Äm kui sa tahad. Põhiliselt olid sees ainult Cathy ja Jack aga mõnel võib veel sarnane iseloom olla
Pidu
Minu 16. sünnipäev ja selle julm lõpp... „Ma tahan ka!“ mangusin ma ja sirutasin käe pudeli poole mis käest kätte käis.“Sa oled alaealine.“ irvitas Jack ja jõi pudeli tühjaks. Keerasin pea kange kaelselt ära, et vaatata Jack'i hallide silmade asemel otsa näost säravale Bellale kes püüdis iga hinna eest Ben'i ja Sten'i elektroonika juures aitata.“LOVE!Love me...“ kõlas raadjost järsku määratult vali laula. Al oli makki juures nagu keravälk ja keeras selle vaiksemaks.“See oli minu pudel!“ vingus Cathy grimassiga mis lõi tema näo ja blondide juuste vahele kontrasti. Vaatasin rahulikult Jack'i ja Cathy nääklemist pealt. See oli nii tavaline Osa elust... mõtlesin ma.
Vaatasin toas ringi ja jäädvustasin mõttesse sõprade välimust. Bella süsimustad, poolpikkad, lokkis juuksed turitasid ta pea ümber ja jätsid mulja nagu oleks ta hull. Vaatasin kõrvale Steni poole. Nagu alati oli poisil Bella't vaatates selline nägu nagu oleks tüdruk kõige ilusam asi maailmas. Sten'il olid leekiv punased juuksed ,mõned tedre täpid ja sama tumedad silmad kui Bella'l. Vaatasin korra segatusse sattunult ringi, kuid leidsin, siis selle mida otsisin. Ben küürutas ühe kõlari taga valmis kohe Sten'i ehmatama. Ben'il olid tumedad ja lühikesed juuksed ning kaunis imelikku tooni vesihallid silmad. Pöörasin pilgu Ben'ilt kes kargas Sten'ile selga tuues poisi julmalt tegelikkusesse agasi. Vaatasin jälle ringi, laskmata pilgul Jack'i peale eksida jäädvustasin mällu Albuse välimust. Minu vend kükitas kõlari juures ja püüdis seda millestki puhastada. Tal olid peaaegu südimustad igas suunas turritavad juuksed ja sopakarva silmad mis ei sarnanenud mitte millegi poolest minu elektri sinistele silmadele. Isegi minu juuksed olid mitu korda heledamad ja tohutult paju pikkemad ja mitte nii taltsutamatud. Peale vaatates poleks keegi öelnud, et Albus Edward ja Isis Nigra on vend ja õde, keegi poleks öelnud, et „Vaadake sealt tulevad Nox'sid“ mee olime liiga erinevad ja kellekil polnud nagu nii põhjust nii öelda.
„Is? Kas sinuga on kõik korras?“ tõi Jack'i hääl mind reealsusesse tagasi. „Jah, muidugi.“ vastasin naeratusega kui mõistsin, et olin mõteldes liiga vaikseks jäänud. „Sell juhul.“ ütles Jack kõrgilt ja ülimalt hästi teeseldud viisakusega ja hüppas toolilt maha. Ta astus minu tooli ette ja tegi väga vanamoodsa kummarduse ning küsis ikka veel kõrgilt „Preili Nox, kas te tantsiksite minuga?“ vaatasin teda teeseldud hindavusega „Jah, võib kah.“ vastasin üleoleva muigega ja surusin alla naeru tuhina. Sirutasin käe välja. Jack võttis sellest kinnija tõmbas mind püsti. Lasin tal oma kätt suudelda ja see järel ennast tantsu põrandale tirida kus Cathy, Bella, Ben ja Al juba rokki järgi tantsisid. Sten irvitas makki juures meie kõrgi viisakuse üle, kuigi me ei käitunud enam nagu mingid prouad ja härrad kunagi. „Say that you miss me...” kõlas raadjost järje korden Justin Beiber'i laul. Ma pööritasin silmi just enne Jack'i lauset “Kas see tibi peaks tõesti laulja olema?” Sten kehitas õlgu ja Cathy saatis talle haavunud pilgu, kuna JB oli ta lemmik lahlja. Jack ei teinud sellest pilgust väljagi ja jäi ootama, et Sten mingi muu laulu lejaks. Natukese aja pärast see tal ka õnnestus ja makist kostis laul “I kiss the girl.” Pidin tahtmatult märkima “Palju parem.”
“Ai.” oigasin ma hommikul. Mõistsin kohe, et olen esimene ärkaja. “Kas ma oli purjus?” oli mu esimene vaikselt pomisetud küsimus kuna ei mäletanud õhtust peale kella 11 midagi. “Kas mul on pohmell?” nõutsin ma seinalt ja pärisin, siis laualt mille peal istusin “Kes sina veel oled?” ma ei mõistnud, et see on kõigest mööbel kuna nägemine oli natuke udune. “Tümps.” kõlas tuhm mütsatus kui ma aru sina, et istun laual ja sellelt maha hüpasin. Vaatasin uniselt toas ringi. Koperdasin oma jalgade otsa ja avastasin ennast põrandalt, Ben'i kõrvalt kes magas. Ajasin end istuli ja vaatasin toas ringi. Jack maga pubi tooli,l jalad otsapidi prügi kastis. Cathy tukkus aknalaual. Al oli suutnud magama jääda mingile võrkkiige taolisele asjandusele lae all. Sten magas kahe kõlari vahel, makk lõdvalt käes, pea kukklas, suu lahti. Bella toetus kraanikausile pann käes pott peas. Ukerdasin püsti jatuigerdasin Jack'i juurde ja istusin ühele toolile. “Äratust, unimüts.” sosistasin talle vaikselt kõrva. “Ma nägin nii ilustat und.” toeises ta ki silad avas. Ta vaatas toas ringi ja lausus, siis irvitavalt “Aga see vaatepilt on parem.” Jack naeris vaikselt ja ma ühineisn temaga. Albus keeras lae all külge ja pudenes võrkkiigest välja. Ta kukus otsa Ben'ile kes tema all magas. Kolina peale ärkas üles Sten kes maki maha pillas ja kõlarite taha kadus. Pöörasin järsult pead ja jõutsin veel näha juba aknalaualt maha astunud Cathy võidurõõmsat nägu enne kui ta Al'i jalgaed otsa koperdas ja pikkali kukkus. Cathy maandus risti üle toa ja tabas käega Bella jalga. Bella võpatas kohutavalt ja tõstis pannika käe üles ja see tabas potti mis tal peas oli. Naerisn hingetult ja kukusin toolilt maha. Surusin alla järjekortse turtsatuse ning ajasin end istuli. Kuni ma naeru alla surusin, toibusid teised. Ben ja Al ajasid ennast istuli, Cathy kargas püsti ja istus kiirelt ühele toolile. Bella viskas panni ja potti vihaselt aknast välja ning tahtis ka ise akna juurde minna, et näha kui kaugele need lendasid, aga ta põrkas kokku Sten'iga kes oli just kõlari tagant välja ilmund. Vaatasin ootavalt ringi, et kas keegi kavatseb millestki juttu teha, aga ma ei jõudnud suudki lahti teha kui õuest kostis politseiautosireen.
Pealt vaataja oleks ilmselt arvanud, et me jookseme aomki, kuigi Cathy ja Ben olid liikumatult. Bella sukeldus puruks löödud aknast välja. Sten hüppas talle järele jalad ees. Al lihtsalt jooksis akan poole kuni alna laud tal jalad alt niiitis ja te end pea ees aknast välja heitis. Ma taipasin järsku, et natuke veel ja ma jooksin sirgelt vastu seina. Püüdis kõrvalt keerata, aga hoog oli liiga suur. Tuntisn kuidas keegi minust kinni krahmas ja järgmiselt hetkel lamasin siruli murus. Ööglubi tagune oli rohtu kasvand. Avastasin, et ka Al ja Bella lamavad murus ja, et Jack kükkitab minu kõrval. Tahtsin istuli tõusta, aga Jack surus mind tagasi vastu maad. Vaatasin ahastava näoga tema poole. Ta rapputas pead ja osutas ööglubile. “Nad viikase kainestusmajja võib-olla pantakse nad mõneks päevaks ka kinni.” kandis Sten ette. Vaatasin ringi ja märkasin, et Sten piilub glubi seina tagant välja seljaga meie poole. “Me peame hargnema.” sosistasin ma õieti mõtlematagi mida ülten. “Jah.” nõustus Jack hääletult. “Mina lähen Sten'iga Hen'i tänavale.” sosistas Bella vaikselt ja roomsa koos Sten'iga eemale järgmisesse aeda ja sealt edasi lõunapoole. Me vaatatasime Al'i kui üle liikset. Poiss kehitas õlgu. “I'mgoing the east.” ütles ta lihtsalt ja jalustas minema. “Kuhu Cathy ja Ben jäävad?” küsisin ma, olin juba unustanud Sten'i lause. “Nad tulevad homme.” lubas Jack ja me läksime Tree tänavat pidi edasi ja keerasime Swan'i tänavale. Ma olin Jack'ile aeglustuseks kuna olin mõttes ja ei mõelnud eriti liikumisele. “Oota siin.” külas Jack'i hääl kuskilt kaugelt. Kas nad saavad trahvi? Keerles mo peas küsimus. Ilmselt vastasin sellele.
Jack tuli tagasi, ma polnud märganudki millal ta oli lahkunud. Ja vähe sellest ta oli ärandanud viimasepeal auto. Hüppasin kõrval istmele ja Jack vajutas gaasi põhja. Tõmbasin ukse kinni ja püütisn turva vööd peale tõmmata.
“Oi ei.” oigasin ma kui meile tuli vastu teine auto sama suure kiirusega. Avastasin, et me sõidame ühe suunaliselt teel vales suunas. Need autod olid määratud kokku põrkama. Mõlemad vingerdasid teel valmis teist mööda laskma, aga kui me keeraime paremale (Nende vaskault.) keerasid nad meile ette ja vastu pidi. Ehmatus oli liiga suur. Ma teatsin, et õnnetuse ära hoidmiseks peab üks tee serva sesisma jääma või kraavi sõitama. Aga ma ei jõudnud sellel lahendusele mõeldagi ja virutasun uke lahti. See lendas küljest. Hüpasime- või õigemini Jack tõukas mind- autast välja. Kukusime hoopealt asvaldile. Rebisin lõhki käe ja lõin ära selja. Sellest hoolimata sundisin ennast ja tõusin püsti. Koperdasin paar korda enne kui Jack'i juurde jõutsin. Poiss istus teel “Mida ma tegin?” kokutas ta verisest peast kinni hoides. “Kõik on korras.” kinnitasin talle. “EI, EI kõik ei jole korras.” karjus ta mulle näkku. Miks? Tahtsin juba küsida kuid märkasin siis kuhu poiss vaatab. Jah tal oli õigus, kõik polnud sugugi korras. Auto millele olime otsa sõitnud oli rahavat täis olnud. Ees istusid mees ja naine, surnud. Ilmselgelt taga oleva tüdruku vanemad. Koperdasin sinna ja kangutsain lahti ukse ja avastasin, et taga istuvad kaksikud. Vabastain mõlema turva vööst ja tõmbasin poissi välja ning see järel vabastasin tüdruku autost mis kõlbas veel ainult vana rauaks. Kaksikud olid elus ja pea aegu terved, aga kiirabi oli hädasti vaja Jack'ile kelle lõhkine pea mule juba piina valmistas. Ta blondid juuksed olid verega kaetud. “Kus see kuradi telefon on?” pärisn ma teelt ja roomasin edasi. Leitsin kellegi võõra telefoni ja toksisini sisse 112 “Swan'i tänaval juhtus õnnetus.” ütlesin ma enne kui keegi midagi küsida jõudis ja lõpetasin kõne. Tuikusin tagasi Jack'i juurde. “Puha lõhki.” pomisesin ta pead vaatates ja kukkusin selili. Ei minus polnud enam jõudu, tahet ja vajatust püsti tõusta. See ei olenenud enam minust. Teised saavad ise ka hakkama. Tuntsin kuidas mind milegile pehmele tõseti järgmisle hetkel oli haiglas Jack'i polnud. Kül see aeg liigub kiirest. Mu silmas vajusid uuesti kinni. “Heatööd.” pomisesin ma suvaliselt arstile kes minu palatis oli.
Ärkasin vanglas. Kargasin oma kongis jalule, mõistsin kohe, et võin välja minna. Selle asemel, et teiste juurde minna lidusin sinna kus arvasin olevat Direktori kabine. “Ma tahan oma griminaal toimikust näha!” lõugasin ma nii kaua kui selle kätte sain.
Isis Nigra Nox
*esimene rikumine. Purjus peaga auto juhtimine.
*Karistus: Hoiatus.
Libistain pilgu üle kõugist rikumistes ja jõutsin viimaseni.
*Seitsime rikumine. Kümne inimese elun nõudnud sari mõrvas osalemine. Kaas asalisena.
*Karistus. Eluaegne vangla/ või elektritool.
Jõllitasin seda uskumatult. “Sarimõrv?” käratasin ma uskumatult “See oli auto avari kus said suram kaks inimest.” karjusin ma ja viskasin oma toimiku kus seda ja teist ja jooksin suvalt vanglas ringi mööda kongidest ja lõpuks õue alasse.
“Näe sarimõrvar!” arjus üks vang. Ma ei pööranud sellele tähele penus ja suundusin Jack'i poole kelle suu oli veine ja silm kergelt paistes. Mu teed takistati. Vang kes oli karjunud astus ette. “Kas se ei kuulnud et rääkinin sinuga?” tahtis ta teada. “Ma ei ole kurt.” vastasin lihtsalt ja püütisn tast mööda päeseda. Märasin et ta oli päris tursek poiss. “Kas sa siis ei saanud aru?” nõudis ta ja tõmbas käe tagasi, et mulle mööda nägu virutada. Haarasin tuimalt enda poole tulesvas rusikast kinni Nii kiiresti saab siin peksa... imestasin mõttes ja tõmbasin poissi kerge liikutusega pikkali. Surusin jala talle rinna peale. Tugevasti, nimadi, et see hingamist raskendas. “Kas sa pole kuulnud, et tüdrukuid ei lööda?” küsisin uskumatult. Tal oli ilmselgelt häbi, et üke kelnuke plika ta pikkali pani ja sõnad peale luges. Jätsin ta senna paika ja jätkasin teed Jack'ini. “See kõik on minu süü.” pomises ta ja ei meenutanud enam seda Jack'i keda mina mäletasin kui rõõmnsat julmade naljade viskajat natuke edevat ja ülbet. Tarisin ta õuest sisse ühte kongi. Tüdrukute poole pealsesse kongi kus olin ärganud.
Lapisin Jack'i kokku ja siis tulid valvurid ja käskisid tal lahukuda. Ta läks oma kongi ja ma suundusin tagasi õue. Isegi kakelda on lahe kui sul on surm igav. Nagu ootatud sööstis sama poiss minu poole valmis mind vigaseks peksma. “Ja sinu nimi on?” pärisni ma tema eest kõrvale põigates “Tom.” puhises ta ja tormas uuesti minu poole “Niisiis Thomas.” ütlesin ma aimates tema täis nime. “Kas sa oled kuulnud sellisest asjast nagu viisakus?” pärisin ma jälle kõrval põikates. Litai tabs mind näkku ootamatult ühe teise poisi jalg. Küll, see oli viimane piisk. Ka minu kannatusel on piir. Tormasin neile kalale. Jah mõlemale korraga. Ühte tabas minu jald kõhut ja teisele virutasin käega näkku ja väänasin randmie välja. Sain ka ise paar korde jalaga. Aga ültpildis jäin ma siiski peale. Kõik mo lihased nõutsid, et ma lõpetaksin, kuid ma ei suutnud. Lõpusk viis keegi mo jälle sellese kabineti kust olin natuke aega tagasin oma toimikut nõudnud.
Mulle peeti pikk loeng vangla reeglitest. Ma pistsin vahele ka ennast õigustavaid seletusi ja lahkusin lõpuks karjudes “Vabantage mind pean kempsu minema!” ja tormasin vangla WC. Olin juba unustanud, et akendel on trellid. Kui selle avastasin tabas mind järje korden viha hoog. Sellest põrgust ei saagi põheneda? Nõutsin ma endalt ja virutasin jalaga ühele kabiini kusle mis oli lahti. See lendas eest Ma põgenen... lubasin endale, et üks kõik kuidas, ma põgenen ja võtan Jack'i kaasa.
Tuikusinv WC oma kongi kus mo kongikaaslane juba oli. Minu järel lukustati uks ja ma jäin teise tüdrukuga oma vahele. “Tere.” ütles ta veidi kartlikult Kuidas selline kül vangi sattus? Küsisin endalt ja vastasin loitult “Tere.” jäi nari vaatama. “Kas sa magad üleval või all?” nõutsin ma. “Eem...üleval.” ütles ta väga aralt. Noogutasina ja prantsatasin alumisele voodile. Kongi kaaslane oli vakka. “Kas sa kardad mind?” küsisin ükskõikselt ülemist vootit vaatates. Nägin silma nurgast kuidas tüdruk noogutas. “Mis so nimi on?” tegin kiire teema vahetuse “Bree.” ütles tüdruk teema vahetusest üllatunud. “Sinu?” küsis ta vastu kergelt väriseva häälega. “Isis Nigra.” vastasin lihtsalt. “Kas sull on kaks nime?” tundis ta juba julgemalt huvi ja istus minu voodi jalutsisse. “Jah.” vastasin. “Sul õdesid vendi on?” küsis ta siis inukalt. “Jah on küll Albus Edward.” vastasin “Tal on ka kas nime.” lisasin nagu muuseas. “Ja see poiss...?” alustasi ta uues küsimusega kuid ma segasin vahele. “See oli Jack.” laususin lihtsalt ja pöörasin pea ära. “Ja ta on sulle kes?” ei saanud Bree aru, et püüan seda teemat lõpetada. “Parim sõber.” pomisesin silmad kinni. Avasin silmad ja küsisin, siis “Aga sull? On õdesid vendi?” tahtsin siis teada. “Ei.” rapusta Bree pead. “Mille eest sind kinni pandi?” tahtsin teada. “Ma olen orb ja põgene kasuperede juurest ära laste kodud mind ei pea.” teatas Bree uhkelt. “Orb?” ei saanud ma aru. “Noh mul on vanemad aga nad on pidevalt purjus.” kratsis ta kukkalt. Noogutasin mõistvalt. “Mille eest sind kinni pandi?” tahtis ta siis teada. “Kas ametlikult või päriselt?” küsisin vastu. Bree sattus segatusse. Mõistsin, et ta ei saa aru. “Noh, kui nüüd ausalt öelda, tegin ma kaas sõitjana avarii. Jack põrutas teisele autole ottsa ja kas inimest said surma.” vuristasin ühe hinge tõmbega. “Aga minu toimikus on kirjas, et Jack on sari mõrvar ja mis tema kaas osaline kümne inimese mõrvas.” lisasin vihaselt.”Ahah.” nõustus ta mõistvalt. “Teie seal!” käratas valvur “Jääge magama!” sain hästi aru, et lause on suunatud meile. “Headööd.”ütlesin Bree'le ja keerutasin ennast tekki sisse. Kuidas siis põgeneda? Ei lubanud mõtted mul uinuda. Akenda kaudu ei saa. Ukse kaudu, mitte kunagi. Magusa juttuga, võib-olla. Teatsin, et nii ei saa põgeneda Pea Bree'ga nõu. Soovitas hääl mo peas. Hull oled või? Pahanasin Ta ei tea isegi mis on kuridegu! Käratasin hääle peale. Usalda teda. Keerles mo peas võõras mõtte.
“ÄRATUS!” oli hommiku äratuseks valvuri röögatus. Kargasin püsti. Bree kukus ülemiselt narilt alla. “SÖÖMA!” kõlas teine röökatus just siis kui olin riided selga saanud. Vangla uks klõpsatas lahti. Isis tiris Bee püsti. Tüdruk oli täiseti uimane. Juma tänatud et ta ei riietega magas. Mõtelsin ma ja tirisin ta söökla poole liikuvate vangide voolu ise pilguga Jack'i otsides. Uhu ma läheme.“ nõudis unest segane Bree. „Saa pole siin ju esimest nägalat?“ nõudsin ma. Bree ei kuulnud minu küsimust vaid keskendus kõndimiselt. „Sööma.“ vastain ma silmi pööritades tõukasin ta pingile ja suundusin toit võttma. Jack ohkasin ma mõttes kergentatult. „Jakc,Jack.“ pomisesin paaniliselt ja trügisin poisini. „Isis?“ küsis Jack kui käed talle piha ümber põimisin ja teda kallistasin. „Jah?“ pomisesin teda lahti lastes. „Kuhu nad sind viisid?“ küsis ta kandikut võttes. „Dire kabineti.“ vastasin lihtsalt ja võtsin kaks kandikut. „Miks kaks?“ tahtis Jack teada. „Kongi kaaslasele ta on unine.“ selgitasin Bree'd vaatates. Jack noogutas mõistvalt. Kokk pani meie kandikutele toitu ja me tuikusime Bree juurde.“Tere.“ ütles Bree uniselt Jack'ile oma toitu vahtides. „Tere.“ nõustus Jack ja istus minu kõrvale. „Väsinud?“ küsis ta siis minult mo silmi uurides. „Natuke.“ tunnistasin ja vaatasin toitu vastikusega. Midagi nii rõvedat polnud ma kunagi varem näinud. Kirtsutasin nina ja võtsin esimese suu täie. Noh maitse on parem. Pidin tunnistama mõttes.
Sõime vaikides. Bree jättis osa toitu järele „Ma oksendan selle välja.“ teatas ta, tegi vastikus grimassi ja jooksis WC''sse. „Ma vist ei taha rohkem.“ avasin ma ja lükkasin kandiku eemale. „Lähme sinna õue siis?“ küsis Jack sammuti kandikut eemale lükkates. „Olgu.“ nõusustusin ma ja tõusin püsti. Läksime vaikselt läbi vangla koritori ja jõudsime selle lõpus olevasse õue. Ma märkasin esimest korda, et tared olid raud võrkust, et maapinal olnud muru. Ainult betoon ja selle peal kruus. „Tõsiselt turvaline.“ turtsatasin ma valjusti. „Mida?“ ei saanud Jack pihta „Vaata maapinda, puhas betoon.“ selgitasin ma. „Aa...“ noogutas Jack. Ma jõllitasin edasi kõndides vihaselt maad ja pöörasin siis pilgu sinna kus oli sinine kevad taevas, aga mind eraldas sellest metallvõrk. Jõudsime õueala etise otsa. Ma istusin tara vastu maha ja jõllitasin kaste märga kruusa. Põrgu, puhas põrgu. Mõtlesin ma.
„Näe see seal.“ osutas üks poiss, keda ma klobinud olin, minule. „See kondikubu?“ küsis teine uskumatult. Olin juba kuu aega vanglas olnud, see oli pikk aeg ja Tom ja tema sõber olid haigla osakonnast välja saanud. Ma istusin juba oma tavaliselt kohal tara ääres. Poisid, ees otsas Tom, piirasid mind sisse. „Ja teie mureks on?“ pärisin ma juhmilt neid vaatates. Tom ainult irvitas ja ma nägin kahte välja löödud hammast. „Ahso.“ mõistsin ma ja ajasin ennast püsti. „Aga...“ lasin pilgu üle ta kaba „...Kas seitse ühe vastu natuke palju pole?“ küsisin, siis hooletult.„Ei...“ venitas üks Tom'i kaaslane. „Me nii ei arva.“ lisas ta ja kasutas mitmust. Poisid tõmbasid ringi koomale. Mõtelesin hetkeks Jack'i hüüda poiss oli kõigest 20 meetri kauguselt ja rääkis Bree'ga. Uhkus ja hulljulgus sundis mind vaikima. Ootasin sõnatult kuni Tom mulle jalaga kõhtu virutas püütdin ta jala kinni ja tõmbasin tugevast. Ta kukkus pikali, aga kuna tegin teda kahjutuks polnud mul võimalust ennast kaitsta. Keegi, ma ei tea kes virutas mulle käega kõhtu. Kellegi jalg tabas mind näkku ja siis täiesti ootamatult suruti mu pähe mõtte mis sinna kuidagi ära ei tahtnud mahtuda. Teadmine Ma olen määratud elama teadmine, et mulle on määratud elada igavesti või siis vähemalt terve iga vikku. „Jää vait!“ karjusin ma oma peas kumisevale häältekoorile Sul elada on igavikk „Jää vait!“ karjusin ma ja taipasin, et Jack õue teises otsas röögib täpselt seda sama. Vehkisin kättega nagu see aitaks. Poisid tõmbusid most eemale. Nad vaatasin mind kui hullu. „Vait vait!“ karjusime Jack'iga kooris. Ma virutasin Tom'i ja tema kamba kahe käega kahte lehte pikali. „Vait Jää vait!“ möirgasime Jack'iga võidu. Olime karjudes teineteisele lähemale jõudnud. Vait vait vait! Kõlas hääl nüüd mo peas, ei see ei olnud minu hääl ega ka võõras see oli Jack'i oma. Jack! Mörkasin poissi oma kõrvalt käed pea ümber. Mõistsin ta karjub mõttes. Jakkasin pikali vajuma ja prantsatasingi lõpuks kruusale. „Jäta mind rahule.“ pomisesin häälele ja kaotasin teadvuse.
„Is? Kõik korras?“ küsis Jack jälle selle sama küsimuse „Mis kuradi hääl see oli?“ protestisn ma vastu ja avastain, et me pole enam õues vaid koridoris. Mina olin Jack'i süles ja näost täiesti kahvata Bree sörkis ta kõrval.
„Ma oskan ise ka kõndida.“ protestisin ma Jack'i süles „Olgu.“ arvas poiss ja asetas mo maha. Ma märkasin alles nüüd kui tuimad minu jalad olid. Mo põlved nõtkusid minu raskuse alla ja ma tajusin kerge ehmatusega, et põrand läheneb mo näole väga kiiresti. Jack haaras mull pihast ja tõmbas mind uuesti püsti. „Näed?“ küsis ta ja tõmbas mind endale sülle. Noogutasin alla andvalt ja panin ühe käe poisi kaela ümber, et tal mugavam oleks. „Te sobite kokku.“ pomises Bree ma hakkasin õhetama ja Jack vältis minu pilku. „Vabantust, kui ma midagi valesti ütlein.“ pomises Bree vabandavalt.Ära vabanda.“ pomises Jack ja vaatas siis mulle otsa „Punastad?“ küsis ta mulle tuttavat väärikust tagasi saades. „Jah.“ nõustusin õhtusega „Miks?“ nõudis ta. „Ma...“ alustasin ma „Ma olen harjunud mõtlema sinust kui parimast sõbrast mitte kui...“ ma ei suutnu sobivaid sõnu leida „Kaaslasest.“ lõpetasin lõpuks. „Kaaslasest?“ ei saanus Jack minust aru või tahtis mind lihtsalt narrida. Olime jõudnud minu ja Bree kongi. Tüdruk hüppas kohe oma ülemisele narile ja jäi meid vaatama. Selgituse asemel suudlesin Jack'i põsele kui ta mo alumisele narile pani. Nägin hetkeks kuidas ta näole ilmus punastuse vari, aga see kadus „Ahah.“ütles ta irvitavalt ja potsatas voodi jalusisse. Jälgisin teda kui ta käed kuklale pani ja ennast mugavalt vastu seina toetas. Tahtsin meeletult talt hääle kohta küsida mis ikka veel minu peas kajas kuid ei julgenud sellest Bree kuuldes juttu teha. Kuid Bree tegi sellest ise juttu “Aga miks, et mõlemad karjusite 'Jää vait!'?“ nõudis ta. Tüdruk oli pea alas pidi ja vaatas ülemise narilt alla. Ta seljani ulatuvad punakas pruunid juukses keerlesid ta pea ümber ja meenutasid valusalt Bellat kuigi, nad olid erinevad välimuselt ja ka natuke käitumiselt oli miski tuttav, ah jaa see nõudev ja süütu pilk mis midagi ei mõistnud vaatas mulle tüdruku rahututest rohekaest silmadest vastu. Jack vaatas mulle sõnatult otsa ja me mõlemad kehitasime õlug „Te teate.“ süüdistas Bree meid. „Kui me ütleksime ei usuks sa ikka.“ vastasime kooris. „Ei, ma jään uskuma.“ oli Bree endas jääkitult kindel „ Sull elada on igavikk.“ vastasime Jack'iga koos ja Bree nägu ütles et ta ei saanud mõhkugi aru. Muigasin tahtmatult ja Bree tõmbus oma ülemisele narile tagasi. Veendunud et tüdruk on oma mõtetesse süvenenud keerasin enast nii, et toetusin nüüd Jack'i peale „Ja mis sind vaevab?“ küsis poiss natuke kohmetult, sest tavaliselt ma midagi sellist ei teinud. „Uni.“ pomisesin ma ja jäin magama.
Hommik jõudsi kohale ja uus päev säras läbi vangla trellide mulle vastu. „Ärauts!“ kaikus valvuri hääl „Ärka ise ülesse.“ käratasin talle vastu ja keerasin teise külje. Jack oli ilmselt oma kongi tagasi kupatatud. „Palun mite nii sõjakalt pr. Segane!“ turtsatas ta mulle läbi kukse kui selle avas. Ajasin ennast uniselt istuli ja koperdasin uksest välja. Esimene normaalne päev vanglas möödus sündmusteta.
Järgmine päev polnud parem Tom oli ikka veel haiglas ja me kavandasime põhenemist.
Nädalad möödusid ja Jack oli kohe kohe saamas 18 mis tähendas, et ta viiakse teise vanglasse üle. Põgenemine oli viivitamatu, õnnesk oli plaan valmis
Ärkasihommikult enne kui valvur karjus“Äratust.“kui vangi kongi uks oli lahti tehtid ei hakkanud ma Bree ärkamist ootama ma tormasin otse sööklasse. Jack ootas mind seal juba. „Mis plaan on?“ küsis ta tervituse asemel. „Siis näed te peate täna mulle katet tegema.“ selgitasin lihtsalt ja jäin ootama kas Jack võtab süüa, aga lõpuks suundusime me söömata õue. „Mis sul siis kavas on?“ ei jätnud ta mind rahule. „Natuke tara lõikuda.“ ütlesin ma lihtsalt õlgu kehitades.“Kavatsed tara kaudu põgeneda või?“ ei saanud Jack aru. Raputasin naerdes pead „Ei, ei, mul on kõigest natuke traati vaja.“ selgitasin ma. „Aa...“ lausus Jack lihtsalt mõistvalt ja vaatas selja taha. Bree oli õue jõudnud. „Nii mis mee siis teeme?“ uuris ta „Tehke katet.“ ütlesin ma kärsitult ja kükitasin ennast võimalikult väikseks tehes tara juurde. Jack kükitas mo ette varjates mind täielikult. Bree istus sõnakuulelikult maha ja teeskles Jack'iga juttu ajamist. Ma asusin tara kallale. Mul olid ainult väiksed traadi tangid. Mull õnnestus kolm pikka traadi juppi kätte saada. Panin need tasku ja Bree teatas, et ta peab vetsu minema. Jäime Jack'iga kahekesi ja Tom sammus meie poole. Kargasin püsti ja astusin Jack'i ette ja sammusin poisile vastu. „Mida sa tahad?“ sisistasin. Thomas ainult irvitas ja ütles, siis kurja rõõmuga. „Ah, et astud oma poiss-sõbra kaitseka välja?“ mõnitas ta. „Ta pole mo poiss sõber!“ röögatasin talle näkku nii, et keegi teine ei kuulnud, „On ikka küll.“ jäi Tom endale kindlaks. Ma raputasin kärsitult pead ja üllatusin, et talle veel kallale polnud läinud. „Tead ma jättan sinu ja tema.“ ta osutas Jack'ile „Rahule kui sa teda suudled.“ ütles ta irvitavalt. Ta teadis väga hästi, et ma pole sellega nõus. Jõllitasin teda uskumatult ja pöörasin siis pead, et vaata otsa Jack'ile kes oli minu selja taha ilmund ja kogu juttu pealt kuuland. „Sa ei peaks nagu nii oma sõna.“ sülgas ta Tom'ile ja seisis kaitsavalt mo ette. „Ha ha.“ irvitas Tom mõnitavalt. „Ei tea miks ei peaks pidama?“ uuris ta huviga. „Sest sa oled selline sittapea.“ turtsatasin ma Jack'i kõrvale astudes vihaselt. „Ohoh.“ tegi ta üllatunud näo „Preili Segane tuleb siin mind sõimama!“ need sõnad nõretasid vaenust. „Siin minu kodus.“ käratas ta „Kas see.“ ma viipasin vanglale. „Peaks olema sinu kodu.“ mu hääles oli alla surutud kaastunne mida ma oma häälde ei tahtnud. Tom ainult turtstas midagi pahast ja tema kamp oli järsku ta kõrval nagu üks mees. „Me pole sulle veel haiglapäevi andestanud.“ lausus üks poistest pahaselt mulle silma vaatates. „Ärge siis andestage ma ei vaja teie armu.“ käratasin ma jälle vihaselt. Mõistsin, et nad kavatsevad jälle kampaka teha, aga see kord olid kõik olud meie vastu. Meid suruti vangla nurka. Seisime seal Jack'iga külg külje kõrval saatust oodates. Kui poisid oli liiga lähedal tõmbas Jack käe tagasi ja lajatas Tom'ile otse näkku. Ma ainult muigasin rõõmutult ja oigasin kaastundlikult kui Tom selle eest Jack'ile jalaga virutas.
Võitlus polnud aus. Neid oli rohkem. Mull õnnestus Tom'ile paar korda virutada.
Sry ma ei oska seda teisiti postitada. Lootetavasti väga ei vihastata ma muutsin Jack'i päris palju.
Pealeht 
Reede Nov 13 2015, 22:13 by 
. 
Ma ei viitsinudki seda enam lugeda kui Cathy nime sees ei näinud. 