Ma kuskilt sattusin siia, jee. Ei tea kelle käest küsida, jee. Ma lihtsalt vaatan lakke, jee. Lagi on kollane.

Sam oli jälle siia sattunud. Poiss oli pandud kõige aknapoolsemasse voodisse, niiet ta nägi, kuidas torm aknaklaasi raputas. Õues sadas tugevat rahet, kohutav tuul raputas puid ja äike lõi tugevalt. Sam ärkas siis, kui toas olid süüdatud juba küünlad, ning küünalde mahe valgus oli mõnus. Poiss tundis, kuidas ta kehast käivad läbi aeg-ajalt kohutavad külmavärinad. Imselt oli poiss Keelatud metsas puu otsas magama jäänud ja seal pikemat aega olnud, lisaks saanud millegi/kellegi käest hammustada, sest kui Sam enda ühte kätt vaatas, oli see rohekas ja paistes. Jee, mingi tundmatu tüüp hammustas. TUndus, et poiss oli haiglatiivas ainuke tüüp, kellel siia peale haiglaõe asja oli. Sam kuulis ukse tagant, kuidas keegi rääkis. Imselt proffesorid, kes muidu oleks sellisel teadmata ajal rääkinud?
OT: Ethan

Väljas oli täna kõva torm, seega täna välja väga asja polnud. Ka koridorid olid üsna tühjad, mõni üksik liikus ringi. Aga kuna Ethanil oli üliigav, läks ta jälle kõndima. Poiss oli jõudnud haiglatiiva uksetaha. Polnud ammu käind seal, järsku on mõni tore isik sattunud sinna, seega tuleb ka sinna minna. Niisiis tegi ta ukse lahti ja kõndis sisse. Haiglatiib oli põhimõtselt tühi, voodis lamas vaid üks poiss.

Ja keegi tuli siia, jee. Ka Sam nägi silmanurgast kedagi, kuid ei reageerinud. Vaevalt, et see keegi teda külastama tuli. Sam lihtsalt keeras end näoga akna poole, tundes äkitselt valu enda käes. Kurat, see oli täiega valus. Äkitselt nägi Sam paart lindu aknast möödalendamas ja kronksumas. Sam väristas end: Talle ei meeldinud kaarnad.

Ethan astus vaikselt sisse. Ta kõndis akna juurde ning vaatas välja sealt, ei olnud ilus ilm. Seejärel kõndis ta haigele lähemale, et näha kes ta on. Lähemale jõudes sai Ethan juba aru kes on- see oli ju see hull poiss- Sam!..või keegi. "Ommik" ütles Ethan rõõmsalt ja sõbralikult siis.

SAm võpatas ehmatusest ja keeras end ringi. Ainult üks isik, kes püüdis juttu alustada. Ta ei tundunud ohtlik,,Hommikust'' LAusus Sam ja avastas, et ta hääl kähiseb. NOjah, poiss oli oma ilusa salli ära kaotanud. Sall oli olnud smaragdroheline, poisi vanaema tehtud, lisaks oli sellele kuldse niidiga tikitud kaunis muster, koos Sami nimega. Sam katsus enda õlga, ja oli rahul, tundes mõnusat villast kangast. Temalt ei olnud keegi teise vanaema tikitud kampsunit ära võtnud.

Ethan märkas ka kuidas poisi hääl kähiseb. Ei näinud ja just kõige tervem välja. "Mis sind siis siia tõi?" päris Ethan uudishimust.

Sam kehitas õlgu, kuigi seda näha polnud,,Ei tea, imselt jäin kuskil magama ja miski hammustas mind''Lausus poiss ja köhis. Tavaline asi, köha. Ebatavaline asi- EI mäleta midagi. Imselt järjekordne mäluauk. Mäluaugud on toredad, kui teed kuskil midagi piinliku. Mäluaugud on nömedad, kui sa ei tea, kust kurat sa siia said?,,MIs sind siia toob?''Uuris Sam.

"ee ma niisama ulpisin siia..."vasta sEthan siis. "Aga mismoodi sa ei tea?" No ethanil endal mingeid mäluauke onud polnud.

,,No ma lihtsalt ei mäleta'' Lausus Sam. No kuidas sa ütled võhivõõrale, et sul on mäluaugud? Äkitselt tuli haiglaemand Sami voodi juurde, vaatas korraks vööra külalise poole(Vööras külaline... See kõlab nii hästi ) Ja küsis Sami enesetunnet. Kui Sam talle ausalt ütles, et külm on, andis Pomfrey poisile mingit tee moodi vedelikku, mis maitses üsna mõrult, kuid Sam jõi selle kiiresti ära. Seejärel läks haiglaemand enda tuppa tegema seda, mida ta iganes tavaliselt teeb. Kavandab maailma vallutamist? ,,See on tõsiselt tüütu, kui sa unustad eelmise öhtu sündmused ära. Aga ma olen harjunud''Lausus Sam. Akna tagant kostis jälle seda kronksumist, mille peale Samil käisid külmajudinad üle. Jah, poisile ei meeldinud kohe üldse kaarnad.

"Unustad?" Lausus ta jälle veidi üllatunult "mul pole seda kunagi juhtunud" ütles ta seejärel kukalt sügades. Kui Pomfry käis ütles ta ka talle viisakalt tere. "ma kujutan ette et see plöga mis ta sulle andis oli rõve nagu alati.."

Sam raputas pead:,,Ei, see oli hea. Veidi mõru, aga tegi soojemaks''. Sam naeratas, kui seda naeratuse varju saigi nimetada naeratuseks. Õues oli kohutavalt vali tuul.,,Mis majas sa oled?''Küsis Sam huupi küsimuse.

"väga haruldane, vedas siis" ütles Ethan. "Gryffis" vastast ta ka küsimusele "Sa vist olid Slytherinis kui ma ei eksi?"

,,Jep''lausus Sam. MIda veel küsida? Ajaloo kohta mitte, sest Sam ei taha endaomast rääkida. Ei ole enam millegist rääkida. Kodutöödest ka mitte.

Ke Ethan ei oskand enam midagi öelda ning vaikis. Ta istus voodile.

Äkitselt tuli Samile midagi pöörast pähe.See oli kohe kindlasti hulljulge ja mõtlematu, kuid Sam pidi seda küsima:,, Kas sa tead Kellyt?'' Küsis Sam, enne kui ta oli jõudnudki mõelda selle küsimuse tagajärjele.

"Eee ja.." Vastas Ethan kulme veidi kergitades. "Milleks?"

Loll Sam, pidid sa seda küsima? See oli ainuke mõte poisi peas,,Lihtsalt, ma olen talle veidi raha võlgu ja ma pole teda kuskil näinud, et saaks selle ära tasuda''mõtles Sam kiiresti ühe vale välja.