Up, Up And Away!

Isis kopperdas, metsas ja kohe otsis pahandusi, ta polnud rahuliku eluga harjunud. Väike vahepaus Draamadest oli teretulnud, kuid läbi ja lõhki rahulik elu oli talumatu. Tüdruk vajas pahandusi ja ohte. See kõik oli osa temast, tema loomuses. Metsas jooksis ta puudevahel, pooleldi lootes mõne hiigelämblikuga kohtuda, ning samas hellitas lootust et kohtub libahundiga, kuna oli täiskuuöö.

OT: Ven.

Tüdruk ei tulnud nüüd siia mao kujul, vaid inimesena. Ta oli tujust ära, ning ta tahtis, et midagi põnevat juhtuks. Sellepärast oli ta metsa tulnud ning talle ei lugenud hetkese seisuga punktid. Et tüdruk oma mõistuses kinni oli, ei märganud ta puud, mille otsa ta kohe kõndis. ,,Ai!" hüüdis tüdruk, haarates kätega oma peast, kuhu ta oli ennast löönud.

Hetkepärast jooksis neiule otsa Isis kellel oli jumalast savi, et ta adrenaliini hoos mingi Rawe alla ajas. Tüdruk kihutas edasi otse oma sihtmärgi suunas. Neiu oli näinud n e i d. Trestralid.

,,Kurat küll!" vandus nüd tüdruk, kui keegi talle otsa jooksis. Kas see oligi see põnev seiklus, mida ta oli tahtnud? Vaadates, kes talle otsa oli jooksnud, pööras ta oma pilgu sinna, kuhu võõras jooksis. Enam ei näinud teda nii hästi, aga kui kuulaik talle langes, nägi ta pikki musti juukseid. ,,Kuhu see veel jookseb?" küsis ta omaette, sest tema testrale ei näinud.

Isis ei kuulnud. Ta oli pimestatud sellest mida nägi, ning peatus lähima isendi juures surudes looma karu kallistusse. Nüüd oli kogu maailm ta ees valla.

,,Mida hekki?" vajus tüdruku suu lhti, kui võõras tühjust kallistas. Kas see oli vaimuhaige? Ta läks võõrale lähemale ning küsis: ,,Miks sa õhku kallistad?"

"Õhku?" see oli ainuke asi mis Isis'ele kohale jõudis ning ta ei vaevunud vaatamagi kes küsimuse esitas vaid krahkas tagantkätt võõral käest. Ta teadis Trestraritest k õ i k e ka seda, kes neid näevad ja kes mitte. Võõra rannet pigistades sikkutas ta selle üles ning surus selle sama võimsa isase kaelale keda ta ennist kallistanud oli. "Seda õhku nimetatakse trestrariks." ütles ta armastusega ning vabastas võõra oma haardest ning liugles sujuvalt teisele poole looma.

,,Trestrariks?" küsis tüdruk hämmeldunult. Ta teadis neid küll, kuid tema ajusopist polnud seda kahjuks võimalik üles leida. Kkui ta tundis seda skelitti vasti liibuvat nahka, loksus asi paika. ,,MNeed on need, keda sa ennem ei näe kui oled kellegi surma näinud?" küsis ta täiesti mõtetult.

"Jah, need keda saavad vaid näha need kes on näinud kuidas keegi vedru välja viskab." nõustus Isis nüüd ühele loomale selga ronides, ning käsi täkku lakka põimides. Nii oli kindlam tunne. Trestraritega oli sama hea sõita kui hobustega.

,,Muidugi," vastas tüdruk ning vaatas hämmeldunult, kuidas tüdruk õhus istus. ,,Kuhu sa kavatsed sõita?" huvitas Venficaet nüüd.

"Ma ei tea veel." ütles Isis unelevalt. "Sinna kuhu tiivad viivad." teatas ta siis muigega. Tal polnud aimugi kuhu minna.

,,Olgu," vastas tüdruk ning leidis end osalt soovimas, et tema ka neid trestraleid näeks. Siis aga raputas ta õrnalt pead.

"Tahad ka tulla?" uuris ta siis, üksi ta siiski minna ei tahtnud.

,,Võibolla siis, kui ma neid elukaid näeksin," vastas ta hooletult. Ta ei teadnud ju, kuhu tüdruk minna tahab, ja ega tüdruk ise ka ei teadnud.

Isis kargas trestrali seljast maha ning krahmas võõral blondiinil jälle käest vedades ta ühe teise loomani. See kord ühe rahulikuma märani, ning ilma minig seletuseta uppitas ta teise looma selga ning põimis lakka tihetalt ümber tolle kätte. "Hoia kinni, ja mitte ainult kättega, kui kardad siis suru põlved tihedalt vastu looma külgi." soovitas ta. Trestraliga lendamine, ei saanud ju hobusega ratsutamisest palju erineda?

,,Hmm.. aga hobused ei lenda ju?" ütles Ven kahtleva tooniga. Kuidas ta peaks ratsutama, kui peab taevasse koguaeg vahtima?

"Kas ma ütlesin, et see on hobune?" küsis Isis kulmu kordsutades, ning ronis teise looma selga, enne kui blondiin vastu oleks jõudnud vaielda lausu ta "Hoia kinni." ning seeljärel lisas loomale kelle seljas ta oli. "Londonisse." hetkepärast tõuis trestral lendu ning Isis nautis tuult mis ta pikkadest higistest juustest läbi tuhises.

,,Aga, mis see siis olema peaks?" küsis ta, kuid just siis tõusis tüdruk õhku.

Ja sama tegi ka teine trestral kohe peale Isis'e oma. Nigra taeva all kilkas rõõmust nautides tuult mis ta hetkega läbi külmutas.

,,Hooh!" suutis tüdruk ainult välja pressida. See oli midagi muud kui luuaga lendamine, tiivad liikusid külgedel, ning skelett tegi ta tagumiku valusaks. ,,Miks me sinna Londonisse lähme?" karjus ta läbi õhu.

"Ma ei tea." karjus Isis ning lasi mõlemad käed looma lakkast lahti, lükkates need külgedele nagu tiivad, tundis ta kuidas ta trestrali seljas libisema hakkas, kuid ta hästi treenitud jalad pigistasid looma nagu pinsettide vahel, laskmatta tüdrukul rohkem libiseda.

Tüdrukul vajus suu lahti, kui ta nägi, mis imetrikke sii tüdruk tegi. Siis aga tuli tal mõte. ,,Ma tean, mis me Londonis teha võime, kui liiga vara kohale ei jõua!" pahvatas ta äkki. Ta ju ei olnud registreeritud, ja teatavasti viiakse registreerimatta animaagid Azkabani, seega miks mitte ennast registreerida?

"Mida siis?" küsis Isis.

OT: Ma nüüd minema, tsau.

,,Ma.. olen.. registreerimatta!" suutis ta endast välja pigistada. Ta uskus, et tüdruk mõistab, mida ta selle "registreerimatta" all mõtleb.

"Registreerimatta?" küsis Isis ning hetkepärast sai ta selle mõttest aru, kuid oli trestrali seljal veel tahapoole nihkunud. "Animaag we?" karjus ta siis küsimuse vastu, et blond ikka kuuleks. Selle mõttepeale tuli ta ka ainult sellepärast, et oli kunagi ise registreerimattaanimaag olnud, aga selle asja oli ta paari kirjaga ministeerjumisse korda ajanud. Nagu McGonagall soovitanud oli.