Never thought I'd see you again

Juliet istus väikesele pingile, välistades murule istumise. Tüdruk toetas pea kätele ning silmitses metsatukka, mis silmapiiril paistis. Päike oli loojumas ning Jules nautis oma vaikusehetke. Ta oli koridoride lärmist üdini tüdinud. Väikesed esimese klassi lapsed muudkui lärmasid ning päeva lõpuks oli tüdruku pea valutama hakanud.
Ta otsis oma kotist raamatu, sirvis seda niikaua kuni leidis lehe, kuhu ta eelmine kord pooleli jäänud oli. Väike tuuleiil sasis tap juukseid ning tüdruk asus lugema.

OT: Kelly

Kelly sammud viisid ta siseõue, kus tal alati õhtuti meeldis istuda. Seal ei käinud palju inimesi ja alati oli võimalus leida vaikust ja rahu. Seekord märkas ta aga pingil istuvat neidu, kes riiete järgi oli Slytherinist. Kool oli suur ja lai, ta ei teadnud tollest tüdrukust tuhkagi, seega oli loogiline, et ta ei tundnud teda ära. Ta otsustas võtta istet murule, paari meetri kaugusele neiust, kuid nii, et ta sai silmata istuva tüdruku nägu. Miski tema juures oli väga tuttav. Juba ainuüksi tüdruku sirge rüht ja perfektselt kammitud juuksed meenutasid talle kedagi oma minevikust. Kelly ei saanud arugi, kui ta oma suu avas ja vaikselt tüdruku lugemist häiris, lastes suust välja kergelt üllatunud tooniga: "Juliet?"

Juliet oli oma raamatuga juba peaaegu ühele poole saanud, kui keegi järsku tema nime ütles. Tüdruk tõstis silmad raamatult ning märkas tuttavat nägu. See oli Kelly, kes polnud üldse muutunud, Juliet tundis ta kohe ära.
"Kelly.. sina.." ütles ta vaikselt. Tüdruk polnud teda ammu näinud, tal ei olnud talle midagi tarka öelda.
Juliet märkas, et tüdruk oli Gryffindorist. Muidugi, seda oligi arvata. Juliet juurdles hoopis selle üle, kuidas ta teda varem märganud pole. Kool ei ole ju ometi nii suur, kuidas sai Kelly talle kahe silma vahele jääda?

"Issand jumal," oli Kelly hetkeks šokis. Ta silmad ei petnudki teda. "Jules, sina..? Ma ei teadnudki, et sul on ka... võimed." Kelly vanaema elas vanasti Julieti maja kõrval, kuid võrreldes tema maja vanaema omaga, oli vahe üüratu. Jules oli uhkest suguvõsast, kes tundusid ja ilmselt olidki pururikkad. Tema perekond oli tagasihoidlikum ja ilmselt mitte nii puhtaverelised, siiamaani ei saanud aru, kuidas keegi Julieti-sugune tahtis Kellyga mängida, kui nad väiksed olid, Kelly oli ilmselgelt alamast klassist.

Julie silmitses teda hetkeks. Ta ise oli alati arvanud, et tema võimed on selgesti arusaadavad. Võib-olla mitte. Tüdruk mäletas väga hästi, kui ta Kellyga kohtunud oli. Tema hiiglaslikus majas polnud kunagi midagi teha, õdesid-vendi tal polnud ning vanemaidki polnud kunagi kodus. Walesi külas, kus ta elas, olid aga ainult muguperekonnad, ning nendega ta vanemad tal läbi käia ei lubanud. Seega otsis tüdruk sõprust kõrvalmajast. Ta teadis küll, kui jubeda iseloomuga laps ta oli, niiet miks Kelly temaga üldse sõbrustada tahtis, jäi talle siiamaani mõistatuseks.
''Heh, jah..'' kohmitses ta. ''Et siis Gryffindor?'' küsis ta, kui vaikus ebamugavaks muutus.

"Gryffindor jah. Tõesti, sa oled ka võimetega ja me ei teadnud üksteisest seda terve aeg." See mõte oli omamoodi naljakas, Kelly suunurgad tõusid ülespoole ning nüüd tõusis ta püsti, et viisakalt temaga rääkida. "Sa näed imeline välja," ei tulnud tüdruk millegi muu peale, mida öelda.

Juliet ei olnud Kelly komplimendi peale üllatunud. Ka ta ise arvas, et ta näeb imeline välja. Kuid see oli Kelly, võib-olla tema ainuke võimalus mingilgi moel sotsiaalne olla, niiet ta hoidis ennast ja oma üleajavat ego veidi tagasi. ''Sina ka.'' sõnas ta ning naeratas kergelt. Ka Juliet tõusis püsti ning vaatas Kellyle silma sisse, püüdes näida enesekindlamalt, kui ta praegu oli.

Kelly võttis istet neiu kõrvale, sellest hoolimata, et nende kahe jaoks oli pind ilmselgelt liiga kitsas. "Kuidas sul läinud on? Naudid Sigatüüka elu?" küsis ta, kui tekkis vaikus. Juliet oli alati imeline välja näinud, Kelly kadestas teda mingis mõttes.

''Hästi, siin on väga tore.'' naeratas tüdruk. See polnud küll täiesti tõde, kuid ka mitte üdini vale. Nende dialoog tundus Julietile veidi pinges, seega üritas ta end veidi vabamaks lasta. Ta ei mäletanudki millal ta viimati kellegiga nii pikalt rääkinud oli.

"Kuues klass, eks? Minu mäletamist mööda olime me sama vanad," muigas tüdruk, proovides samuti natuke lõdvemaks lasta. "Millal ma sind viimati nägin? Kaheksa aastat tagasi või?" Tegelikult tundus Kelly rahulik, aga sisimas valdas teda mingisugune õnnelikus ja nostalgia. Juliet oli tema esimene parim sõber. Võimetega tüdrukul oli raske leida omataolisi sõpru, eriti, kui sa oma võimetest kellelegi rääkida ei tohtinud.

''Kaheksa aastat tagasi, jah.'' sõnas ta. Kaheksa aasta jooksul polnud Julieti elus midagi erilist toimunud, pärast kolimist polnud tal enam sõpru ning seega polnud ka sündmusi, millest oleks võinud Kellyga rääkida, seega küsis tüdruk hoopis ''Mis vahepeal toimunud on?''. Seekord reaalsest uudishimust.

"Ohh, eelmine õppeaasta oli lihtsalt hullumeelne. Palju draamat," proovis tüdruk õnneliku muljet jätta, kuid see polnud eriti lihtne. "Ausalt öeldes, ei tahaks ma sellest eriti rääkida. Need ei ole just parimad mälestused." Loomulikult oli sealhulgas imelisi asju, aga paljud tülid ja probleemid nende hulgas.

Juliet sai aru, et tüdruk sellest rääkida ei soovi, seega leidis ta ennast midagi enneolematut ütlemas. ''Ma olen alati olemas, kui sul mingeid probleeme on.'' Tema, Juliet Winchester ütles seda. Ta ütles seda kui automaatselt, üllatudes isegi enda sõnu kuuldes. Tüdruk toetas pea käele ning vaatas kaugusse, enda ees piinlikust tundes.

"Juliet, sa ei pea mängima, et sa minust hoolid, ma olen harjunud sellega, et ma inimestele eriti ei meeldi," tunnistas Kelly ja silmitses oma käsi, mis ta süles lebasid.

''Vabandust,'' sõnas Juliet selle peale. Ta ei osanud midagi öelda. ''Ma ei ole.. suhtlemises väga hea. Aga ma hoolin sinust, ma olen alati hoolinud.'' püüdis tüdruk oma jutukaaslase tuju tõsta. Ja see oli tõsi.

"Pole hullu. Aga räägi, kuidas sul endal läinud on?" tahtis Kelly ruttu teemat muuta. "Kallimat ka on?" naeratas neiu ja silmitses Julieti.

''Err.. Enne nagu oli, vist.'' Tüdruk polnud ise ka kindel. ''Ma ise ka ei tea, mis me olime.'' naeris tüdruk, meenutades oma niiöelda ''eks-kallimat''.

"Poisid ongi imelik. Vahepeal ma mõtlen, kui lihtne oleks olla lesbi, mis sest, et mind tüdrukud seksuaalselt ei eruta," naeris Kelly, oma mõtete eest piinlikust mitte tundes.

''Ei usuks, et see lihtne oleks,'' muigas Juliet, ''draama oleks kahekordne.'' jätkas ta. Tüdrukule meeldis, et Kelly nii otsekohene oli. Ta soovis, et ka tema selline oleks.

"See on tõsi jah," nentis neiu. "Seega mu varuplaan vajadusel lesbiks hakata ei ole nii läbimõeldud," naeris Kelly.

''See, kes on Harry Stylesiga suhtes ei saagi lesbiks hakata,'' ütles Juliet ning kergitas tüdrukule kulmi. Muidugi oli Jules paari näinud, selline armas paar ei saagi märkamata jääda.

"Sa tead meist?" kergitas Kelly kulmu. Loomulikult teadis Jules neist, ta oli kindlasti kuulnud ka kuulukatest, mis tema ja Harry suhte ümber käisid. See oli paratamatus, arvestades eelmise aasta draamat. "Mina ja Harry... meil on väga omapärane suhe."

''Olen märganud. Sa ei pea sellest rääkima, kui ei taha.'' naeratas Juliet Kellyle. Ta oli paari kõlakat koridoris kuulnud, kuid Juliet ei raisanud eriti oma aega teiste elude üle juureldes.

"Tead, võibolla mul olekski vaja kedagi, kellele ennast välja rääkida, ei ole tervislik oma negatiivseid mõtteid peas seedida," rääkis Kelly, järsku saades aru, et see oli hea idee. Juliet oli üks ainukestest, keda ta siin koolis usaldada võis.

''See on sinu otsus, mina sulle peale ei käi.'' naeratas Juliet tüdrukule julgustavalt. Muidugi oli tüdruk uudishimulik, kuid praegu üritas ta olla nii tore kui võimalik. Tore polnud kunagi olnud sõna, millega Julieti iseloomustada, kuid oli tore vahelduseks midagi teistsugust teha.