Taimi rottimas

Õues hakkas juba hämarduma, mis tähendas suve kohta seda, et kell hakkas juba päris palju saama ning õpilased poleks tohtinud ringi hulkuda. Teatud osa see muidugi ei kõigutanud ning tänasel päeval kuulus ka Lyla taas nende hulka.
Tüdruk oli terve päeva veetnud raamatukogus uurides infot ühe nõiajoogi kohta, mida ta omaalgatuslikult valmistada soovis. See oli mõeldud haavade peale valamiseks, et neid puhastada ja kiiremini paranema panna ning õpperaamatutes oli ta märgitud edasijõudnutele mõeldud nõiajookide juurde. Jessica andekuse juures oleks midagi kergemat valmistada olnud enese arendamiseks üpriski mõttetu.

Nüüdseks oli gryffindorlane endale välja kirjutanud, mis taimi tal joogi valmistamiseks vaja läheb ning ta suundus rahulikul sammul kooli kasvuhoonete poole. Ta oli üpris kindel, et õpetaja loata poleks ta seal käia tohtinud, kuid siiani ei olnud keegi teda ega tema tehtud kahjut tähele pannud.
Enamus koostisosasid tuli tal ilmselgelt hankida kusagilt mujalt - kas nõiajookide õpetaja kabinetist, mis oli riskantne kuid teostatav, või siis tellides Diagon Ally apteegist, mis polnud ka tegelikult nii võimatu tema rahakotti arvestades.

Tüdruk peatus kasvuhoonete juures ning alustas kõige ohutumate taimede majast. Sealt oli tal vaid ühte asja vaja, mistõttu ei läinud väga kaua aega. Järgmiseks peatus Layla teise kasvuhoone ees ning lipsas sinna sisse. Pistnud veidi erinevate taimede osi oma maagia abil suurendatud pealtnäha küllaltki väiksesse seljakotti jõudis ta viimaks kõige ohtlikumate taimedega kasvuhoone juurde. Sinna sissepääsemiseks pidi ta ukse kallal veidi pusima, kuid lõpuks lükkas ta selle õrnalt lahti.

OT: Aiden Tbh siis su tegelasel võib esineda oht mingil määral viga ka saada, eksju

Aiden oli liikumas kasvuhoonete poole. Hiline kellaaeg teda ei huvitanud, nagunii ei tehtaks midagi isegi kui ta kellelegi vahele jääks. Kooli reeglites oli küll vist kirjas et korrarikkumise tõttu võidakse ka koolist välja visata, aga see poleks ka kuigi hull olnud. Igatahes, nagu juba varem öedud, oli katkiste teksadega ja päev varem lõhki löödud kulmuga Aiden nüüd liikumas kasvuhoonete poole. Põhjus oli tegelikult üsna lihtne - tal olid suitsud otsa saamas ning lootis kasvuhoonest leida mingeid mürgiseid taimi, mida ajaviiteks võiks suitsetada. Seda et seal kanepit kasvab ta muidugi ei lootnud, aga ehk on seal midagi muud mis sisse tõmmates hallukaid tekitab?
Aid läks kohe kõige ohtlikuma kasvuhoone juurde. Ta teadis, et sel kasvuhoonel on tagaküljes üks lahtine klaaspaneel, mille kaudu sai sisse kiiremini ja vaiksemalt kui ukse kallal pusima hakates. Seda teed kasutades jõudis ta nüüd hoone tagumisse otsa, kui korraga avastas, et keegi oli seal veel. No see oli ju see Gryffindorlane kes tema klassis käis. Layla oli vist ta nimi? Poiss polnud selles päris kindel. Igatahes peitis ta end ühe suuremat sorti taime taha ja jäi seal vaikselt sobivat hetke ootama. Tal oli plaanis tüdrukuga veidi nalja saada ja teda pisut hirmutada.

OT: Tal on see oht oma iseloomu tõttu kogu aeg, nii et pole hullu

Lyla ümises vaikselt oma ette ning liikus taimede vahel üpris osavalt, vältides ühte pikka kombitsat, mis tema järele välja sirutus. Tüdruk haaras ühelt laualt massiivsed käärid ning lähenes esimesele, veidi ligasele taimele. Võtnud taskust välja väiksemat sorti klaaspurgi, avas ta selle ning torkas ühte taime varrel olevatest tukslevatest paisetest. Vedelikku plärtsatas enam-vähem igas kaares, kuid tal õnnestus ka oma anum täis saada.
'Roogi puhtaks' sosistas tüdruk muretult ning jätkas jälle puhtana oma teekonda taimede vahel. Ta napsas siit ja sealt ka mõningaid lehti, mida tal selle joogi tarbeks vaja ei läinud, kuid mida alati kasulik omada oli.
Viimaks peatus küllaltki suuremõõtmelise taimevolaski ees ning aietas, kui üks väät ootamatult ta käest haaras ning selle verele tõmbas. Tüdruk äsas sitkele taimeosale kiiresti kääridega ning lõikas selle küljest, mis peale kogu taim ennast väristas, enne kui taas rahulikuks jäi ning paistis leppivat sellega, et Layla tema küljest veel asju ära lõikas.

Aiden kes kogu selle aja tolle sama taime taga oli istunud kuhu nüüd Gryffindorlane oma käiguga jõudnud oli, võpatas kergelt kui see asjandus korraga liigutama hakkas. Ta said aga oma kohkumusest kiiresti üle, ning nähes et tüdruk oli tulnud just seda sama taime lõikuma, venis Aideni suu naerule. Tundus, et tüdruk polnud teda pimeduse tõttu veel märganud. Aiden hiilis imevaikselt maad mööda roomates vasakule poole taime, tõusis siis püsti ja ütles poolsosinal, peaaegu et Layla kõrva sisse: ''Mine voodisse väike tüdruk, sul on uneaeg!''

"PÜHA PEETRUS JA ISSAND JUMAL!" kiljatas Layla ehmatusest nii, et terve kasvuhonne kajas. Tüdruk ei olnud grammi võrragi usklik, kuid need sõnad lahkusid ta huulilt sellegi poolest. Plika nähvas võõrale oma seljakotiga, enne kui õieti nägema hakkas, kes seal oli. "Aiden, kurat küll," porises tüdruk nüüd kergemalt hingates. Ta ei vaevunud selle 'väikse' peale eriti häält tõstma, kuna ta perekonna nime tõttu kutsuti teda vähemalt kolm korda päevas ikkagi niiviisi, ükskõik mida ta tegi.
"Mine suitseta flos somniumi või midagi," soovitas tüdruk mitte just ülemäära mürgiselt, sulgedes oma seljakotikese, et sealt midagi välja ei pudeneks.

''Vau, rahu rahu nüüd pisikene,'' irvitas Aiden ja astus tüdrukule lähemale, ise samal ajal löögi tõttu kergelt valusat põske hõõrudes. ''Sa ei pea ju niimoodi kisendama, ega ma ju ei peksa sind...'' Poiss mõõtis Laylat oma pilguga alt üles ja vilistas siis kergelt. Suht kena plika tegelt ju, polnud häda tal midagi. ''Flos somnium? Kõlab lahedalt.'' Aidenil polnud muidugi aimugi misasi flos somnium olla võiks, aga küllap ta mingisuguse taime ladinakeelne nimetus või midagi sellist oli. ''Aga mis sinusugune plikatirts üldse siin praegu teeb? Otsib gripi jaoks koostisosasid?'' uuris Aiden nüüd, endal samasugune mõnus irve jätkuvalt näol. Poiss seisis sirge seljaga ja hoidis oma käsi rahulikult nahktagi taskutes.

"See teeb su hästi uniseks ja võib tappa, kui liiga palju manustada," säras Layla oma bioloogiliste teadmistega, ignoreerides poisi eelmisi lauseid. Tal oli taaskord veidi keeruline aru saada, mida Aiden temast tahtis, kuna ta empaatia jäi sellel kohal poolikuks. Kas poiss lihtsalt käituski alati niimoodi? Võib-olla tõesti.
"Ma korjan vulnus medicine jaoks koostisosi," porises Lyla käsi vaheldi pannes. "Ja mis sinusugune poisitirts keset sügavat ööd kasvuhoonest siis ka otsib?" lasi plika ka oma ninakusel esile kerkida. Ilmselgelt midagi, mida rulli keerata ja endale sisse tõmmata, nii loll gryffindorlane ka ei olnud.

''Võimas,'' lausus Aiden tüdruku jutu peale ning haigutas pikalt ja laialt, vaevumata isegi kätt suu ette panema. ''Ja kas see sinu vulnus on mingi Ungari hautis mis tapab kõik kes sellele ligi lähevad?'' pakkus poiss nüüd huupi, tuginedes tüdruku eelmisele vastusele. ''Või et mis mina otsin?'' kordas Aiden nüüd aeglaselt uuesti Layla küsimust, lihtsalt selleks et hea vastuse välja mõtlemiseks natuke aega koguda. Selleks ei kulunud palju aega, ning hetk hiljem ta ütles: ''Mis ma siin sinu arust ikka teen? Sind otsisin muidugi, musike. Lähme mäe otsa ja tõmbame veits flos somoniumi ja sööme vulnust.'' Aideni jaoks hakkas asi järjest lõbusamaks minema.

"Vulnus medicine on mõeldud välispidiseks kasutamiseks," kortsutas Layla kulmu. "See aitab haavadel kiiremini paraneda," lisas ta käsi ristates, kui need juba risti ei olnud. Gryffindorlane kirtsutas klassivenna järgmise lause peale nina ning astus paar sammu tagasi. "Sa oled nii loll," sõnas tüdruk tülgastunult. Talle tundus korraga, et poiss on juba midagi tarvitanud. Vähemalt oli Lylal sarnaselt kummaliselt käituvate joobes inimestega kogemusi ning Aidenist oleks ta seda täitsa oodanud isegi.

Aiden kuulas tüdruku juttu, issand kui targaks mõni end ikka peab. ''Mis sa siin ikka lased haavadel paraneda, kui sinu flos somonium tapab kõik nagunii ära,'' õrritas Aiden edasi. ''Ja mida sa mulle just praegu ütlesid?'' tõstis poiss nüüd ärritunult häält. ''Kas su vanemad sulle kombeid pole õpetanud? Või oled sa oma flos somoniumiga nad juba ära tapnud?'' Aiden võttis oma käed taskust välja ja pani rusikasse, ise samal ajal Laylale uuesti lähemale astudes. Kusagil eemal liigutas mingisugune taim ennast, aga poiss ei teinud sellest välja.

Layla viskas oma musta lakka üle õla ning turtsatas poisi jutu peale. "Can't even take a comment?" noris tüdruk kulmu kergitades, vaevumata ülejäänut kommenteerima. Ta vanemad olid üksteist ära tapnud, kui tüdruk vaid kolmene oli. Aga kui uskuda majahoidja jutte siis just nii ka tüdrukule kõige parem oli. Midagi siiski poisi lauses häiris teda pisut, kuid ta polnud päris kindel mis ja miks. Kui poiss talle jälle lähemale astus ajas Lyla end lihtsalt rohkem sirgu, et enesekindlus kokku võtta.

''Sa oled ikka päris ülbe tegelane enda arust,'' ütles Aiden ning astus tüdrukule veel lähemale, nii et ta oli talle nüüd ikka päris lähedal. Ta otsustas nüüd veidike lõbutseda, mistõttu sosistas ta nüüd Layla kõrva sisse: ''Tead... mulle meeldivad enesekindlad ja pisut ülbed l*tsid.'' Hetk hiljem haaras ta tüdrukult ümbert kinni ning suudles teda otse huultele.

Layla kulm vajus järjest rohkem kortsu, kuid ta ei taganenud, kui poiss talle lähemale astus. Midagi temas ju ometi oli sellist, mis viis ta Gryffindori, kuna päris tugevalt oleks ta ka võinud kuuluda Ravenclawi. Tüdruk oli nii shokeeritud ja segaduses sellest, kui poiss tema kohta lits ütles ja teda suudles, et ta ei osanud esialgu kuidagi reageeridagi ja oli lihtsalt tuimalt paigal nagu kivi. Umbes kaks väga pikka sekundit hiljem kerkis neiu parem käsi ning lõi Aidenit tugevalt vastu põske, samas kui tüdruk teda endast ka ülejäänud kehaga eemale tõukama hakkas. Kusjuures, tal oli kätes rohkem jõudu kui mõnel teisel. Aga siiski ilmselgelt ta füüsiline vorm ei oleks kuti omaga võrdväärne olnud, nii et ta püüdis kiiresti oma võlukeppi kätte saada. Kui ta selle pihku saab pole slytherinlasel enam pääsu.

''Ära rabele,'' sisistas Aiden kui oli oma huuled tüdruku omadelt ära võtnud. Ta haaras tüdruku mõlema käe randmest kinni ning tõstis need ta pea kohale, et too ei saaks midagi teha ning surus siis Layla vastu kasvuhoone seina. ''Nüüd tantsid minu pilli järgi,'' lausus poiss ja tõmbas gryffindorlasel keelega üle näo.

OT: sorry kui asi liiga veidraks kisub, lihtsalt ma ei oska välja mõelda mida muud ta tegema peaks

"Hoia eemale!" lõrises Layla klassivennale vastu, enne kui tõi kuuldavale mingi häälitsuse, mis pidi iseloomustama korraga nii üllatust, jälkust, kui ka kõike muud millele ta nime ei osanud anda. Tüdruk keeras pea võimalikult kaugele külje peale, samal ajal jalgadega Aideni varvastel trampides ja püüdes teda jätkuvalt lüüa. Korraga avastas ta, et kõige parem oleks peaga jõnksata, nii et ta lõi oma ja poisi peanupud päris tugevasti kokku. Ilmselgelt mitte päeva parim idee, kuid siiski midagi.

OT: Pole hullu, see sobib küll Aideni iseloomu ja kõigega ju

Tüdruku pealöök tabas Aidenit täiesti ootamatult ning tema ülemine ja alumine lõualuu laksatasid kokku. Poiss astus saadud obaduse tõttu paar sammu tagasi ning kukkus siis ühe suure lillepoti sisse istukile. ''Tra küll,'' lausus Aiden ning katsus oma näpuga huult, mida ta just hammustanud oli. See veritses.

Layla värises adrenaliinist, kui ta poisi endast viimaks eemale sai ning haaras kohe võlukepi järele. Ta sai selle kätte ning hoidis seda veidi värisevate sõrmedega Aideni poole suunatult, kuni ta ennast kogus. Ta peas lendasid ringi kõikvõimalikud kaetused ja jubedad loitsud, millega ta oleks võimeline olnud kutti üle külvama, ta lihtsalt ei suutnud valida. "Mis sul viga on?" nähvas tüdruk lõpuks, hääl veidi kile ning sättis oma seljakoti endale selga.

Aiden säilitas jätkuvalt külma närvi. Igaks juhuks liikus ta käsi paremas püksitaskus asuva võlukepi poole. ''Mis sa nüüd teha kavatsed, tapad mu ära või?'' jätkas Aid oma jätkuvalt ülbel toonil. Arvestades seda kuidas tüdruku käsi värises, ei uskunud ta et gryff suudaks talle midagi hetkel teha, olgu ta muidu kuitahes osav loitsija. Poiss tõusis üles, tüdruku küsimusest välja tegemata.

Layla oli mõnda aega vait, kogus oma mõtteid ja kõike muud. Ta ei teinud otseselt poisi lausest väljagi, kuid midagi selle järjekordse tapmise jutu juures tekitas temas kummalisi tundeid. Nagu dejavu. Kui Aiden aga end püsti ajas viipas juba veidi enesekontrolli saavutanud plika võlukepiga tema poole ning lausus: "Juhmista!"
Tüdruk kohendas pisut kotti oma seljal, silus oma juukseid ning puhastas paari loitsuga oma nägu sealt kohast, kust kutt teda lakkunud oli. Seejärel viibutas ta võlukeppi ning pani teadvusetu slytherinlase enda ette hõljuma, jalutades niiviisi temaga kasvuhoonest välja.
Koolini minna oli ohutu - ta võis vabalt küsijatele öelda, et Aiden oli ennast kasvuhoones vigastanud ja ta viis teda haiglatiiba. Kui ta aga vestibüüli jõudis pidas ta paremaks paari varjeloitsu kasutada.
Teda ja Aidanit oli mingil määral kahtlemata võimalik seinast eraldada, sest nad liikusid üpris kiiresti, kuid kui keegi oleks vastu tulnud, saanuks plika lihtsalt peatuda ning niiviisi oleks neid üpriski keeruline näha olnud.

Tüdruk jõudis viimaks Põhjatorni, mis oli ta sihtpunktiks kujunenud üpris kiiresti pärast lossi jõudmist. Ta hõljutas klassivenna enda ees sisse, sulges ettevaatlikult ukse ning pöördus siis esimese akna poole.
Lyla manas esile mõned meetrid nööri, et nii ennast kui kutti allakukkumise eest hoida, enne kui torni aknale ronis, üks jalg sees ja teine väljas. Ta tõmbas ka Aidani enda juurde, manas poisi ümber veel hulga vääte ja nööre, ta nende abil torni välisseina külge sidudes. Sellega valmis saanud ja kõik üle kontrollinud, võttis neiu hõljumis loitsu maha. Ta ei olnud väga kindel, kas Aidan ise sealt välja suudab ronida, aga ta oli päris veendunud, et kui kutt hommikuni vastu peab tuleb keegi teda päästma.

Viimaks ronis Lyla uuesti torni sisse, pani enda jaoks loodud nööri kaduma ning jalutas tornist välja, jättes klassivenna ootama toibumist.

Aiden toibus alles varahommikul. Esimesel hetkel ei saanud ta arugi kus ta oli ning mis toimus ning võttis paar minutit aega enne kui poiss taipas et ta ripub kusagil maa ja taeva vahel. Mõistus lõi kutile pähe nagu pauk selgest taevast. Tal polnud aimugi kuidas ta sinna sattunud oli, aga fakt oli see et ta rippus köie otsas, mis oli otsapidi torni seotud. Aid mõtles mida teha. Kas ta pidanuks appi karjuma? Ei, seda kohe kindlasti mitte, sest kui keegi oleks ta sedasi leidnud oleks kooli peal kohe jutud levima hakanud. Poiss katsus oma taskut, kust ta leidis võlukepi, ime et see tal sealt välja polnud kukkunud. Poiss katsus nüüd meelde tuletada mõnda loitsu, mis ta sellest jaburast olukorrast päästaks. Kusagil ajusoppide sügavuses oli tal meeles üks loits mille abil ta saanuks end üles torni tõmmata, aga seda niimoodi pea alaspidi sihtida polnud sugugi lihtne. Hetk hiljem tuli ta aga hulga paremale mõttele. Aiden võttis võlukepi kätte ja kutsus sellega kohale enda luua, mille ta oli eelmine päev jätnud lendluudpalli platsi ligidusse ühe puu otsa, kust ta oli päris kindel et keegi seda sealt ära ei võta. Kulus paar minutit, kui tema luud tuli kohale ja jäi tema alla hõljuma. Poiss lõikas end diffindo loitsuga köie küljest lahti ja kukutas end luua selga. Proovides seal peal nüüd kuidagi ikka veel kinni seotud jalgadega tasakaalu hoida, lendas ta alla järve äärde, sidus oma jalad köiest vabaks ja istus ühe puu alla, kuhu ta siis paariks tunniks magama jäi. Tagasi puhketuppa hiilida ta praegu ei riskinud.