukku kallal enne kui treppist mööda käsipuud alla lasi, ning möödus Peveesist kes oli tema märkamiseks õnneks liialt ametis mingi portree elanike kimbutamisega.
Treppidest alla jõudnud sööstis Isis otse välisukse suunas edasi, põrgates seal oma meelehärmiks kokku ei kellegi muu, kui Severus Snape'ga kes jageles mingil teemal majahoidjaga.
Nigra oleks endale käega vastu otsaesist lüüa tahtnud. Kuidas ta võis nii loll olla? Muidugi ei ole loss tühi! Hea, et ta direktrissi otsa ei koperdanud. Kiirelt, enne kui Snape oleks talt miinuspunkte maha jõudnud võtta, põikas Isis meeste vahelt läbi lidudes edasi välisukse suunas, jäi ta kurdiks Severuse ja majahoidja hüüetele.
Ukseni jõudes, lennutas ta õnneks lukkust lahtise ukse lahti- või siis vähemalt üritas, suutes seda niipalju praotada, et vahest välja mahtus. Ust kinni kangutades, pöördus tüdruk leides õnneks eest Sheýn'i kes nagu tavaliselt pead kuklasse viskas.
Hakkamata treppist alla ronima kargas tüdruk julmalt, uksejuurest alla, maandudes nagu mõnes kaoboi filmis kunagi kaksiratsi hobuse seljas. Siiski oli see palju valusam ette võtmine kui ta ette kujutas. Hetke valust oimetuna istudes, surus ta kannad hobusele külgedesse, ning krahmas hobuse lakast, kuna neid ei saduldanud oma ratsut kunagi, oli ta juba harjunud kergete ebameeldivustega, kalopeeriva hobuseseljas istudes.
Metsapiirini jõudes oli Isis juba oma valusast maandumisest enam vähem kosunud, kuid lossis olid juba paljud tuled põlema süüdatud. Halb eelaimdus ütles tüdrukule, et Snape on Minerva üles ajanud, kuid kahtlus hajus niipea, kui Albus ennast ühe puualt püsti ajas.
Vend tuli sõnatult Isis'e juurde, ning hüppas tüdruku taha, hobuse selga. Just siis kui Direktriss tammepuust uksest välja tormas, suutis Isis- või õigemini Sheýn neid kooli- imekombel ripakile jäetud- väravatest välja litsuda, ning öhe tormata.

väga hea jutt

Tore, et meeldib Muide millal sa oma järjekat edasi kirjutad? *ootab uut osa* ma lugesin kõik vanad osad juba üle ..

"Kiiremini, kiiremini." pomises Isis hobust kandadega takka kihutades. Albus tüdruku seljataga juba nurises valutavate säärete üle, kuid Isis ei teinud seda kuulmagi.
"Kas me võiks nüüd ilmumisega reisida." sisistas Albus lõpuks vihaselt õele kõrva. "Ei." sähvas Isis, kellele ilmumine ja kadumine just kõige rohkem meeltmööda polnud. Viimasel korral oli ta pool tänavat täis ropsinud. Neid ei tahtnud seda kogemust just rõõmuga korrata. Tüdruk laususa tundis, kuidas vend grimassi tegi, ning Rubra käed, õe pihaümber muutusid jäigemaks, tehes Nigra hingamise vaevalisemaks. Siiski ei öelnud Isis, põikpäine nagu ta mõnikord oli, midagi.
Iga sekund tundus Edward'ile selle neetud hobuse seljas aastana. Õde oli see kes pidevalt nende pudulojustega ringi kappas, Albus oli "motika inimine" nagu Isis ütles. "Ilmume." kordas Ruba lõpuks uuesti oma ideed. "Kuidas me sinu arust Sheýn'i kaasa võtame?" nähvas Isis, seepeale hoobilt.
"Kaasilmumisega." kehitas Albus õlgu. Mis seal ikka nii rasket oli? Ja kui hobune juba sigatüükase oskas tulla, siis küll ta ka nende "uue kodu" üles leiab.
"Loll oled Edward." klähvatas Isis.
"Ise oled." lausus Albus õieti solvumata vastu. "Kuidas me siis ta sinu arust kaasa peaksime vedama?" nõudis poiss siis. Polnud mõtet hakata Isis'ele rääkima, et nad võiksid looma kenasti maha jäta. Nagunii ei läheks läbi.
"Ratsutades." oli Isis'el vastust valmis.
"Sa üldse tead, mitu päeva siit Londonisse läheb?" nõudis Albus.
"Kolm-neli." vastas Isis heidutamata.
Albus vabastas ühe käe õe piha ümbert ning koputas Isis'ele sõrmega vastu pead. "Sul siin ka üldse midagi on?" nõudis poiss.
Isis lajatas vennale kergelt ribidesse, piisavalt, et poiss uuesti mõlema käega tast kinni võtaks, kurat üksi teab, kuhu Albus muidu kukkunud oleks, peale seda hüpet, mis Sheýn hetkepärast sooritas, üle ühe langenud puu.
"Jah on, ja rohkem kui sul." arvas Nigra siis vastates Albuse küsimusele. "Ja kui Sheýn suudab seda tempot hoida, ja sa kogu aeg ei nurise, oleme võib-olla juba homseks rauttee ääres." lausus ta siis pahuralt.
"Rautteeääres?" nõudis Albus. "Rautteeääres?" kordas poiss uskumatult. "Ja kuhu me seal edasi läheme? Rongipeale? Võtame selle värdja ka kaasa eks ole?" pilkas vend õe mõtet, ja sai märksa tugevama laksu, kui ennem ribidesse puhtalt selle eest, et ta Sheýn'i värdjaks oli nimetanud.
"Rauttee aitab meil teed leida, aju." klähvas Isis siis.
Oskamata midagi rohkem öelda sõitsid nad hetke vaikuses, enne kui Albus jälle ühe miinusega lagedale tuli. "Mul on kõht tühi." lausus ta, kuid kahetses seda hoobilt, kui Isis ennast selle peale hobuseseljas, nii öelda "daamisadulasse" pööras, ning venna käed oma piha ümber lahti kangutas ja She lakka nende ümber põimis. "Hoia lihtsalt kinni, She teab kuhu minna." lausus Isis enne kui muundus ning ennast hobusest lahti tõukas. Nigra kadus jahetasse öhe, jättes endas maha täielikus hämmingus Albuse, kes ennast hetkepärast vastu Sheýn'i kaela litsus peites pea hobuse musta ning pikka lakka.

Mulle meeldib, jätka

Mulle ka:)

Ja ongi Isis läinud?

Hetkel küll, millalgi enne oma sünnipäeva tuleb tagasi

Nigra tundes ennast taas tõesti hundina, jooksis kärmelt kui tuul, mööda metsaäärt, sörkides lõpuks ka metsa, kus ta enam nii kiire polnud, kuna ka hundina koperdas üpris tihti, ühe või teise juurika taha. Emahunt jooksis mõnda aega, lihtsalt selleks et joosta, enne kui metsast eesti välja keeras, ning mööda ühe oru külge alla orusügavustesse laskuma hakkas.
Lõpuks võtnud üles kuskil lohu jalamil hirve jälje, sööstis ta otse sirgelt edasi, ida ja esimeste päikese kiirete suunas. Kell võis olla midagi kuue seitsmega, arvestas Nig sellest, kuid tänu päikesele, võis ta näha ühe künka otsa tõustes udu, mis orgu, nagu vesi kausi, vajus. Nautides hetke seda liialt tuttavat vaatepilti, asus ta uuesti hirve jälgi ajama, peatudes hetkeks et ühte sõrajälgede rägastiku uurida, tabas ta siiski ära, kuhu poole oli loom läinud.
Hirvele järele jõudes, muutus hunt valvsamaks, astudes vaiksemalt, kui kunagi varem valmistus ta looma ründama, kuid hetk enne kui ta oli valmis hüpet sooritama, kõlas orus vastu kõrvulukustav pauk, ning loom langes hoobilt surnuna maha. Hääled mis seepeale rääkima hakkasid, olid valjud, ning hääli oli kõvasti rohkem kui üks.
Hundi kõht tõmbus hetkeks krampi, kui ta oma võimalusi kaalus. Hundina lastakse ta maha, see oli kindel, inimesena.. Ilmselt mitte, ja kui kitse ründajad olid mugud, siis võib kergelt pääseda, ja ka saagi hea vedamise korral kaasa saada. Järeldas neid lõpuks, juba tagasi muutudes.
Higist nõretavad, ning mudased riided liibusid vastu Isis'e saledat keha, jättes temast eriti haletsusväärse mulje, nagu tal ka vaja oli.
Pool tosinat meest, kellest vaid üks oli relvastatud astusid udus edasi, nähes juba eemalt noore naise figuuri, mis oma kõhnalt olemiselt oli kuidagi äärmiselt metsik. Lõpuks jõudis mehed Isis'est paarijala kaugusele, ja neid ei löönud pahviks mite see kuidas tüdruk välja nägi, vaid see mida ta tegi.
Hirv oli põiki üle istuva tüdruku põlvede, ning nuga käis Isis'e käes kärmelt, nülgides vilunult loomal naha seljast, oli ta ka ise üleni looma verega kaetud. Kuul, mis oli hirve kaela tabanud lebas juba välja võetuna eemal murus. Märgates mehi, sisises Isis läbi hammaste. "Minu saak."

Post.

Tänud

Kasutades ära inimeste hirmu, kõige eba loomuliku suhtes, tõmbas Isis pooleldi nülitud looma üle õlgade, endale selga, surus noa enda vööpeal olevasse tuppe, ning putkas seejärel uttu, jättes hämmingus mehed vaatama vereloiku mis tüdrukust järgi jäi.
Siiski ei läinud neiul nii hästi kui ta lootis, ning säärasel varajasel ning külmal hommikutunnil suutis ta veel ühe jahimeeste jõuguga kokku põrgata. Nigra'l tekkis ka küsimus, ega need äkki samad mehed pole? Ja kui ka olid, siis oli üks nendest päris-päris kindlasti võlur.
Mehed võtsid tulivihaselt Isis'elt ta saagi, ning kui tüdruk vastu punnis, pani üks ette, et nad võiksid ta hullumajja viia. Seepeale, vappusid Isis'e käed vihast, ning löögid mis olid tugevad, ning tava oludes ka kindlad olnud, läksid väga mööda sellest, mida nad tabama pidid. Nt. Mehe nägu sihtides, tabas neiu rusikas hoopis teisemehe paksu kõhuümber olevat, punnis vööd, ja Isis tõmbus valuoigega oma rusika ümber kössi. Viha pisarad silmist langemas, kirjus Isis hääletult seda, miks ta mõnda teist looma ei võinud jälitama hakkata.
Neid peene ja kohutavalt habras nagu ta oli, pääses sellegi poolest mõne ajapärast, ennast kinni hoidva mehe haardest, kuna too näis arvavat, et Isis on ilmselt hapram kui lumehelves, mida neid nüüd küll ei olnud.
Ennast lahti väänates, sööstis ta nüüd juba hüübinud verest pruunikate riiete lehvides, minema. Vaatamatta õieti kuhu, keskendus ta vaid sellele, et minna, ja enam mitte tagasi vaatata. Jõudes juba üpris kaugele, sattus ta peale jänesele, kelle kergelt, järele mõtlemata maha murdis. Neid ei läinud kunagi jahilt tühjade kätega tagasi, ning ta ei kavatsenud seda ka niipea teha, kuna Albus imestaks end sellest haigeks.

Sheýn sooritas veel mitmeid üle kraavide või puude hüppeid, ning Rubra'le tundus, justkui teeks loom neid tema mõnitamiseks. Klammerdudes She lakka külge, kirus poiss mõttes, seda, et oli üldse põgenemise idee välja pakkunud. Loll nagu ta oli. Muidugi nõustus Isis sellega kohe, saamata aru, et vend vaid naljatas.
Lõpuks, juba koidu ajal, mil päike juba paistma hakkas, peatus Sheýn, ei kuskil mujal kui muidugi metsas, õnneks leidis loom ühe lagendiku. Kergentatult ronis Albus hobuse seljast maha, ning hetkepärast ilmus juba tagasi ka Nigra, süsimusta hundi turjal oli osavalt tasakaalu seatult jänes, üpris terve võrreldes sellega, mida Isis tavapäraselt selliste "väike loomadega" tegi. Kui Nig tagasi inimeseks muutus, hüüatas Albus üllatunult.
Isis oli üleni verine. Neid tavaliselt siiski suutis ennast puhtana hoida, või käi siis kuskil ujumas.
"Vait, me ei ole metsas üksi." sähvas Isis ootamatu tusaga, heites Jänese kõrvale sähvas ta: "Noh, mida sa ootad? Seda, et ma käsitsi tuld tegema hakkan? Unista aga, ma ei ole kilplane, tee lõkke üles."

Hea, jätka ikka

Väga hea

VÄÄÄÄÄÄÄÄGGGGGGGGGGGGGGGGAAAAAAAAAAAAAA HHHHHHHHHHHHEEEEEEEEEEEEAAAAAAAAAAAAAAA

*agen* tore, et meeldib, millalgi täna tuleb uus osa ka

Mõne ajapärast, kui Albus lõkke üles oli saanud, oli Isis jänesel juba "naha üle kõrvade" tõmmanud, ning lihagi ära puhastanud.
"Otsi vardad." käsutas neid nagu muuseas, ise jänese fileele maitseaineid peale raputades. "Vardaid?" kordas Albus kulmu kortsus.
"Jah, mingi puutoigas või midagi mille otsa jänes ajada." klähvas Isis. Kuidas vend nii loll võis olla? Kui Albus ennast jätkuvalt liigutada ei suvatsenud krahmas Isis maast suvalise oksa, ajas koore kiirelt maha, ning lükkas paar liha käntsakat sinna otsa ja tõstis selle siis tule kohale. "Vot nii." lausus ta, külmalt.
Sheýn näksis veidi eemal, tulesõõrist väljas kastemärga muru, ning Albus püüdis leida kuiva kohta istumiseks. Seda leidmata, võttis poiss lõpuks oma mantli seljast ja istus sellele jäädes tuimalt leeke vaatama.
"Valmis." lausus Isis mõne ajapärast, oma kottist võetud, kergelt räsitud taldrikutele liha asetades. Pöördudes ülejäänud jänese poole ajas neid ka selle vardasse ning ripputas tule kohale. Sellega valmis pöördus ta juba valmis liha poole, jäädes auravat praadi vaatama, suu kergelt vett jooksmas ootas ta, et see piisavalt jahtuks.
Näljane Albus ei suvatsenud siiski ootata, vaid võttis kergelt vandudes selle mis pidi tema jagu olema. Poiss isegi ei vaevunud küsima kas Isis'el kahvleid on. Nagunii, ei kanna neid selliseid asju kaasas, nagu kahvel, kui saab süüa ka näppudega.
Venna eeskujul krahmas Isis teise käntsaka, tegemata põletavast rasvast väljagi kugistas ta selle kiirelt alla, ning lakkus puhtaks ka veel hirveverest punased sõrmed. Albus pööras sellepeale pilgu demonstratiivselt kõrvale, vaatates õe asemel otsustavalt She'd kes nüüd ilmslet kõhu täis oli saanud, ning püsti tukkuma oli jäänud (kahe puu vahele).
"Peaks ka magama." arvas Isis vaatates sinna kuhu Albus'ki. Võttes viimased lihatükid tulekohalt ära, kougis tüdruk kottist välja kaks tekki. Ühe viskas neid vennale ja teise keeras enda ümber. "Head ööd." lausus Albus tuimalt, unustades, et juba on koit, ja keeras ennast tekkisisse kerra, samas kui Isis pomises tuld vaatates. "Ilusaid unenägusid."
Tükk aega peale venna uinumist istus neid veel üleval, enne kui ennast lõpuks pikali heitis ning magama jäi. Nägu tekki peidetud, kuna tõusev päike oleks talle muidu selgelt silma säranud.

Kas Isis on ürgaegne inimene?

Ei, Isis on lihtsalt Isis.

kas eal teisi ei olegi kui Isis,Albus ja hobune?

Esme tuleb ilmslet mingi aeg sisse, ja ma korraldan Isis'ele jama mentitega ka aga üldiselt teised on ju sigatüükas?

Videvikus avas Isis uuesti silmad, ning tõusus uniselt püsti, vaatates tuimalt kuhu see tekk nüüd jäänud oli? Tekk lebas tüdrukust paarikümne meetri kaugusel, aga Isis ise oli ikka väga kaugel kohast, kus ta magama oli jäänud.
"Mida pag.." vandus tüdruk ringi vaatates. Ei talle ei meeldinud kohe üldse kuutõbist mängida. Tekki üles korjanud litsus ta selle oma lahutamatusse kotti, ning sidus siis vöölt ära kukkunud noa tagasi vööle.
"Albus." venitas Isis pooltundi hiljem, kui juba päris pime oli. Tüdrukul polnud aimugi kuhu poole nende väike laager oli jäänud. "ALBUS!" röögatas neid siis vihaselt, kuid tulemusteta. Vend nagunii magas kuskil. "Sheýn!" hüüatas ta siis parema ideega, hobune oli kohe platsis, vaatates kahtlevalt üpris räsitud Isis't.
Isis hingas kergendatult ning ronis hobuse selga, käsutades ta laagri juurde. "Unimüts maast lahti!" käratas ta siis Al'ile kes võpatusega ärkas. "Tee kähku." kamandas ta siis, ise juba asju suvalt kotti loopides. "Kähku kähku." kamandas ta edasi, ning ronis hobuse selga, pooleldi tõstes Albuse enda taha, alustas Isis sõitu. Neiul ei olnud tuju kuskil viivitada, ning tal oli ka halb eelaimndus kaua ühes kohas paikselt olemise kohta.

Väga lahe

Äge

*sajas kord* Tore, et meeldib ma mingi aeg jätkan. Hetkel pole ideid, ja ma ei tahaks järgmist osa sama kesist teha, nagu viimane.

väga hea

"Mis sul hakkas?" nõudis Albus veidi hiljem, juba palju selema peaga, kuid õde ei vastanud.
Esitades sama küsimust veel mittu korda järjest sai ta vastuseks vaid löögi ribidesse.
"Mul on õht tühi." lausus poiss siis mõne ajapärast.
"Süüa pole." sähvas Isis kellel peatusteks tuju polnud. She ei traavinud enam teab mis kiirest, vaid lonkis üpris väsinult edasi.
Umbes poole tunnise teekonna järel Isis lõppuks vihastas looma peale, ratsu seljast maha hüppanud, sättis ta vöö tugevamini ümber, ning kamandas ka venna hobuse seljast maha.
"Mida?" nõudis Albus, kellele küll Sheyn´i seljast päesemine kergenduseks oli, kuid ajala ta siiski edasi minna ei plaaninud, kuid Isis´el olid sellised plaanid.
"Me oleme She jaoks liiga rasked." lausus ta juba jala edasi astudes, hobune ning vend järgnesid talle.
"Ja siis?" küsis Albus kes sellest, eriti midagi ei jaganud.
"Ja siis? Läheme jala edasi." sähvas Isis, kuigi neid oleks hundina kiiremini liikunud, ei saanud ta ju venda maha jätta.
"Tore." arvas Al, ning peatus. Isis astus paar sammu edasi, kuid peatus siis sammuti pöördudes venna poole.
"Noh, mis on?" nõudis ta üpris pahuralt.
"Anna mulle mu luud." lausus Rubra kätt ette sirutades.
"Miks?" küsis Isis vastu, kuid sobras juba hetke pärast kottis.
"Ma ei tea, kuidas sina, kuid mina jala minna ei kavatse." lausus luua kätte saanud Edw.
"Ja, kuhu sa siis lähed?" küsis Nigra seepeale eelmist küsimust nurka visates.
"Londonisse, ja võib-olla ka ministeeriumi." teatas Ruba luua selga hüppates.
"Tore." lausus Isis lihtsalt, ning hetkepärast, sööstis juba hund puude vahele, andmata vennale mahti midagi rohkemat öelda. Sheyn jooksis perenaisele järele. Ilma koormata, oli loom paljugi kiirem.
Peatudes vaid hetkeks, et kuulata Albuse vandumist jätkas Isis jooksmist. Tal oli vaja üles leida rauttee, ning õieti, aru saamatagi miks. Tahtis ta seda, võimalikult raskeks teha.
Mitte nii nagu normaalsed inimesed, oleksid endale mingi transporid hankinud, vaid jala. Tüdrukut ahvatles, alati elamine, nagu tõeline metslae, kuigi ta selle kohta seda sõna ei eelistanud, ei saanud ta siiski möönimata jätta, et just see ta oli. Või siis ürg inimene oleks veel parem..

Albus tõusis alles paari minuti pärast, peale õe lahkumist lendu. Poiss oli lootnud Isis´e endaga kaasa meelitada, kuid ta oleks pidanud juba ette nägema, et see üritus on hukkule määratud.
Lennates kulges teekond kordades kiiremini, kuid Isis´e moodi - Jalgsi, või ratsutades.
Kuid siiski, ka Ruba pidi üles leidma rauttee, et londonisse jõuda.
Paari tunnise lennu pärast - mille jooksul ta juba läbi külmunud oli - ta selle ka leidis, tehes peatuse, et ennast soojendada, jätkas poiss lendu, siiski mitte peal pool pilvi nagu ennem, rauttee kohal lennates oli vähemalt natukegi soojem..

P.S vabandan mõningate kirja vigade pärast..