Adventure time!

Aly'l oli tuju minna metsa ning muidugi otsustas ta just keelatud metsa minna. Äkki juhtub seal midagi huvitavat või näeb mingit kummitust või midagi sellist. Ta jõudis kohale ja juba märkas paari nahkhiirt, varest ja rotti. Aly võttis oma võlukepi välja, sõnas loitsu 'lumos' ja võlukepi otsa tekkis tuli, millega ta oma ümbrust nägi. Isegi kui oli päev, oli keelatud metsas siiski pime. Kui neiu oli juba paarkend meetrit kõndinud, hakkas tal kõhe tunne ja tundis, et miskit halba juhtub varsti, aga püüdis seda mõtet peast ära saada.

OT: Layla

Layla oli eelmisel ööl hiilinud tagasi kooli aladele. Tal ei õnnestunud lossi sisse pääseda ning pärast väikest kaalumist jõudis neiu otsusele, et tegelikult ongi targem end keelatud metsas varjata. Niisiis, sinna ta suundunud oligi.

Nüüd hulkus gryffindorlane veidi ohtlikult lähedal metsa piirile. Ta oli nimelt roninud ühe üpris mugava tamme otsa ning jõi nüüd aeglaselt omaveepudelist vett. Sääraseid harunenud puid sügaval metsas enam ei leidunud. Võlukepi abiga polnud muidugi ka siletatüveliste otsa ronimine mingi eriline kunst.

Viimaks leidis Layla ühe blondi tüdruku, kes oli metsa hulkuma tulnud. Ta jälgis tüdrukut lihtsalt vaikselt oma kohalt puu otsas ega söandanud end liigutada. Mustapäine oli lehes näinud omaenda nägu ja kuigi ta võis tollele slytherinlasele igavesti vinge loo kokku valetada, pidas neiu paremaks oodata, kuni teine on veidi sügavamale metsa jõudnud.

Metsas oli vaikne ning Aly kuulis mitmeid loodus hääli, lisaks ka kedagi vett neelamas. Al peatus korraks ning vaatas ringi, aga lõpuks otsustas, et see võis olla lihtsalt mingi loom lombist vett joomas. Alysson kõndis edasi ning tal hakkas ka aeglaselt sees keerama ja pea ringi käima. Ta tundis hirmu ja tekkis väike tahtmine metsast ära hakata minema, aga miski hoidis teda siiski seal.

Layla keeras oma veepudelile korgi tagasi peale, pani selle oma seljakotti ning hüppas siis pehmelt puuotsast alla. Ta jäi blondist slytherinlasest umbes nelja meetri kaugusele. Tüdruk sidus oma juuksed hobusesabasse ning kohendas kogu oma riietust, justkui poleks ta absoluutselt teadlik sellest, kes temaga koos metsas viibis.

Viimaks tõstis neiu pilgu ja naeratas veidi väsinult klassikaaslast märgates. "Hei!" viipas neiu teisele sõbralikult ning astus talle paar sammu lähemale. "Sa ei tohiks siin olla," lausus gryffindorlane veidi kiuslikult ja ninakalt, justkui oleks temal kõik volitused keelatud metsas viibimiseks.

Aly võpatas, kui keegi kõnetas teda. Ta arvas, et ta on siin metsas kõikide loomade keskel üksi. "Ma olen sellest täitsa teadlik." ütles Aly kulmu kergitades vastu. Tundis ära, et neiu on punasest majast ning olgem ausad, Aly jälestas Gryffe. "Ja sa ise ei tohi ka siin olla." sõnas ta ja pani oma käed rinna ette risti, vaadates Gryff'ile ülbe pilguga otsa.

Olles visanud oma pika hobusesaba üle õla, pööras Layla tähelepanu jälle kaaslasele. "Vot kui tubli laps," noogutas neiu muiates ja astus slytherinlasele väljakutsuvalt päris lähedale. "Aga erinevalt sinust mina ei karda kolle," sosistas tüdruk teisele kõrva, et teda veidi provotseerida. Vaevalt väga palju vaja oli, et roheline tema peale piisavalt kurjaks saaks. Ta oli siiski gryffindorlane ju.

''Ainus koll keda ma siin praegu kohanud olen, oled sina.'' sõnas Aly nina krimpsutades. Ta oli siin metsas ainult loomi ning putukaid näinud siiamaani. Alysson kartis küll siin metsas olla, aga kollide pärast küll mitte. Aly oligi juba gryff'i peale vihane ja oleks pigem tema pärast metsast ära läinud.

Tõsi, vist, mõtles Layla muiates ning sõnas "Böö!" enne kui blondiinist ühe sammu eemale astus. Ja ta ei kartnud ka ennast. Tüdruk ei kartnud eriti mitte midagi. Aga ta jälestas järjest rohkemaid asju. Ning neiu tõsiselt tahtis selle klassikaaslase sügavamale metsa meelitada. Muidugi, ta oleks võinud lihtsalt andestamatu needuse lausuda. Ta oli neid teiste loomade peal harjutanud ning uskus end suutvat inimese endale üpris kerge vaevaga alluma panna.
Äkilise mõttevälgatuse ael krahmas Layla täiesti labaselt kaaslase võlukepi enda kätte, kasutades ära selle teo ebatavalisust ning üllatavust, ning pistis siis jooksu, hüpates vilunult üle mahalangenud okste ja väätide. Ta oli üpris kiire, kuid idee oli siiski lasta blondul ta viimaks kätte saada kuskil piisavalt sügaval metsas.

Aly kortsutas kulmu, kui neidis teda ehmatada püüdis ning muigas selle böö peale. Muidugi läks ta närvi, kui klassiõde ta võlukepi ära napsas ''Ou anna tagasi!'' hüüdis Aly ja hakkas talle järgi jooksma. Võlukepp oli ainuke asi, millega Aly end turvaliselt tundis ja oli kindel, et klassiõel oli mingi halb plaan. Miks muidu ta Aly võlukepi ära võttis?

Layla jooksis pikalt rõõmsalt kilgates slytherinlase eest ära. Nad jõudsid kiiresti päris sügavale metsa ning tüdruk vedas teist aina kaugemale. Kui ta oli viimaks kindel, et ta klassiõel hakkab esinema tõsiseid probleeme metsast omal käel välja saamisega, peatus ta viimaks väga järsult. Nüüd alles algas kõik.

Alysson jõudis lõpuks sellele hullule neiule järgi. Ta hingeldus ning oli väga hirmunud, kuna taipas, et ta on eksinud. Al vaatas klassiõele kurjalt otsa "Mis sul viga on?" ta ei arvanud tüdrukust väga midagi, sest arvas, et too on lihtsalt lapsik.

Layla kehitas klassikaaslase küsimuse peale õlgu ning keerutas neiu võlukeppi mõtlikult oma sõrmede vahel. Ta ei olnud veel otsustanud, kui palju ja mida ta mängida tahab. Kui ta selle puupilpa pooleks murraks, poleks riski, et ta ise viga saaks. Aga samas ei oleks ka põnev. Ta ei suutnud otsustada. Nii et võlukepp kukkus lõpuks 'kogemata' metsaalla, kus oli veel palju teisi sarnaseid oksi.
"Ups," sõnas gryffindorlane ükskõikselt ning toetus vastu ühte puud.

Aly vaatas vihaselt klassiõde ning ta käed läksid rusikasse ''Sa oled tüütu.'' ütles Aly ja asus oma võlukeppi otsima. Mõne aja pärast ta ka leidis selle ''Ahha!!'' rõõmustas neidis ja suunas võlukepi klassiõe poole. Ta polnud kindel millist loitsu ta nüüd kasutama hakkab, aga ta teadis, et suudab end kaitsta, kui miskit peaks juhtuma.

"Mida sa teed siin metsas siis?" uuris Layla süütult, justkui oleksid nad lihtsalt kaks Sigatüüka õpilast kellest üks just midagi väga kummalist ellu ei saatnud. Ta istus ühele suurele mahalangenud puule ja kõigutas muretult oma jalgu. Ta oli üpriski kindel, et slytherinlane ei hakka teda omal algatusel ründama, kui tal isegi võlukeppi käes pole. See oleks lihtsalt liiga labane ning ei sobiks kokku nende maja kõrge egoga.

"Ma võin sinult sama küsida." vastas Alysson ülbelt ja kuna klassiõel võlukeppi käes polnud, langetas ta enda oma aeglaselt. Ta hoidis sellest kõvasti kinni, et too tüdruk seda uuesti ära ei varastaks. Aly taganes ning lootis, et suund on tal ikka kooli poole, mitte veel sügavamale metsa.

"Aga küsi siis," kehitas Layla õlgu. Ta polnud päris kindel ainult, mida ta vastaks. Too tüdruk ei paistnud teadvat tema pisikesest minema jooksmise episoodist. Kui klassiõde aga puudevahele taganema hakkas kortsutas neiu kulmu. "Ja kuhu sa oma arust lähed?" küsis ta muiates. Ta oli päris enesekindel selle koha pealt, et slytherinlane ei suuda ise tagasi koolini jõuda lähima kolme tunni jooksul.

''Mis sa teed siis siin?'' päris siis Alysson. Ta oli kuulnud küll kellegist, kes oli vahepeal ära jooksnud jne, aga ei arvanud, et see just see sama gryff oli. ''Mis see sinu asi on?'' vastas Aly neiu küsimusele küsimusega ning vaatas teda jälestusega. Al oskas isegi siis ülbe olla, kui ta hirmunud oli. Seda oli raudselt aru saada, et ta kartis, kuigi püüdis seda varjata.

"Varjan end kurja maailma eest," vastas Layla tõsiselt ja võttis jälle oma veepudeli, et veidi juua. Selle ära pannud kõigutas ta uuesti jalgu ja silmitses slytherinlast. "Ma ei viitsi sind taga ajama küll hakata," kehitas ta õlgu. "Ja sa eksid siin päriskindlasti ära," lisas ta. "Su surnukeha ei näe just väga ilus välja, kui mõne ämbliku kätte jääd. Ja kentauride kohta ma ei tea, nad on sellised salapärased. Aga tõenäoliselt ei leita isegi su hambaid kunagi," jutustas tüdruk.

''Kindel, et sa pole see, kes maailma kurjaks teeb?'' küsis ta kulme kergitades. ''Miks sa mind taga ajada tahad?'' oli Aly järsku ehmunud. See eit oli päris hull peast. Aly muigas, kui kuulis ämblikute ja kentauride kohta ''Ämblikud võivad meid mõlemaid nahka pista ja kentaurid on ohutud.'' sõnas Al targalt. Vend on ju tal MOH'i õpetaja. See on loomulik, et Aly nende olendite kohta teab.

Layla lihtsalt naeratas salapäraselt slytherinlase esimese küsimuse peale. Tal isiklikult polnud midagi selle vastu olla see kes maailma kurjaks teeb. Vähemalt oli tal midagi teha, eks? Kui kaaslane aga väga üllatunud paistis oli tüdrukul veidi probleeme oma ilme kontrollimisega, kuid ta tuli siiski toime. "Erinevalt sinust ma oskan ämblike vältida," sõnas gryffindorlane. "Oh, sügaval metsas pole kentaurid üldse ohutud, kui sa vales kohas oled," sõnas tüdruk. Ta tegelikult ei bluffinudki nii väga, aga sa pidid siiski kentaure isiklikult solvama ja Layla polnud päris kindel, mis pärast seda juhtub. Mõned pääsesid aga teised jäidki kadunuks - küsi siis, kas kentaurid said nad kätte või juhtus nendega midagi muud. Keegi peale kentauride ei tea kentauridest suurt midagi.

Alysson kortsutas kulmu. Klassiõde ei vastanud ka sellele, et miks too Aly't taga tahab veel ajada. ''Kust tead, äkki oskan ma ka?'' nähvas Aly vastu. ''Kentaurid teevad liiga, kui sa neid solvad. Mul pole nende vastu midagi, nii et neil ei ole ka minu vastu midagi.'' ütles Aly ja oli kindel selles, mis ta vend talle õpetanud oli. Aly pööras nüüd neidisele selja ja hakkas enda arust metsast välja kõndima kooli poole.

Layla tõusis nüüd samuti püsti ning võttis ka välja oma võlukepi. Süütult hakkas ta slytherinlase järel sammuma kuhuiganes too ka teel oli. Ta ei kiirustanud eriti, eeldades et peagi viskab blondiinil üle ning ta hakkab temaga uuesti plõksima.

Mõne aja pärast hakkas Aly'l jälle hirm peale tulema, kuna arvas, et ei leiagi enam väljapääsu. Ümber ringi olid ainult puud ja kaugusesse vaadates, ei näinud ta ka muud kui puid. Muidugi hakkas ka pimedaks kiskuma, nii et Aly süütas oma võlukepi otsa tulukese. Ta ei märganudki, et klassiõde tal järel käis, kuni kuulis ta samme. Aly jäi seisma ja pööras end ringi ''Miks sa mind jälitad?'' küsis ta tüdrukult kurjalt.

"Sest sind on nii lõbus jälgida," tunnistas Layla. Ta oli olnud sunnitud ka endale veidi valgust juurde tegema, et mitte iga paari minuti tagant millegi taha koperdada. Gryffindorlane oli päris kindel, et neiu ei leia enne koidikut küll väljapääsu sellest metsast. Layla isegi polnud enam kindel, kus kandis nad täpselt on, kuid lossi tulesid ei paistnud igatahes mitte kusagilt veel.

Aly vaatas neiut väga segaduses oleva pilguga ''Ahah.'' oli ainus asi, mis ta selle peale kosta oskas. Alysson hakkas edasi kõndima, püüdes jätta muljet, et teab kuhu minna. Paari kümne sammu pärast ta jäi uuesti seisma, kuna nägi ämbliku võrku. See ei tõotanud head, nii et Aly hakkas mingis muus suunas kõndima, lootes, et ei jää selle ämbliku küüsi, kes just siin alal elas.