Haige...

Beca oli haige ja esimest korda elus oli ta üsna kuri, et teda just Slytherin'i oli sõõlatud. Sellepärast, et siin puhketoas oli nii paganama külm-no pole ka imestada, kui see ruum asus kuskil järve all, aga ikkagi kas need kõik vanad võlurid ja nõiad polnud, siis piisavalt andekad, et mingit normaalset küttesüsteemi välja mõelda? Igatahes lohistas Dianna ühte rohelist diivanit nüüd kamina ette, sest üllatus üllatus see oli ainuke sooja andev koht selles toas ja seal kavatses Beca nüüd oma õhtu veeta. Kahe sooja teki all, teetass käes ja kamina ees. Teda isegi ei huvitanud need vähesed inimesed, kes sisse ja vãlja käisid ja teda imelikult vaatasid. Tüdruk tõmbas ennat lõpuks diivani peal kerra ja jäi tukkuma. Nähes tegelikult päris armas välja seal, arvestades seda, et tüdrukul oleks olnud mugumaailmas umbes 39 kraadi palavik.


Brett.

OT: Oota, kas Brett või Kelly?

OT:Muutsin ära, Brett jah.

Brett sisenes puhketuppa, kuna ta oli üleni lumine, äsja õuest tulnud. Ta särk oli juba sulanud helvestest niiske. Siiski ei tahtnud Brett haigeks jääda ja otsustas, et paneks pluusi kuivama. Kamin põles juba sobivalt ning nii tõmbaski kutt särgi seljast. Tahtes seda diivanile asetada, mis oli mugavalt täpselt kamina ees, märkas ta aga neidu, kes oli teki alla mässitud. See oli veidi ootamatu, kuid tundis veidi neiu ära, see oli ta majakaaslane. Pealegi, kui ta Slytherinist ei oleks, poleks ta ka siin diivanil vedelemas. "Hallo?" köhatas Brett.

Beca mühatas unes ja avas uniselt silmad korraks, nähes aga ta ees seisvat ilma särkita poissi, arvas Dianna, et ta ikka veel näeb ilmselgelt mingit väga head unenägu. Tüdruk hõõrus uuesti silmi ja leidis, et ta oli ikkagi täiesti ärkvel ja see poiss oli ikkagi päriselt siin. "Mida sa tahad?" küsis Beca õelalt. Selline ta juba oli, ükskõik kui hea see poiss välja nägi, pidi ta ikkagi tüdruku väikest õelutsemist taluma. Mis sõbralikust sa ootad, Slytherin ikkagi ju. "Sa segasid mu und, et sa teaks," pomises Beca enne, kui uuesti üle terve diivani ulatuse pikali viskas, et sellel kutil kohe kindlalt ei oleks kuhugi ruumi oma särki panna. See võis tegelikult päris koomiline välja näha, sest Beca oli üsna lühike ja diivan oli ikka tohutult suur.

Poiss muigas kavalalt, pähe turgatamas mõte. "Kuna mul on õigus samale diivanile ja kui sa just minu särk kaisus magada ei soovi, peaksid sa ehk koomale võtma. On ka teisi vahendeid." Brett kummardus allapoole, et tüdruk enda kätte vahele võtta ja üles vinnata, et teda nüüd bridal style moega tüdrukute magamistuppa viia. Mainida võis ju, et võõrast tüdrukut süles kanda enda palja ülakeha vastas oli päris harv juhus.

Becale see samm kohe üldse ei meeldinud, mida see poiss arvab, et ta võib kõikidele võõrastele tüdrukutele kohe käed ümber panna?! Tüdruk üritas küll maha saata, aga kuna ta oli väike ja just mitte eriti tugev selle kuttiga võrreldes, siis see ei õnnestunud eriti. "Okei, okei sul on õigus diivanile, aga mitte minu süles kandmisele ja puutumisele!" ütles Beca lõpuks ja lõi palja käega täpselt poisi rinnalihasesse, aga no tüdruk sai ise loomulikult käele haiget ja, siis Dianna vandus veel seal natuke aega.

"Oleme ausad, sa naudid seda," lausus Brett üleolevalt ning muigas, kui neidis püüdis talle vastu hakata. Kui tüdruk aga pahuramaks muutus, lasi poiss neiu lihtsalt lahti, mitte eriti mõeldes, kuidas ta maandub. "Kuidas sa soovid." Brett pani enda pluusi diivanile ning istus ise samuti särgi kõrvale, lastes peal taha kukkuda ning suud krimpsutades silmad sulgeda, et sooja nautida. Tüdrukule ta eriti tähelepanu ei pööranud.

Beca kukkus päris valusalt kivipõrandale, aga vinguma ja nutma ta ka ei hakkanud nagu muidu vist tüdrukud teevad. On mul õigus? Ei? Jaa? Igatahes nii Beca ei teinud, tüdruk tõusis püsti, jalutas diivani juurde tagasi, võttis kuti särgi ja viis selle teises toa otsas olevale toolile. Ega ta seda särki nüüd mingi väga korralikult sinna ei visanud, aga vähemalt ei visanud maha eks? Siis läks Beca tagasi diivanile ja istus nüüd tühjaks jäänud diivani poolele, võimalikult kaugele sellest kutist ja tõmbas teki üle pea.

"Ma oleks eelistanud, et sa sinna põrandale jääd," oleks poiss silmi keerutanud, kui tal need kinni poleks olnud. "Mine too mu särk ära," tõstis poiss pea ja vaatas tõsise pilguga tüdrukule otsa. Ise ta ei kavatsenud küll sellele järgi minna. Pealegi, ei kavatsenud ta tervet diivanit majakaaslasele jätta. See oleks ebaaus.

"Ma oleks eelistanud, et sa poleks mind kohe alguses üldse üles äratanud, või mind kivipõrandale visanud," pomises Beca teki alt tahtmata suuremat draamat tekitada, aga kui see kutt teda käsutama hakkas, viskas Becal üle ja ta tõmbas teki oma näo eest."Kui sa nii väga tahad oma särki, siis mine too ise. Ma ei ole sul mingi tallalakkuja. Aga arusaadav, sa oled ni mõku, et ei suuda paari sammugi teha-rääkimata veel siis tüdruku kandmisest," mõnitas plika ja pööritas silmi.

Brett tõmbus tagasi, kui tüdruk paanitsema hakkas. "Jeesus, calm your tits, naine." Kutt ei oleks muidu nii lihtsalt alla andnud, kuid ta ei kavatsenud siin majakaaslasega karjuma hakata. "Kui see sinu jaoks nii oluline on." Kutt tõusis püsti, kuigi eriti ei vaevunud. Ta tõi särgi ära ja pani selle endale lihtsalt selga.

Beca noogutas ja muigas isegi veidi, oli küll oluline, et teda ei käsutataks. "Mulle ei meeldi see särk su seljas ka kahjuks," üritas Dianna tuimalt öelda, aga ta hääles oli kindlasti pettumust kuulda. Enne oli igatahes parem vaade olnud, kui kutil seda särki seljas polnud. Tüdruk tõusis püsti, et endale tee tuua, mille ta oli enne valmis teinud, aga puhketoa lauale unustanud.

"Siis võta ära," flirtis poiss taktitundetult vastu. Ta ei mõelnud seda nii tõsiselt, aga mine sa tea. Poiss istus tagasi enda eelmisele kohale. Brett oli tegelikult juba kuivaks saamas, aga kuna kell ei olnud veel palju, polnud tal veel kavatsust magama ka minna.

Tüdruk rüüpas just sellel hetkel teed, kui poiss rääkima hakkas ja Beca ajas pool oma teest endale teki peale, sest ta hakkas naerma samal ajal, kui jõi. "Siis sul tekib jälle ju probleem kuhu see särk jälle panna ja ma väga ei taha, et mind jälle ühe mõttetu särgi pärast maha visataks," arvas Dianna, ikka veel natuke solvunud selle maha viskamise, või kukutamise pärast.

"Tibuke, ära solvu siis," muigas Brett ja istus neiule lähemale. "Ja mis tibukese nimi on?" päris kutt, pannes käe üle majakaaslase õlgade, samal ajal mingi teki enda poole tõmmates ja neidise kõrvale pugedes.

Dianna oleks parema meelega pigem need tekid pealt visanud ja sealt minema jalutanud, aga ta oli siiski haige ja seal oli soe ja tegelikult ebamugavalt mugav, kui sa aru saad, mis ma mõtlen. "Ära enam mitte kunagi kutsu mind tibukeseks," vastas plika jahedalt, samal ajal oma silmad sulgedes ja pea vastu poisi kätt kallutades/toetades," jaa....Beca," suvatses tüdruk oma hüüdnime öelda.

"Aga miks mitte?" päris Brett sellesama Beca käest. "Pealegi, ma tean väga head rohtu külmetusele," sõnas poiss, enda mõtte peale muiates. Brett pani neiu jalad üle enda jalgade ning tõmbas teda endale veidi ligemale.

"Esiteks sellepärast, et ma ei ole su tibuke ja teiseks sellepärast, et see on labane," ütles Beca ikka veel silmad kinni. "Mul ei ole su väga head rohtu vaja, ma ei ole haige," vastas Dianna juba aru saades kuhu see kõik viib. Kohe pärast lause lõpetamist hakkas tüdruk jälle köhima, nojah mitte just eriti usutav see mitte haige olemise jutt.

"Mõtle, Beca. Sinu külm keha, minu sooja vastas..." muigas poiss, suunates Beca käe poisi rinnale ja enda sõrmedega vaikselt samalajal neiu särgi alt tema kõhtu silitades. Brett tegi seda just rohkem sellepärast, et Beca reaktsiooni näha.

"Kas sa tead, et sa oled väga tüütu ja vastik? On sulle keegi seda varem öelnud? Igatahes sa oled, et sa teaks," sosistas Beca veidi ärritunult. Tüdruk peatas oma käega poisi sõrmed, mis tüdruku kõhtu silitasid, aga enda teise käe, mis asus nüüd kuti rinnal, jättis Dianna sinna.

"Kui ma sind tüütan, siis lihtsalt käsi mul ära minna, me mõlemad teame, et tegelt sa seda ei taha teha," sosistas poiss, vaikselt neiu kaela vastu hingates. Kui Beca ta käe ära lükkas, võttis poiss sama käe ja lükkas selle kiire liigutusega eemale, niiet Beca liigutada ei saanuda. "Ära ülbitse minuga."

Tüdruk pöòritas silmi:'Ma ei usu, et sa läheksid isegi, kui ma ütleks, et sa peaksid eksole," arvas Beca sosistades vastu. Jaa tüdrukul ei olnud endal ka võimalust lahkuda, sest ta ei saanud ju liigutada. Mitte, et neiu oleks üldse tahtnud ära minna, aga seda, et tegelikult oli tal väga mugav ei näidanud Dianna ka eriti välja. Beca muigas ja võttis oma kätega, mis tal kuidagi moodi õnnestus vabastada, ja pani need ümber poisi kaela:"Ma ùlbitsen kõigiga ja sa ei ole mingi erand."