Uue Alguse Valgus Ja Pimedus

Nii ma mõtlesin, et jätkan seda järjekat siin, kuna Raamatute ja RPG'de foorum pole eriti aktiivne .

1. Osa.

Isis ärkas vara, nagu alati. Ta silmad punetasid ning olid niisked, ta nuttis ikkaveel öösiti. Nuttis asjadepärast mida tal kunagi olnud polnud.Nuttis taga vanemaid, keda ta sellise enesest mõistetava asja pärastnagu, surm, kunagi näinud polnud, ta nuttis taga venda, kes temast ei hoolinud. Nuttis taga koera, kes hiljuti surnud oli. Ta nuttistaga seda mida tal polnud ja vihkas ennast selle inimliku nõrkuse pärast. Ta pidi olema tugev! Tugev kõige pärast, kõige ja kõigi, ning eelkõige enda pärast, kuna kedagi teist tal polnud. Kasuvanematte juurest oli ta põgenenud, lastekodust sama moodi, elanud aastaid üksida,tahtmatagi kellegi seltsi, sest see viis järjekortse valuni. Ta ainsateks kaaslasteks läbi aegade olid hundid, hundid ja hundid.
Ta oli olnud väike tüdruk umbes viiene, kui lastekodust metsa põgenes ning sinna jäi, liikudes koos hundi karjaga, kes nüüd küttide poolt tapetud ning nülitud olid. Karjast oli pääsenud ainult üks pisike. Väike hunt, kelle Isis nimetas Nigraks, looma süsimusta kasuka järgi. Karja hävimisest oli möödas juba aasta ja väike hunt oli suuremaks sirgunud. Kuid loom oli hunt, ega saanud Isis'e juurde jääda kui ta jälle avastati, ning lastekoduse viidi. Tõsi ta oli juba oma kodumaast kaugele jõudnud, kui see tal üldse kunagi olnud oli. Väike tüdruk, vanuseks kolmteist. Armsate näojoonte ning mustade kiharatega, vaatas igatsevalt, kuud. Täiskuu, südaöö, üksindus... Need olid asjad mida ta igal päikse tõusul igatsema hakkas. Ta oli jõudnud juba otsapidid aafrikasse, peaaegu. Kuid siis ta leiti, ning viidi lähimasse lastekodusse, kus ta juba nädala veetnud oli. Ja üks asi, pani ta hommikut veel rohkem vihkama. Tal seisis ees mitmepäevane sõit tagasi USA'sse ning sealt edasi põhja. Ta oleks parema meelega tagasi kõmpinud jala, nagu ta tulnud oli.
Kell oli vaevu seitse. Tüdruk oli juba mitu tundi üleval olnud ning aknalaual kõikunud ja kastemärga rohtu silmitsenud. Lõppuks kutsuti teda, et ta ühe vanema daamiga koos bussipeale saata, sealt edasi pidi ta ühe teise naisega lennukile minema ning siis lastekodusse. Isis ei vaevunud ust kasutama. Ta talla nahk oli paljajalu käimisest paks, ning ei kartnud külma, ega kuuma. Ta hüppas aknast välja ning maandus hääletult murul.
"Sa igatsed ikka veel seda?" küsis karm hääl ukselt.
"Jah." ohkas Isis raskelt, kuigi oli endale tõotanud, et ei räägi kellegiga sõnagi. See naine oli lihtsalt teistsugune, karm, kuid hooliv ning saab aru kui talle valetatakse. Naisel polnud juukseid, kuid kulmude järgi võis ka oletada, et need oli juba välja langenud. Ta kulmud kitsaste ning kastani pruunide simade kohal, olid rasked ning peaaegu valged.
Algas reis. Jala, bussi jaamani, seda osa tüdruk nautis kuigi vajus juba siis hommiku hämaruses, sellisesse une ja ärkvel oleku vahepealsesse seisundisse, noogutades kui talt midagi küsis ning istu sõnatult bussi, oma teekaaslase kõrvale. Naine ei rääkinud sõnagi, ning oli kogu pikka bussisõidu vältel vait. Siin seal, tehti mõnikord metsapeatusi ning buss sõitis oma kümme tundi, enne kui nad ühes peatuses maha läksid, midagi hamba alla paninid ning järgmisele bussile tormasid. Sõit oli palav ning sama lämbe nagu ennemgi, pannes tüdruku igatsema alati jahedat nng pimedat metsa, mis nende seljataha jäi. Hääletult veeresid mööda tüdruku põske pisarad kui ta oma liiga pikkade juustega pea vastu bussi jaheta akent toetas. Mälestused vajusid talle peale, kõik ja korraga, ning olid kohutavalt valusad. Nüüd ta nuttis ainult vabaduse pärast, vabaduse mis talt jälle võetud oli. See väike metslane vajas puid millel ronida, liha mida küttida ning küpsetada püüda, kuigi see kippus põlema minema. Ta vajas vabatust, see oli osa elust. Ta ei tahtnud orbudekodusse kus tedakorrektselt riietati ning inimese moodi elame õppetati.
Ta polnud inimene, kunagi oli ta seda võib-olla olnud, kuid enam mitte, nüüd oli ta hunt. Mis siis, et kahel jala kõndiv ja inimkeelt kõnelev, mis siis, et põlvini ulatuvate mustade juuste ning lumivalge nahaga, mis siis, et elektrisiniste silmadega ning veripunaste huultega, mis siis, et täiusliku kehaga.
Ta o l i hunt ja ta j ä ä b selleks, mittemiski ei saa teda muuta ning sundida olema see kes ta ei ole. Lõpuks tuli aeg, oma teekaaslast vahetada, vanem daam läks teisele lennukile ja üks noorem ning märksa jutukam tuli aseme.
"Noh kas lähme siis?" küsis ta entusiastlikult, Isis noogutas ebamääraselt ja läks piletid ostnud naise järel lennukise ning istus tolle kõrvale.
"Mis su nimi on?" küsis ta, naine polnud vanem kui 17 või 16, tal olid blondid juuksed ning uudishimust põlevad hõbedased ning suured silmad. Ta riietus ilmselt stiil järgi ning ta huultel oli pruunikas roosa huulepulk, ta nahk oli kahvatu, kuid mitte selline nagu Isis'e nahk. Neiu muutus ilmselt päevitades pruunimaks, mitte nagu Isis kes ainult punaseks tõmbus.
"Mina olen Wandere." tutvustas ta siis ennast ennem "Wandere Wolf!" lisas ta siis ning tõstis käe, et Isis selle vastu võtaks. Kuuldes nime "Wandere" tõstis Isis pea ning surus naise kätt vastates oma täisnimega
"Isis Isabella Wandere Rosaleý Alica Maria Peneloope Lily Nigra Sarah Nala Sireena Therese Thoro Van Rosemary Du Celacnat Ceceli Kate Kristen Akyra Ella Evanna Poporanda Tormenda Ľnia Peperos Sisi-liisi Šhara-baara Arya Betty Sansa Šašha Shara Goory Kristiine Nox!" luges ta rahulikult kõik oma kolmkümmendseitse nime üles ning jäi kulm kortsus seirama Wanda lahti vajunud suud.
"Tead ma eelistan ainult Isis't või esitan oma täisnimena Isis Isabella Wandere Rosalye Alica Maria Peneloope Lily Nigra Sarah Nala Nox." lisas ta siis enda istmele kägarasse tõmbudes ja ennast avameelsuse eest sajatades. Ülejäänud lend oli vaiksem, kuna Wanda kartis ilmselt temalt midagi küsida, kuna ei tahtnud silmnähtavalt enam nii pikka vastust saada. Kui lennuk lõppuks maandus oli Wanda magama jäänud ja ärkas alles siis kui stuardess ta peale röökima hakkas.
Jõudnud lõppuks lastekodusse kuhu teda viidi, näitati surmväsinud tüdrukule kätte tema tuba. Toas oli kaks nari, ning peale Isis'e veel kolm inimest. Üks lopsakate pruunide lokkidega naeru suuga tüdruk kes ühe nari ülemisel voodil magas jäi Isis'ele kohe silma. Blondiin kes teise nari üleval magas oli tüdrukule esimesest silmapilgust vastu karva. See õel irvitus ning grimass mis neiu näole Isis'st nähes ilmus ei meeldinud tüdrukule tepsmitte. Kolmas tüdruk oli juba magama läinud, kuid tema lühikesed hõbeblondid juuksed jäid Isis'ele kohe silma.
"TERE!" hüüatas pruunipäine tüdruk rõõmsalt ning hüppas oma ülemiselt narilt alla, kasutamatta selleks redelit. Tüdruk maandus Isis'e ees kükakil, kuid mitte nii suurejooneliselt nagu ta plaaninud oli.
Hüpates ta koperdas kergelt ning oleks peaaegu ninali maandunud, kuid sai siiskitasakaalu tagasi ning vaatas Isis'ele oma suurte kannikese värvi silmadega otsa.
"Kes sa oled?" küsis tüdruk õhinal Isis't jätkuvalt pilguga seirates. "Mina olen Bella." teatas ta siis ennast sirgu ajades.
"Tema on ka Bella, aga Isabella." lisas ta siis rõõmsalt blondiinile osutades. Kui blondi nime mainiti pööritas see ainult väärikalt silmi ning ronis oma ülemisele narile kus hetkepärast pikali vajus. Bella ilmest võis järeldada, et tüdruk ei kiitnud seda heaks.
"Ja tema on Ceceliant." lisas ta hõbeblondide juustega tüdruku poole noogutades.
"Tore." pomises Isis vaikselt ning lohvas sinna kus Isabella juba magas.
"Ja sinu nimi?" ei jätnud Bella vadistamist, kui oma voodile tagasi hüppas ning pea kaldus Isis'st seiras. "Nigra." vastas surmväsinud Isis lihtsalt ennast voodile pikali visates ning ennast tekki sisse kerides.
"Kui vana sa oled?" ei loobunud Bella üritamast mingit vestlust arendada. " Ma olen 12." teatas ta siis.
"13." pomises Isis oma vastusele mõtlematta. Bella avas uuesti suu, et midagi öelda kuid Isabella käratas:
"Kurat kas saab juba vaikust?! Mõni tahab magada!"
Sellega saabus öö rahu. Väga pettunud Bella lõi oma sussiga tule surnuks ning viskas siis pikali pomisedes oma ette kuhu kõikjale Isabella minna võiks.
"Ma kuulsin seda!" teatas pea patja surunud Isabella, Isis tüdruku all naril tegi seda sama, et magamiseks vajaliku vaikust saada.

Isis ärkas hommikul vara, hoolimatta sellest, et ta oli magama läinud hilja, siiski, ei trumpand ta üle Bella't kes pealt näha maganud polnudki. Pilk nende toas olevale vanamoodsalt ning päevinäinud kellale ütles talle, et kell on pool seitse.
"Poole tunnipärast saab süüa." pomises Bella, pannes Isis'e võpatama ning tüdruku poole vaatamatta. Bella näol oli see sama rõõmus ning asjalik tegutsemis valmis naeratus mis eelmine õhtugi. Isis noogutas vaevumärgatavalt, et mitte tekitada Bellas tunnet, nagu oleks ta sõnad olnud tühised. Kuigi paistis, et tüdruk isegi ei märganud seda vaid toimetas oma voodis edasi.
Tüdruk Bella all oli ärganud, kuigi Isis ei märganud millal ta seda tegi.
"Kurat Bella võtta vaksemalt!" röögatas Isabella kui Ceceliant voodilt tõusis ning voodialt mõõga võttis ja sellega voodi puidust äärt puututas. Puututusest tekkis kõhetust tekkitav heli mis ilmselt oligi Isabella äratanud.
"Vabantust, preili battle!" nähvas ta siis avastades, et tema äratajaks ei olnud Bella, kes oli just avanud suu, et midagi vastu nähvata. Ülejäänud pooltundi oli vaikne, kui välja jätta see, et Isis sai Isabella käest sõimata kui ta ühele ragisevale põranda lauale astus.
"Ah ole vait!" röögatas lõpuks mõõgaga tüdruk püsti hüpates ning tera õiendavale Isabellale suunates.
"Korista oma võinuga mu silme eest, või direktor saab sellest teada!" röögatas Isabella see peale.
"Sa ei jõuaks seda talle öeldagi." nähvas Ceceliant tera tüdruku kõrile surudes läbi hammaste.
"Ouou!" käratas järsku Bella kes oma narilt maha hüppas ning sellekäigus tasakaalu kotas ja kõhuli kukkus. Tüdruk ajas ennast vandudes püsti ning pöördus teiste poole:
"Cece, pane oma mõõk ära!" käskis ta, ning Isis oletas, et selliseid sõnasõdasid oli ennemgi olnud, arvestades sellega, kui tüdinenud ning kartmattu oli Isabella ilme. Tüdruk avas suu, et midagi öelda, kuid enne kui ta seda teha jõudis
röögatas Isis kellel sellest juba kõrini oli.
"Ah ole vait!" Tüdruk jäi teda kõrgilt silmitse ma ning enne kui ta midagi vastu nähvata jõudis kõlas kogu laste kodus käsk.
"Kell on seitse! Maast lahti ja sööma!"
Isis ei saanud õieti arugi kas see tuli mingist valju hääldist, või karjus naine ka päriselt nii valjusti. Tüdrukud suundusid toast välja liitudes pikka koridori ilmunud laste massiga. Saal kus nad sõid oli suur, kuid ometi ei mahtunud kõik lastekodu lapsed sinna, ning suuremad pidid hiljem sööma.
Saalis oli mitmeid umbes 5-6 inimese laudasid, mis olid sinised, hallide laudadega, ning mõned üpris ära lõhutud ja täis soditud. Toidu võtmise jaoks pidi järjekorda minema.
Isis napsas ühe poisi nina alt kandiku ning oma tavapärasest kärsitusest lihtsalt trügis järjekorras ette. Seda tegid ka veel mõned, kuid tundus, et lastekodu uuesti asukast seda keegi ootata ei osanud. Oma toidu kätte saanud suundus Isis ühte tühja lauda, kuhu hetkepärast ilmus kari poisse.
"Meie laud." teatas üks sõjakalt söövat Isis'st vaatates. Tüdruk tõstis pilgu ning lasi selle üle poiste edasi tagasi.
"Istuge siis siia." pomises ta kuna ei näinud ühtegi probleemi miks viis poisi sinna mahtuma poleks pidanud.
"Meie laud." kordas poiss ärritunult ning Isis irvitas ainult selle peale külmalt.
"Midagi paremat ei oska öelda?" küsis ta kulmu kortsutades.
Poiss nähvas Isis'e poole oma noaga. "Hakka astuma." kamandas ta Isis'st noaga sihtides.
"Appi kui jube." ütles Isis sarkastiliselt ning väänas noa pikkema juttuta poisi käest ära.
"Tead sinu sugustele, ei tohiks midagi sellist andagi." ütles ta siis poisi pilguga seirates.
"Titt." lisas ta nagu muuseas ja väänas noa kõrveaks, nagu oleks see vahast, tavaliselt ta seda teha ei suutnud, kuid nii juhtus alati kui keegi ta närvi ajas. Enne kui ükski poistest midagi teha jõudis oli keegi Isis'e kõrvale astunud.
"Sa võid meie lauda tulla." teatas Cece kelle järgi kepsles kohe rõõmus Bella, kes Isis'e käest kinni haaras ning tüdruku nende laua poole vedas. Cece võttis kandiku Isis'e toiduga ning läks teiste juurde. Laua taga kuhu Isis nüüd istus oli terve ta toa seltskod ning veel lisaks kaks poisi, kes Isis'ele kergetl tervituseks noogutasid. Ühel olid lühikesed ja blondid juuksed teisel mustad ning sammuti lühiksed.
Isis prantsatas Cece ja blondi poisi vahele, ning tabas Isabella sügavat jälestust täis pilgu. Hetke pärast kargas tüdruk demonstratiivselt kõrvale vaatates püsti ning sammus saalist välja.
Blond poiss vaatas Isabella'le üpris juhmi ilmega järele, kuid pöördus siis oma toidu juurde tagasi, ilmselt oli see Isabella puhul tavaline, või siis lihtsalt ei viitsinud poiss sellega oma pead murda. Isis avastas järsku, et oli toda noormeest liiga kauaks vahtima jäänud ning pööras pilgu hoobilt sinna kus Bella midagi innukalt Cece'le seletas.
"..ja nad on täiega armsad." lausus Bella parasjagu. Tundus, et jutt käis mingiteist korerakustsikatest. Isis avastas üllatusega, et Cece ei olegi nii karm kui ta käitub ja välja paista laseb. Tal on küll mõõk voodi all, ja mida kõige veel, aga nunnud kutsikad, tüdrukule igatahes meeldivad.
Tumetate juustega poiss oli oma toidu lõppetanud, kuid paistis, et ta on otsustanud blondi ära ootata.
"Kes sa oled?" küsis ta järsku, Isis'e poole pöördudes. Tüdruk pööras pilgu uuesti poistele.
"Tyler Loga, vanemate poolt hüljatud." lausus ta siis oma nime, ja ilmsetl põhjuse miks lastekodus oli, ning sirutas käe välja.
"Isis Nigra Nox, vanemad surnud." vastas Isis samamoodi ning võttis käe vastu, seda põgusalt raputades, ning pöördus siis teise poisi poole.
"Ja sina?" küsis tüdruk täpselt sell hetkel kui poiss oli suu toitu täis võtnud ega vastata saanud. Hetkepärast oli ta aga toidu alla neelanud.
"Jack Adams, vanemad põgenenud." ütles ta lühidalt ning ei sirutanud kätt välja nagu teine. Isis pööras uuesti pilgu teistele tüdrukutel, kuid Ty jõudis teda juba uue küsimusega rünnata.
"Kaua sa lastekodus oled olnud?" Isis oli sunnitud jälle pilku pöörama.
"Kas siin või üldse kokku?" alustas ta küsimusega ning vastas siis "Kogu elu, aga siia tulin paarpäeva tagasi." lausus ta lihtsalt. "Ja sina?" ei jätnud ta vastu küsimatta.
"Sama kaua kui Jack." vastas ta Jack'i poole vaatates.
"Ja kui kaua siis Jack, lastekodude vahelt sõelunud on?" ei jätnud Isis järele.
"Viimased kolm aastat." lausu Jack oma toiduga lõpetades. Kui poisid poleks nii erinevad välja näinud, oleks Isis vanduda võinud, et nad on vennad, aga võib-olla olid nõbud? Siiski ei hakkanud tüdruk seda küsima, ja ei jõudnud ka, kui Jack püsti tõusis, tegi sama ka Tyler ning nad sammusid saalist välja, jättes Isis'e kuulama kuidas Cece ja Bella vaimustatult mingit pilti vaatasid, ja kommenteerisid.
Umbes pooltundi hiljem, Cece ja Bella lõppetasid, ning juhatasid Isis'e tagasi nende toa juurde. Toas ei olnud mitte ainult ükskõikne Isabella, vaid ka Jack ning Tyler olid sinna jõudnud. Jack istus Isis'e alumisel naril, ja Ty Bella ülemisel. Nad olid ilmselt midagi Isabella'ga arutanud, kuid kõik jäid vait, kui nad sisse astusid. Isis ei viitsinud Jack'ile nina alla hõõruma hakkata, et see kus poiss istub on tema voodi, kuigi kohe kui ta sinna istuda tahtis, viskas poiss ennast demonstratiivselt pikali, et Isis sinna ei mahuks. Tüdruk kehitas lihtsalt poisi vaatates õlgu ja istus sinna samasse maha, jäädes irvitavat Jack'i vaatama.
"Sa ei pahandagi?" küsis poiss siis teeseldult petumusega.
"Peaksin või?" küsis Isis vastu, tal polnud millegi peale pahanegi olla.
"Ei." ütles Jack lihtsalt muigega.
Isis ei kostnud selle peale midagi vaid hakkas tõmbama välja kiude vaibast mille peal ta istus. Hetkepärast maanud matsuga ta kõrval Ty,
"Ja see siiski on minu voodi." teatas Bella rõõmsalt oma ülemiselt narilt Ty'le rusikat näitates. Poiss ei teinud selle peale teist nägugi, nagu oleks juba harjunud, et Bella ta sealt kogu aeg alla lükkab. Ceceliant oli juba oma voodisse pikali visanud ning lajatas meelega jalaga vastuteist nari.
"Ma üritan lõuna uinakut teha!" teatas Isabella selle peale ning virutas vastu.
"Ma sul teen lõuna uinakud, praegu on hommik." porises Cece uuesti jalaga lajatades.
"Te ruumi." kamandas Tyler vahepeal Jack'i juurde sammudes.
"Ruumi pole." irvitas Jack, selle peale pööritas Ty ainult silmi ning oleks ilmselt Jack'i jalgade otsa istunud kui poiss neid viimasel hetkel eest ära ei oleks võtnud.
Selle peale turtsatas Isis tahtmatult naerma.
"Väga naljakas." ütlesid poisid kooris, täpselt ühe suguse sarkasmiga. Isis polnudki märganud millal kõik pilgud neile pöörati, kuid hetkepärast purskusid kõik toas olijad naerma, kõige esimesena said enesevalitsuse tagasi poisid. Siis Isabella ja Cece, kuid Isis ja Bella luksusid veel kümme minutit naerda hakkates üha lollakamate asjade peale naerma. Näiteks pidi Isis ennast surnud hirnuma kui Bella naerus hoos naripealt alla kukkus. Ka tüdruk ise lõkerdas kaasa, ning vahete vahel ühines nende naeruga ka teiste naer.
Lõppuks tõusis Isis püsti ning koperdas aknalaua juurde, vaevalt jõudnud sellele istuda kukkus tüdruk seal alla. Siiski ronis ta sama targalt sinna tagasi ning kukkus jälle alla. Alles hetkepärast avastas ta põhjuse. Jack oli kuskilt saanud kätte harja ning selle rauast nagaga otsa Isis'e pluusi külge haakinud, tõmbajaks oli küll Ty'lre, ning kui Isis selle avastas sai ta harjaga ribidesse. Tüdruk väänas harjaotsa oma pluusi seest lahti ning lennutas harja üle toa.
Mingi aeg kamantati kõik õue, ning Isis nagu alati kasutas selleks akent Bella seisis hetkevältel ukse peal ning järgnes siis Isis'ele. Ka Cece tegi sama ning ka Logan ja Jack järgnesid neile, kuid Isabella sammus pepsilt läbi välisukse õue ning ignoreeris neid.

Ma ei viitsinud seda ausalt öeldes läbi lugeda, äkki teed kokkuvõtte, millest jutt räägib ja kes on tegelased?

Seal on Jack, Tyler ja Isis. nad on lastekodulapsed ja tahavad põgeneda.

Naljakas.

Pm siis on nii, et lugu algab selle Isis'e tavapärase enese haletsusega, kuidas tal pole vanemaid jms. Siis edasi kuidas ta lastekodusse saateti. Seal edasi hakkab toimuma tegevus, ta saatetakse pussipeale ja sealt edasi lennukile siis jõuab lastekodusse kus ta toa kaaslased on Bella (Wanda koopia), Isabella (Wc) Ceceliant (hoiab mõõka voodi all, peaks piisav kirjeldus olema.) siis järgmine päev saab ta sööklas kokku Logan'i ja Jack'iga peale söömist lähevad nad tüdrukute magamis tuppa ja praegu on pooleli see koht kus nad õue läksid.

Annie- keegi ei taha veel põgeneda.

Lahe jutt igatahes

Muide, millal sa siis oma juttu edasi kirjutad?

Mul pole veel ideid aga varsti imselt tuleb rohkem ideesid.

Okey, ma kirjutan enda oma igatahes täna edasi..

Tore.Ma hakkan endale netist ja raamatutest ideesid otsima ja siis panen Wordi kirja ning siis copin siia

Okey Ma teen muidu enda iseede põhjal ..

Ma panen erinevad asjad kokku ja kujundan need ideedeks

Okey, väga armas^^

Ei ole üldse aga lõpetame siis teema reostamise

Ei, sa võid seda edasi reostada, saabki rohkem poste

Ma löön siis ka kampa.

Nii hoolitsev sinust ^^

P.S Mul on mingid nõmedad parasiitsõnad(Nii armas, lollakas, hooliv jne.) ära pane tähele.

Olgu.Ma kuulan hetkel üht kurva viisiga muusikat mis toob mul pisara silma ja sealt saan sõnade järgi ideesid

Tead sa võiksid mõne idee juba ellu ka viia

Mulle toob ainult üks laul pisara silma ja sellepärast hoidun ma seda kuulamast...

Kohe läheb jutuks ja algus mõeldud...

Väga tore

Syd- mis laul see on?

My Chemical Romance - Cancer

*hakkab youtubest otsima*

Minu jutus on juba kirjutatud algus.Ma ka nüüd otsima seda Youtubest