Hello, lil mouse

Sulgenud hetkeks enda šokolaadikarva silmad, naeratas Sky peaaegu märkamatult, kui ta koolimaja raskete uste vahelt välja üllatavalt sooja sügisõhtusse astus. Nii hea oli tagasi Sigatüükas olla. Mida rohkem kogunes neidise vanaemale aastaid, seda enam nõrgenes tema tervis ning seda enam kogunes nende väikeses talus tegemist vajavaid töid Sky õlule. Ja kuigi neidis hoolitses hea meelega naise eest, kes alati tema eest hoolt oli kandnud ning tüdrukule justkui ema eest olnud, ei saanud salata, et väike puhkus kulus talle igatahes marjaks ära.

Avery seisis veel mõne hetke trepil ja hingas värsket õhku sügavalt sisse, lastes õrnadel tuuleiilidel oma lühikesi šokolaadipruune juukseid sasida ning loojuva päikese kiirtel oma nägu paitada, endamisi juureldes, millist oma lemmikpaikadest esimesena külastada. Lõpuks otsustas neidis siiski keelatud metsa kasuks, kuhu ta juba järgmisel hetkel ka oma sammud seadis. Sügisel, mil terve metsaalune kirju lehevaibaga kaetud oli, kaotas isegi see paik suurema osa oma süngusest. Avy oli oma asjad lahti pakkinud ning peale selle tal tänaseks päevaks enam plaane polnud, niisiis võis ta oma õhtupooliku sisustada täpselt endale meelepäraselt, kiiret tal kuhugi polnud. Seetõttu polnud ta samm ka kuigi kiire, kui ta vaikse sahina saatel läbi metsa liikus, tuul endiselt ta šokolaadikarva juukseid sasimas ning tema umbes sama värvi silmad kinnitumas krabisevatele lehtedele ta jalge all. Olles juba mõnda aega metsas ringi uidanud, maandus näitsik väikeseks puhkuseks ühele kännule istuma, tõstis parema jala üle vasaku, ajas pea pisut kuklasse ning lasi puude tihedast lehestikust läbi tungivatel üksikutel päikesekiirtel oma nägu paitada. Järsku oma jalge juurest õrna krabinat kuuldes, viis Ava oma elavnenud pilgu lehehunnikule, mille juures ta õrna liikumist märganud oli. Õige pea pistiski keegi kollase-punasekirju lehekese alt oma pea välja ning vaikselt lähemale kummardudes jõudis talle kohale, et tegemist on väikese leethiirega. Neidise silmad lõid koheselt särama ning hetk hiljem oli pisike hiireke Sky kätevahel lõksus. Pidev looduses uitamine oli neidisele ilmselgelt vilumuse ja kiire reageerimisvõime andnud. Nüüd lasi ta hiirel oma pusavarrukasse pugeda ning asus ise teise käega lehti eemale lükkama, lootuses nende alt midagi rohelist leida,
et seda siis loomakesele pakkuda.

OT: Viloly siis vist

Lennutanud suure pauguga puhketoa ukse kinni, vilistas Viloly õnnelikult. Dramaatiline paugutus oli ettekavatsemata, kuid kindlapeale oli see viinud puhketoas olevate õpilaste silmad eemale nende tegevusest. Asja miinuspool oli see, et neidis ei tahtnud, et teda nähtaks, sest isegi majakaaslased on võimelised natuke majahoidjale informatsiooni müüma, sest teadagi asi oli see, et Vilolyl oli majahoidjaga palju pahandusi ning veel mõned oleksid saatnud neidise igaveseks Sigatüükast minema. Kuid jumalale tänu, et ta oli pannud selga pika, maaniulatuva, kapuutsiga rüü. Ta kohendas kiirelt seda, veendumaks, et võlukepp on oma õigel kohal, rüü vaevumärgatavas taskus. Selliseid igalpool ei müüda, ning seal,mkus müüakse, ei ole see sugugi odav.
Oma tordi oli ta jätnud öökapile, Willyle maiustada ja tegelikult ta oli arestanud, et nagunii keeldib osadele Ravenclawlastele samuti sidrunikreemiga tordike. Pealegi pole õues tal midagi lusika ja suure kandikuga midagi teha, seega oli see arvatavasti hea otsus, riskides paari tüki kaotamisega, terve tordi porilompi kukutamisega. Oli siiski sügis ja maa mustas lompidest. Peale mõneaegset mõtisklust puhke toa ukse ees muigas ta suurelt. Tõotas tulla seiklusterohke õhtu. Tänane plaan oli külastada Keelatud Metsa. Viola otsustas teele asuda. Ta peaaegu, et jooksis treppidest alla, hüpates viimaselt poole liikumise pealt alla. Saltosid ta päris teha ei osanud, kuid see-eest suutis ta hüpata nii, et kondid-luud terveks jäid. Juba oli ta vestibüüliist läbi karanud ja kooliõue jooksnud.

Ta seisatas ja lasi tuulel end nahal tunda lasta. Viloly armastas sügisõhtuid. Neidisnohkas ning tõmbas välja võlukepi. Kui minna Keelatud Metsa, tuleb valmis olla ootusteks.
Ta müttas vaikselt metsa poole, peas keerlemas erinevad mõtted, kuhu minna järgmistel kordadel ja mis nalju keerata majahoidjale. Haisupommi-tulestik? Kõlab liiga haigelt. Vahest muundada ta kabineti seinad roosaks? Võiks isegi proovida. Ta oli jõudnud sihtpunkti. Neidis uitas sihitult ringi, kuni oleks äärepealt millegi taha komistanud, siiski päästis ta end kukkumisest ja kaitses end kibekiire loitsuga. Peale seda jäi ta tummalt seisma, üritades aru saada, mis asi see oli. "Accio!" sosistas ta ning suunas valgust maha. Kellegi käsi. Fui. Ta suunas pilgu ülespoole. Sky. Ta kergitas vaevumärgatavalt kulmi.

Sky noppis maast ühe võilillelehe, mida ta hetke pärast hiirele pakkus. Too kõditas pisut oma vurrudega näitsiku sõrme, kuid lehe vastu suuremat huvi üles ei näidanud. Selle asemel näksas ta Avy't üsna valusalt nimetissõrmest, mis selle tagajärjel kergelt veritsema hakkas. "Ai, sa väike võrukäel," torises neidis, ent puhkes siis naerma, kui loomakese vurrud taas tema sõrmi kõditasid. Ta kummardus maapinnale lähemale, et hiir, kelle ta mõttes Larry'ks oli ristinud, sinna maha panna. "Kena õhtut sullegi, Larry. Tervita oma perekonda!" hüüdis neidis veel eemalesibavale elukale järele, jättes sellega ilmselt vägagi poolearulise mulje. Sky saatis loomakest pilguga, kuni see jäi pidama... kellegi jalgadel!? Näitsiku pilk liikus eemalseisva kogu keha mööda ülespoole, kuni peatus tolle näol. Sügisel, kus suurem osa puid oma lehed maha olid langetanud, pääsesid ka päikesekiired rohkem metsaalust valgustama ning seega ei tekkinud Avery'l raskusi isiku tuvastamisega. Viloly! Neidise huuled kaardusid vaevumärgatavaks muigeks, kui ta oma paelaga pusa külge kinnitatud võlukepi sealt välja tõmbas, hõljutamis- ja liigutamisloitsu abil ühe lehehunniku maast üles tõstis ning selle siis Viloly pea kohale viis, et lehed talle järgmisel hetkel kaela kukutada, ise lustakalt naerda itsitades. Viloly't tundes teadis ta, et sellest tuleb pigem lehesõda kui et tüdruk tema kallal õiendama hakkab.

OT: Hahaha, miks ma accio kirjutasin, lumos tahtsin :p

Viola surus pea kuklasse ning kõkutas naerda. Kas tõesti oli Sky hiirele nime pannud ning tervitusi ta perele saatnud? Kui järgmisel hetkel talle suur lehehunnik kaela sadas, ning üks isegi suhu kukkus, siis otsustas ta väikesele hufflepufflasele suuremat sorti lehesadu teha. Ta suu kaardus kõveraks muigeks, ning järgmisel hetkel ümbritses Skyd lehesadu. "Sa ära mitte üritagi, hiireemand," kõkutas ta rõõmsalt naerda.
Seejärel ronis ta kibekiirelt mööda vana kuuske üles, oksad praksumas jalge all.
Kui oli mõni asi, mida Viola peale totaals jamakeeramise peale veel oskas, oli see ronimine. Neidis saatis uue lehekeerise sõbranna poole, mille käigus üks tema jalgade toetuspinnast raksatades alla kukkus. Viloly kehitas õlgu ning asetas toetuspunktita jala paksemale, kõrgemal asuvale oksale ning vinnas end ülesse.
Puu otsas oli hea end peita, alustades vaenlastest lõpetades lehesajuga, pralegi pakkusid kuuse suured, paksult okkaid täis oksad ka varju vihma eest, ning okste kokkupunumisel oleks võimalik ka siin ööbida, kuid ei. Praegu oli tegemist lihtlabase lehesõjaga ning vastane polnud isega vaenlane mitte.
Parasjagu endamisi juureldes, mida veel korraldada, tundis Viloly enda näol pisikest vihmapiiska - tundub, et puu otsa ronimine oli siiski hea idee. "Tüüpiline sügis,"mõtles ta veidi pettunult.
Järgmisel hetkel maandus tema peal sulg. Ta uutis seda veidi ning seejärel vilistas üllatavalt. Knarlisulg.

Ka Sky lõkerdas naerda, kui üks leheke maandumispaigaks ravenclawlase suu valis. "Kuidas maitses?" uuris ta lõbustatult. Neidise naer ei lakanud ka siis, kui ta end juba hetke pärast keset lehesadu avastas, noppides juustest paar kirjut lehekest, mis sinna takerdunud olid.

"Hiireemand?" turtsatas neidis taaskord naerda, kuuldes, kuidas Viloly teda kutsunud oli. Tal oli nende väikeste loomakeste vastu küll suurematsorti obsession, kuid et ta kohe nende emandaks ristiti...

Avery jälgis mõne hetke lõbustatult sõbranna tegutsemist ning lasi paari loitsu abil ühel parajasti neidise peakohal asuval kuuseoksal oma okkad neidise pähe raputada, enne kui samuti käed naaberpuu alumiste okste külge haakis ning mööda seda kõrgemale ronima hakkas, üritades seejuures peenemaid ning seega ilmselt ka nõrgemaid oksi vältida, kuid eks nii mõnigi selline jäi ikka ka tema jala alla, mille tagajärjel pidepunktita jäänud jalg siiski üsna ruttu uue, paksema ning tugevama oksa leidis, millele end toetada.

Jah, ronimine polnud ka Avery'le midagi uut - kui elad väikeses talumajas, mida kolmest küljest piirab metsatukk ja millest lähimad naabrid asuvad umbes tunniajase jalutuskäigu kaugusel, mistõttu oled sa välismaailmast otsekui isoleeritud ning sedagi inimese poolt, kelle käed-jalad pidevalt tööd täis on ning kelle tervis tal niikuinii sinuga sinu mänge kaasa teha ei võimaldaks, ei tohiks see just eriti suur üllatus olla, kui sa endale üksinda tegevust leidma õpid ning suurema osa ajast looduses veedad. Nii oli ka Sky lapsepõlv möödunud suuremas osas kas mõnda looma taga ajades, putukate tegutsemist uurides või siis puude otsas turnides. Nii et, jah, ronimine oli ka temal kaunis hästi käpas.

Kui midagi märga järsku näitsiku laubal maandus, kallutas too pead pisut kuklasse, et pilk taevasse suunata. Nii palju, kui ta okste vahelt nägi, hajutasid päikest, mis alles mõned minutid tagasi taevalaotuse maheda kollakasoranži tooniga üle kullanud oli, nüüd üpriski tumedad vihmapilved. Yeah, sügis. Kui sealt nüüd äikest ka tulema hakkab, pole puu otsa ronimine ilmselt kõige parem idee, ent kuniks äikest ei olnud... Sky käed haarasid kahest tema pea kohal asuvast oksast kinni ning näitsik asus end taas ülespoole vinnama.

Ka Violale polnud ronimine sugugi võõras. Kui ta veel lastekodus elas, jooksis ta sageli lähedal asuvasse metsa, et end varjata teiste eest või et leida niisama rahu, sest orbudekodu elanikud olid siiski karmikäelised kiusajad ning ainus mida Viloly oma õblukeste jalgade-kätega teha suutis, oli eest ära jooksmine, eeldatavasti siis metsa või lähedal asuvasse hurtsikusse. Jah, orbudekodu kasvatus oli vaba - tee mis tahad, jookse kuhu tahad, aga ole enne öörahu tagasi. Ja enamasti Viola ka seda järgis, kuid vahel jõudis ta alles järgmise päeva öörahuks tagasi. Mõnikord ta käis mõndade sentide eest, mis ta tänaval kerjas, isegi poes. Muidugi oli enamjaolt tema ostudeks tühi pahn, nagu näiteks uus keemia, ehk siis mõni kommike või super-atackk, et seda mône vaenlase jalatsisse pigistada.

Hiljem, siis kui ta juba Sigatüükas õppis hulkus ta mööda Keelatud metsa, otsis seiklusi ja avastas saladusi. Peksja Paju alune Huilgav Hurtsik oli tihti tema magamistoaks. Põhjatorni külastas ta samuti - seal oli enamjaolt vaikne ning hea vaade ümbrusele. Noh, tundub, et kõik keelatud asjad lähevad Violale peale. Mis puutub puu otsas ronimist, harrastas ta sedagi üsna tihti Keelatud metsas.
Just koolist välja hiilimisel ja keelatud kohtades viibimise pärast ongi Vilolyl nii palju pahandusi majahoidjaga. Õnneks muutub neidis aina paremaks põgenejaks ja hiilijaks, seega pole viimaste väljaskäimistega erilisi probleeme tulnud.

Viloly vaid naeris kuuseokaste peale, mis rahena talle pähe sadasid. "Kuuseokkad?" naeris ta. "Mul on ikka midagi palju-palju kavalamat varuks, eks sa ise näed," kostis Viola rutakalt.
"Aquamenti," sõnas ta poolvaikse häälega ning pritsis teist veidikene näkku ja põlvedele.
Seejàrel ta tundis samuti vett enda nahal, aga seekord tuli see taevast. Tundus, et hakkab sadama.

Sky hulkus samuti enamasti omapead ringi ning kuigi neidise käed päris kogu aeg uute seikluste järele ei sügelenud, vahel võis ka pisut rahulikumalt võtta ning kasvõi kuskil raamatukogunurgas mõnda raamatut sirvida, siis vahel jällegi tekkis tahtmine siiski ka midagi ekstreemsemat ette võtta. Ja kuigi keelatud paigad tundusid olevat õpilaste seas ühed populaarseimad, vedas Avy'l üsna tihti ajastusega ning enamasti võis ta siiski ka neis paigus rahus omaenese seltskonda nautida, ilma et ta kellegi teisega kokku oleks trehvanud.

"Jah, kuuseokkad. Sobivad su juustesse, peaksid nende igapäevasele kandmisele mõtlema," tegi neidis muiates oma arvamuse teatavaks. Kui Viloly peagi millegi palju-palju kavalamaga lagedale tulla lubas, kergitas Sky ootusärevalt kulmu, huuled väljakutsuvaks muigeks kaardunud. Kaua tal seda palju-palju kavalamat vasturünnakut oodata ei tulnud - kõigest mõni hetk hiljem kastis jahe veejuga märjaks nii näitsiku näo kui ka põlved, täiesti kuivaks ei jäänud muidugi ka nende vahele jääv osa. Mingi loitsu abil Arvery end teda veel eesootavate veejugade eest kaitsma ei hakanud nagu ei kippunud ta end ka veel nii pea ära kuivatama. Vee vastu polnud tal midagi, võib vist isegi öelda, et see meeldis talle, ning kuigi märjad riided võisid seljas kaunis ebamugavad olla, siis taevalaotust vallutavate tumedate pilvede põhjal otsustades oli vihmal plaanis neid varem või hiljem niikuinii märjaks kasta.

Igatahes, tähendas see veesõda - õige pea paiskus näitsiku ravenclawlase poole suunatud võlukepi otsast samuti paar veejuga välja ning kuigi sõbrannat temast eraldavad oksad ning nende külge kinnituvad okkad tüdrukut teatud osa vee eest kaitsesid, polnud teisel siiski lootustki kuivaks jääda. Viloly't mõnda aega jaheda veega kostitanud, katkestas ta järsku loitsu ning oli mõne hetkega mitme oksa võrra ülalpool, end ühele jämedamale neist istuma sättides, selga vastu puutüve toetades ning läbi okste, mis tema vaatesse otsekui sisse lõikasid, sõbrannat jälgides.