Kuskil järve ja metsa vahel telkimas ning pidu panemas :D Up Up and away...

Jack istus lihtsalt oma kohal, kui järsku kuulis tuttavat häält laulmas. Ta tõstis oma pilgu ning nägi Sydney't. Ta nägi tühja pudelit tüdruku paremas käes ning lihtsalt raputas uskumatult oma pead.

OT: *naerukad*

Isis purskus naerma kui ta Syd'i nägi ja mõne hetke pärast oli Wa uuesti õnnelikult roninud otsa roninud.

"Jee! Ma olen supernaine! Supermäään!" kiljus Syd end tahapoole kallutades. Kohe oligi ta selili maas. Tüdruk oli täiesti purjus. Kuid ta ei kaotanud oma energiat. Isegi siruli maas olles suutis ta piiksuda: "Ikka olen super!"

Isis itsitas ja nõjatus puu najale ega pannud tähele kui Wanda see kord pea-ees maapoole lendas.

Jack muigas kergelt. Ta tõusis püsti ning kõndis Sydney'ni. "Saa kaineks," lausus ta tüdrukut vaadates.

"Kesse purjus on?" küsis Syd imestunult ringi vahtides.

Jack pööritas silmi. "Mina," lausus ta.

"Saa kaineks, Adams!" lõõritas Syd.

Jack ainult irvitas selle peale. Tüdruk polnud ilmselgelt märganud tema sõnade taga peituvat sarkasmi. Pealegi oli Jack tegelikult üsna kaine. "Tead, et külm vesi aitab?" küsis ta irvitades. Jõgi oli kusagil seal samas.

"Eeeii.." venitas Sydney.

Isis ei pannud teisi enam tähele. Tüdruk vaatas hüpnotiseeritult kuidas Wanda ikka uuesti ja uuesti puuotsa ronis ning sealt alla kukkus. "Kuule aitab eks?" küsis ta lõpuks Wa'lt randmest haarates, et too uuesti puuotsa ei roniks ning vedas ta siis mingi lauani kus oli isegi üks tool.

"Aga võiksid teada," märkis Jack Sydney 'ei' peale. "Oleks abiks."

"Ei taha praegu ujuda," teatas Sydney lapsikult.

"Ei taha?" küsis Jack kulmu kortsutades. "Seal maas on tore vedeleda?" küsis Jack, katsudes vihjata asjaolule, et Sydney püsti polnud tõusnud.

"Kas püsti on tore seista?" vastas Syd Jack'i küsimusele omakorda küsimusega.

"On küll," noogutas Jack muige saatel. "Parem kui maas vedeleda," lisas ta.

"Kuidas sa tead, kui sa ise kogu aja püsti seisad?" kahtles Syd. "Heida ka parem pikali ja ütle siis."

"Tänan ei," lausus Jack. "Siis saavad riided mustaks ning tuleb ujuma minna," lausus ta irvitades Sydney'le, nagu kolmeaastasele.

"Kas sul on midagi ujumise vastu?" nõudis Syd pahaselt, unustades kõik mis ta eelnevalt ise ujumise kohta oli rääkinud.

"Ei, aga sinul oli," lausus Jack kulmu kortsutades. Kuskohast oli teema läinud üldse ujumise peale? Sydney tuli lihtsalt vette visata, et ta kaineks saaks.

Syd tegi pähe imeliku, mitte midagi mõistva näo. Ta ajas ennast maast püsti ja püüdis riideid mullast puhtaks teha. "Lähme ujuma," tegi ta ettepaneku.

Jack avastas alles nüüd, et tal oli endiselt käes klaas veega. Ta võttis sealt lonksu ning pöördus siis Sydney küsimusele vastama. "Muidugi lähme," lausus Jack muige saatel.

Sydney'le tundus, et Jack ei võta teda tõsiselt. Tüdruk võttis poisi õlgadest kinni ja raputas teda ägedalt. "Ja lähemegi. Ma ei tee nalja," rääkis ta tungivalt.

"Ou," püüdis Jack tüdrukut hoiatada, sest raputamise käigus oli vesi klaasis ägedalt loksuma hakanud ning loomulikult said nad mõlemad veidi märjaks. "Noh, nii võib juhtuda," lausus Jack tühja klaasi vaadates. "Ja lähmegi. Ma ütlesin ju," vastas ta tüdrukule.

"Lähme kohe!" hüüdis Sydney rõõmsalt.