Omnoming and plotting

Luke jalutas muutkui ja kuulas mida poiss rääkis. "Ei vedanud sul siis," ütles poiss kergelt naerdes. Mitte see, et Jagger'i õnnestus oleks naljakas olnud aga olukord oli. Seevastu Ian'il pole ühtegi lõbusat lugu rääkida seoses keelatud metsaga. "Ma olen seal ainult ühe korra käinud ja see oli ka neljanda klassis," tunnistas poiss. Nad olid jõudnud otsapidi õue. Luke vaatas ringi, et ega siin ühtegi õpetajat ole ning õnneks ei olnud siin ka kedagi. Kiiresti jalutasid poisid keelatud metsa poole. Pole ju vaja, et keegi neid näeks. Siis poleks midagi viga, kui tunde poleks aga kuna hetkel on esimene tund siis poleks hea, kui keegi neid leiaks. "Loodetavasti me kellegi või millegi halva otsa metsas ei satu," ütles poiss ja silmitses kauguses olevat metsa.

OT: Mis on trestralid

Jagger muidas Luke'i käitumist märgates. Mets oli suhteliselt kaugel lossiuksest ning kiiresti selle poole vudimine nägi kahtelmata päris kahtlane välja, kuid kui keegi neile järele peaks jooksma või midagi, võib samas alati vabalt öelda, et nad tahtsid metsa äärde istuma minna võimidaiganes. Seega Timothy lihtsalt kiirendas ka oma sammu. Vahet polnud ju.
"Lootus on lollide lohutus," sõnas Vincent ja naeris kergelt. "Damn, Ravenclawi puhketoas liiga pikalt aega veetmine mõjub kummaliselt," lisas ta siis selgituseks. Enamasti tulid säärased mõtekillukesed talle lihtsalt suvaliselt meelde, kuid ta neid välja ei öelnud. Samas oli mingil määral kummaline minna keelatud metsa ja loota, et midagi halba ei juhtu. Mets poleks ju muidu keelatud ega pooltki nii põnev.

OT: Need maagilised anoreksilised hobu-draakonid kes neid kaarikuid aasta alguses Sigatüükasse veavad koos õpilastega. Neid näevad ainult inimesed, kes on kedagi suremas näinud

Poisile meeldiks, kui nad saaksid kiiresti metsa ja niimoodi, et nad ei jääks kellelegi vahele. Seega kõndisidki nad kiiresti. Oli küll suvi aga täna oli kuidagi külmem päev, kui muidu ning sellepärast väristas poiss õlgu. Punapea on täiega külmakartlik. Talvel ta eriti õue ei kipu ning passib parema meelega kamina ees ning soendab enda konte. Ta küll käib vahepeal õues aga siiski vähe.
"Einoo, aitäh küll," lausus poiss naerdes. Ta teadis seda vanasõna küll, tema vanaema ütles seda poisile alatasa. Poisi vanaemal oli mingi värk nende vanasõnadega, alati kui sai siis ütles mõne vanasõna. "Ei tea, pole seal viibinud," lausus Ian muiates. Kahjuks ei saa teise maja omad käija teiste majade puhketubades. "Oled sa kunagi metsas, mingit olevust ka kohanud? Peale trestralide," küsis poiss.

OT: Aa, nüüd ma tean küll mis olevused need on

Jagger muigas õrnalt, kui Luke ennast võdistas. Ta oli juba ennem väljas käinud ja selle pärast oli tal ka sobiv riietus seljas. "On sul külm?" tundis ta huvi. Viisakas poiss ikkagi. Ta oleks vabalt võinud lausuda mõne loitsu, mis olemise soojemaks teinud. Midagi pidi Ravenclawastega koos elamisest ju kasu ka ometi olema.
"Aga palun," noogutas Timothy lõbusalt. Küsimuse peale jäi kutt korra vaiseks, püüdes meelde tuletada kõiki olevusi, keda ta kohanud oli. Võib-olla ta tõmbas ise neid ligi, võib-olla ta kasuõed olid lihtsalt ilgemad sitapead ja juhatasid teda alailma keelatud metsa sellistesse osadesse, kus ta kindlasti jamadesse satub. Pärast neljandat klassi polnud ta tegelikult enam metsa nii tihti külastanud. Õpetajad iseloomustasid seda tegelikult kui niiöelda murdepuntki, millest alates Timmy korralikuks musterõpilaseks hakkas.
"Ma olen neid hiidämblike näinud. Ükskord oleksin peaaegu kentauridele selga kukkunud puu otsast.. Mul oli vahepeal mingi sõber, kes suutis ükssarvikuid päris hästi üles leida, nii et ma olen neid ka paarkorda kaugemalt oma silmaga näinud. Väga ilusad loomad," jutustas ta viimaks. Kindlasti oli ta veel mingitele olenditele peale sattunud, kuid ta ei osanud ühtegi nime nendega kokku viia.

Oleks Ian teadnud, et õues on nii külm, oleks ta enne väljumist endale midagi kaasa võtnud. Kahjuks pidi poiss ka tõdema, et ta on oma võlukeppi tuppa jätnud. Ega ta arvestanud, et söögiajal tal seda vaja võib minna. "Veidike jah aga pole hullu," lausus Ian naeratades ning vaatas poissi.
Natuke veel ja nad ongi metsa ääres. Pole vaja enam palju kiirustad ning sellepärast võttis poiss tempot natuke vähemaks. Luke oleks tahtnud isegi rääkida, mis loomadega ta on kohtunud aga kahjuks seda võimalust tal ei olnud. Polnud millest rääkida. Vägagi igav elu, peaks mainima.
Hiidämblike ega kentaure ei tahaks Luke ise kohata. "Tahaks ka ükssarvikuid kunagi näha. Olen jah kuulnud, et nad pidid olema väga kenad olevused," lausus Luke unistavalt.

Jagger võttis põuest oma võlukepi välja ja suunas selle Luke'le. Ta tegi sellega spiraalikujulise liigutuse ning lausus võlusõnad. See oli üks püsivam versioon tavalisest soojaõhu loitsust, mille puhul pidi koguaeg võlukeppi soojendatavale suunama. Kuna see oli küllaltki tüütu kaevas keegi ravenclawlastest välja selle teise loitsu. Või tegi selle ise. Kes teab, kõike võis olla.
"Kui ma oskaks neid üles leida siis ma võiksin sulle neid näidata, aga kahjuks ma ei oska," sõnas kutt mõtlikult. See oli päris tüütu protsess ka. Pidi hästi vaikselt olema ja ringi luurama. Võttis kaua aega ning lähedalt ikka ei saanud näha, sest nendel loomakestel oli liialt hea kuulmine ja nad pistsid ennem jooksu.

Luke pani enda käed taskusse ning peagi tundis poiss soojust. Soojus haaras poisi keha endasse ning valgus igale poole. Seda oli hea tunda. Punapea nägi, et poiss ei suunanud enda võlukeppi kogu aeg tema poole. Vast mingi uus loits või midagi sellist. "Tõesti kahju, et sa neid leida ei oska," pidi poiss tunnistama. Aga samas on hea, et kõik neid leida ei oska. Kunagi ei tea mis kellelgi mõttes on. Ükssarved on ju haruldased ja oleks halb kui keegi neid kütiks. Luke oskas küll vajadusel olla vait ja vaikne. Kannatust on tal ka piisavalt palju. Nad olid jõudnud metsa. Seal oli palju hämaram kui õues aga mitte nii pime, et nad poleks kõndida näinud.

Jagger noogutas õrnalt. "Võib-olla maagiliste olendite hooldamise õpetaja toob mõnda oma tundi lähiajal ükssarviku," ei lasknud kutt Luke'i lootusel nii kergelt kustuda ja naeratas. "Niisiis," sõnas Timothy asjalikult, kui nad juba piisavalt sügavale puude vahele olid jõudnud, et keegi neid metsa servast näha ega kuulda poleks võinud. Ta tegi väikese hüppe ning haaras kinni ühe vana ja väärika puu madalamal asuvast oksast ning kiigutas end piisavalt, et oma pikad jalad veidi eemal umbes samal kõrgusel kasvavale oskale visata ning end niiviisi puu otsa vinnata. Kui väga üritanud oleks, siis oleks ta tõenäoliselt suutnud end ka vaid käte jõul üles tõmmata, aga ei no milleks kui saab teistmoodi jne.

"Ma ei usu eriti aga never know," lausus poiss. Kuidas küll õpetaja peaks ükssarve kätte saama aga mine tea. Äkki ta siiski saab ning siis ongi poisil võimalus ükssarve näha. Luke pidi hoolega vaatama kuhu ta astub, et mitte kukkuda ning seda ta ei soovi. Ian jälgis enda jalgu ning tõstis alles siis pilgu, kui kuulis, et Jagger oksast haaras. "Misasja sa teed?!" hüüatas Ian valjult. Punapea jäi seisma ning vaatas kuidas Jagger enda oksapeale vinnas."Sa hakkad nüüd mööda puid edasi liikuma?" päris Ian naeratusega. Ise ta ei kavatsenud puu otsa ronida. Tal oli küll piisavalt jõudu aga talle ei meeldinud kõrgus ning oksale ei ole turvaline. Oks võib ju igal hetkel vabalt murduda. Ning kellel seda veel vaja on?

Jagger muigas oma kohalt oksa peal võib-olla veidike liiga üleolevalt. "Jah, miks ka mitte. Püüad mu kinni, kui ma alla kukun?" irvitas kutt rõõmsalt ennast nüüd püsti ajades ja järgmisest oksast kinni võttes. Ta ei pelanud alla kukkumist nii väga, ronimine oli talle liiga armas, et millegi sellise pärast sellest loobuda. Kui Luke seal on, ei pea ta vähemalt ise haiglatiiba ronima, eks. See on ka ju midagi väärt.
"Sa ei taha üles tulla?" uuris Timothy juba järgmiselt kõrguselt alla vaadates, enne kui pilgu taas ladva poole pööras: "Veame kihla, et seal on võimas vaade!"

"Püüan jah," hõikas kutt vastu, kuigi see oleks vale. Ta kasutaks mõnda loitsu aga tal pole võlukeppi. Järelikult peab Jagger leppima siis sellega, et maa kallistab teda kõvasti, kui ta kukub. Ian liikus veidike edasi aga hoidis siiski poisil silma peal. Vedas, kui Jaggeri ei kartnud alla kukkuda. Luke oleks küll kartnud. Aga äkki jätab Luke meelega Jaggeri üksinda metsa, kui Jagger peaks viga saama. Paras karistus siis talle.
"Ma ei tea, mulle ei meeldi kõrgus," tõdes poiss ning vaatas poissi. Tegelikult tundus puuotsas päris lõbus olevat. "Ma usun jah, et on," lausus poiss kergelt ohates. Miks küll ta pidi kõrgust kartma?

See oleks eriti dick move olnud ja üks vähestest võimalustest, kuidas Jagger ennast vihkama panna. Alati oli neid, kes kutile ei meeldinud, kuid selleks et temas tugevamaid negatiivseid tundeid tekitada pidi ikkagi millegi erilisega hakkama saama, mitte lihtsalt eksisteerima.
"Aww, kahju," lausus Jagger alla vaadates. "I'll see you later, loser!" kilkas kutt siis, mitte kuigi pahatahtlikult tegelikult, enne kui krabinal puu latva ronis ja pea lehtede vahel välja pistis. Vaade oli jumalik, kõik oli roheline ja sinine, taevas oli ka veidi pilvi ning pisut puhus tuult, kuid kutil oli tunne justkui oleks ta pea täiesti teistsugusesse maailma pistnud. Võimas.
Tuule tõttu ta kuigi kaua seal aga ei kõõlunud vaid tuli peagi uuesti alla ning hüppas Luke'i ette pehmele samblale. "Niisiis," sõnas ta jälle rõõmsalt.

Arvestades Luke iseloomu, poleks ta seda teinud ning kui arvestada ka Jaggeri ronimisoskusi, ei tohiks poiss alla kukkuda. Ian vaatas poissi kui too talle mõned viimased sõnad ütles ning siis ronima hakkas. Poiss ikka ronis päris kiiresti, Ian'il läheks kindlasti palju kauem aega ronimisega. Tema ei käinud suvaliste puude otsas ega roninud nende otsas. Kui just väga vaja ei olnud. Eks ole ka olnud juhtumeid, kus ta on pidanud puu otsa ronima aga seda mitte heameelega. Jagger oli juba latva kadunud ning nüüd kahtses poiss, et ei olnud ka ise läinud aga ei hakanud ka nüüd minema. Luke kõndis ringi ning ootas, kuni poiss hakkab jälle alla tulema. Varsti see ka juhtus. Oli kuulda, et Jagger ronib alla ning sellepärast jalutas poiss puu juurde tagasi. Kui Jagger tema ette oli potsatanud, küsis Ian:"Oli ilus?". Kuigi ta juba teadis vastust siis küsida võib ju ikka?

"Jaa, oli küll. Aga kuradi tuuline ka," noogutas Jagger muiates ja ajas end sirgu. "Mis edasi teeme?" küsis kutt siis ringi vaadates. Alati oleks võinud mõne maagilise olendiga tüli otsida, karanteerib põnevuse ja ka vormi hoidmise, kuid ei pruugi alati hästi lõppeda. Aga noh, õnneks võlurite meditsiin on nii võimaluste rohke, et see ei tohiks eriline probleem olla. Kui just keegi vaimse kallala ei tule.
"Otsime ämblikud ülesse? Püüame kentauriga ratsutada?" käis kutt muiates oma geniaalsed ideed välja. Tal ei olnud väga isu neist kumbagi teha, kui täiesti lõplikult aus olla.

Luke naeratas. "Hea, et sa siis alla ei kukkunud," lausus poiss. Tuulega on puuladvas väga halb kõikuda. "Ma ei teagi," tunnistas poiss. Ei tea kas on heamõte ikka maagilisi olevusi tülitama minna. Eriti kui see ei pruugi hästi lõppeda. Isegi siis kui meditsiin on võimas, ei tasuks sellega mässata. Never know. "Või mõtleks midagi rahulikumat välja?" pakkus poiss. Tal endal polnud ka tuju midagi väga ekstreemset teha. Tahaks pigem teha midagi rahulikumat.

OT: Hakkaks teemat varsti lõpetama?(Ei ole mõtteid väga enam ) Võime teha ka nii, et kirjutame, et nad teevad midagi edasi aga meie lihtsalt lõpetame teema?

"Siis me võime lihtsalt jalutada ilmselt ja vaadata, kas me leiame mingeid põnevaid taimi võimidagi?" kehitas Jagger õlgu. Metsas midagi muud rahulikumat ta väga teha ei osanud. Muidugi oleks võinud lossist mingi mängu kaasa võtta ja siis seda mängida, või siis võlukeppide abil endale mingid asjad valmis teha, millega end lõbustada.

OT: Yeap, mulle sobib

"Mulle sobib," lausus poiss. Parem otsida huvitavaid taimi kui otsida hiidämblike. Ja see oleks ka ohutum. Nad jalutasid sügavamale metsa ning otsisid huvitavaid taimi.

OT: Lõpp