Keelatud Metsas

Oli juba üpris hämar, kuigi kell oli alles kaheksa saanud. Isis suundus rahulikult metsa suunas, sinna jõudes, hüppas ta väsinult puu otsa, mille osade vahele, ta istuma jäi. Üpris tusaselt jõllitas ta oma iste kohast lossi. Albusel oli mingi mase, ilmselt oli selles süüdi Lilý. Isabella'l oli mase. Nagu tavaliselt. Snape, oli Isis'ega jälle õiendaud. Hoolimatta sellest, et teisted oleks aru saanud, miks õpetaja Isis'e peale karjuma hakkas, ei taibanud tüdruk ise, et nii juhtub, kui õppetajale varba peale astuda. Ainus keda tüdruk veel rõõmsana oli näinudl, oli Wanda ja see polnud ka mingi ime.

OT: Jack.

Jack jalutas esimestest puudest mööda, et minna sügavamale metsa. Keelatud mets polnud Jack'i jaoks ammu enam keelatud. Lihtsalt tavaline mets, kuhu võis minna kui midagi muud teha polnud. Poisil polnud ka kuigi hea tuju, seega oli inimestest tühi mets ideaalne paik.

Langetades pilku kellegi samme kuuldes, märkas Isis Jack'i kes sirgelt jalutas mööda puust mille otsas Isis istus. Tüdruk mõtles hetke ning hüppas siis puult puule otsides paremat ronimis puud. Maandudes ebaõnne ja ettevaatamatuse tõtu eriti mädale oksale, prantsatas Isis koos sellega puuotsast alla. Neiu ise jäi küll puutumatuna püsti, kuid ta oli piisavalt kõva raginat teinud, et oma häirimatu plaan, paremat iste kohta leida nurjata.

Jack pööras ennast raginat kuuldes ringi. Kui metsas oli peale tema veel mõni inimene, oleks ta tahtnud seda teada. "Isis?" küsis Jack, kui tüdrukut nägi. "Mida sa siin teed?" küsis poiss huvitult.

"Ronin." vastas Isis lihtsalt, end sirgu ajades, ning samal hetkel näoli maha prantsatades. Tüdruk taipas kohe, et teda tõugati, kuid kui ta end uuesti püsti hakkas ajama, märkas ta silma nurgast kuskilt põõsastest vastu vahtimas, päris suurt pead. Nigra ehmatas ennast ogarakas, prantsatades istuli, unustas ta sootuks, selle, et Jack seal oli. Tüdrukul oli ühe märkas tähtsama asjaga tegemist. Kuidas sa Sheýn sigatüükasse?

Jack vahtis lihtsalt tuimalt, mida Isis tegi. Kui tüdruk oma pilgu põõsastes vahtivale loomale pööras, tegi sama ka Jack. "Kuskohast see siia sai?" küsis ta huvitult, hobust silmas pidades.

OT: Sheýn oli ikka hobune, vms?

OT: Jah hobune

"Ära minu käest küsi." vastas Isis automaatselt, ning otsustas teha uus katse enast püsti ajada. See tal ka õnnestus, kuigi hobune oleks ta peaaegu uuesti pikali paisanud teda ninaga tonksates. "Jätta." nurises tüdruk, kui Sheýn peaga vehkima kukkus.

"Ja ma veel arvasin, et Sigatüükas hobuseid ei ole," lausus Jack õlgu kehitades ning veidi lähemale astudes. "Oled korras?" küsis ta Isis'elt. Tema ju ei teadnud, et hobune ja Isis üksteist tundsid.

"Jah, korras." vastas Isis vihale ajava automaatsusega pööramatta pilku oma lemmikult. Sheýn tonksas tüdrukut uuesti ninaga, seekord mitte vastu rinda vaid vastu püksi taskut, kus Isis'el paar kuivatatuld leiva juppi olid. Ohkega väänas tüdruk need taskust välja ning ulatas hobusele. Too tapsas need innukalt tüdruku käepealt, ja pööras siis pilgu Jack'ile. Justkui, ootates, et poiss ka talle midagi annab.

"Ta jõllitab mind," lausus Jack ning pööras pilgu hobuselt.

Isis oskas vaid õlgu kehitada, ning hobusele lähemale astuda. Ärritus torkega avastas ta, et Sheýn'i lakk on takjaid ja muu võimaliku täis, nagu alati, kui nad kauem lahus on olnud. "Ta tahab veel leiba." lausus tüdruk siis, kui loom Jack'i jõllitamist ei jätnud.

"Ahah," pomises Jack. Mida tema selle teadmisega peale pidi hakkama? Tavaliselt ei käinud ta ringi, taskud leiba täis.

Isis oli juba vahepeal välja võtnud kotti, mille Albus talle 15 sünnipäevaks kinkinud oli. Kott käis taga igal pool kaasa. Hetke selles sobrades, leidis ta ka veel leiba. Muidugi kuivatatut, värske oleks hallitama läinud. Ühte juppi hobusele ulatades, kortsutas ta kulmu, kui loom selle peale pea kõrvale keeras, ja hetkepärast uuesti Jack'i vaatas.

"Ta pole normaalne," lausus Jack, kahtlevalt hobust seirates.

"Ta on sama normaalne nagu mina." lausus Isis rahulikult. "Seega segasem kui mõni teine." lõppetas ta hobust vaatates. "Ja ta tahab, et sina talle leiba annaksid." lisas ta siis, toonil mis andis selgelt mõista, kui väga hobune talle mõnikord pinda käib.

"Jääb ära," lausus Jack kindlalt. Ei meeldinud loomad, ei meeldinud hobused. Ning sellepärast ei kavatsenud ta hobusele ka lähemale minna. "Anna talle ise," lausus poiss.

"Ta ei võtta." lausus Isis seepeale hobusele uuesti leiba pakkudes mispeale too Isis'est eemale astus, Jack'ile lähemale poisi kergelt ninaga toksates.

"Ou," pomises Jack, kui hobune teda toksas ning astus eemale. "Taltsuta ta ära, või midagi," pakkus ta Isis'ele. "Saad äkki uue lemmiku," lisas poiss.

"Ee.. Ta ongi mu lemmikloom juba." lausus Isis. "Aga ta on liiga jäärapäine." lisas ta siis, hobust vahtides. "Sheýn." lausus Isis laulvalt nõudes hobuse tähele panu mille ta ka vastu meelelt sai, ning uuesti kaotas, kui loom pilgu tagasi Jack'ile pööras.

"Sheýn?" kordas Jack. "Isis, miks sa oma hobuse Sigatüükasse tõid?" küsis poiss silmi pööritades, Isis'e poole pöördudes.

"Mina tõin?" kordas Isis uskumatult. "Kui ma ütlen, et loom on sama segane kui mina, siis pole teda vaja kuhugi tuua." lisas ta siis, ning pööras ärritunult pilgu Sheýn'ile, kes jätkuvalt keeldus pilku Jack'ile pöörama.

"Kappas lihtsalt ise Sigatüükasse kohale? Usutav," lausus Jack noogutuse saatel. Samas polnud see tema asi ning poiss keeras oma pilgu lihtsalt otsustavalt mujale.

Isis pani pahuralt käed vaheldi, ning pööras selja nii Jack'ile kui hobusele, ning ronis selle asemel puuotsa. Jättes Sheýn'i Jack'iga tõttvahtima.

Jack tõmbas käega läbi juuste ning vaatas siis, kuhu Isis roninud oli. "Nägemist," lausus poiss ning võttis suuna kooli poole. Metsas polnudki midagi teha.

Isis istus puu otsas edasi, pomisedes eba määraselt, midagi vastu. Siiski hetkepärast oli ta sunnitud jälle pilku langetama, Sheýn oli kõige täiega Jack'ile järele lidunud, jättes maasisse paar kena vagu.