Kurtide Lord

Destin oli just õhtusöögilt tulnud ning raamatukogust läbi hüpanud, et mõned raamatud uute vastu vahetada. Raamatukogus oli palju raamatuid, kuid vähe oli neid, mis mustadest jõududest rääkisid. Vähemalt väljaspool keelatud osakonda, ja kuna tal polnud jätkuvalt eriti head ettekujutust mis raamatut ta keelatud osakonnast saada võiks tahta ei saanud ta ka ühteltki õpetajalt allkirja paluda.
Niisama teda sinna jalutama vaevalt oleks lastud.
Paari uue raamatuga mustade jõudude teemal - peamiselt mustade jõudude vastase kaitse - ning veel mõne raamatuga mis lihtsalt põnevad tundusid istus poiss nüüd võlukunsti ajaloo klassis. Esialgu oli ta plaaninud minna puhketuppa, kuid põikas lõpuks lihtsalt klassi sisse. Nelli vend andis toda tundi ja poiss lootis, et õpetaja tema peale väga pahaseks ei saa, kui ta Desti üldse avastama peaks.
Täielik pugeja see väike Inzane.. Ei, tegelikult, ettevaatlik peab ju olema? Poiss istus õpetaja lauale kõige lähemal asuval laual rätsepa istes, raamatud tema kõrvale laotud ning üks neist ka tema käes. Klassis oli hämar. Poisile andis valgus esile manatud tulekuulike. See hõljus pehmet valgust kiirates poisi peast mõnekümne sentimeetri kaugusel. Loits millega ta üldse kõige paremini toime tuli.

OT: Marianna ja mul ei tulnud pealkirja jaoks ühtegi ideed ja oh well, Mark ristis Destinit veidi.

Melissa käis mööda kooli ringi segalset otsides ajaloo õpsi. Ta nägi et ajalooklassi uks on lahti ja läks lihtsalt siss. Tal on komme mitte koputada. Kui ta klassi jõudis istus ta lihtsalt ühe laua äärde ja vajus mõttesse mida ültse tegema pidi.

OT: sobib see nini ka. Kas klassis oli tund või ei

Destin tõstis raamatult pilgu, kui keegi uksest sisse jalutas. Ta oli enda arust ukse kinni pannud, aga ju see oli hiljem lahti vajunud. Niimoodi vaikselt. Paha uks. Poiss viipas võlukepiga ning ta tulekuuli valgus muutus eredamaks ja külmemaks, kuid valgustas see-eest rohkem, nii et poisil õnnestus võõrast paremini silmitseda, enne kui ta pilgu tagasi raamatule pööras, olles jõudnud otsusele, et teda ei segata.

OT: Peale õhtusööki üldiselt ei ole tunde vist vms. Ühesõnaga, Destin on seal üksi. Oli.

Tüdruk märkas valgust ja nägi kedagi istumas. Mellissa tõusis ja hakkas selle kellegi poole minema.

OT: noh jah

Destin tõstis pilgu uuesti oma raamatult. Tulekuulikese valgus oli pehmemaks ning soojemaks muutunud peale seda, kui poiss pilgu võõralt ennem pööranud oli. Tundus, et tal siiski ei õnnestu seal väga palju rohkem lugeda. Kui tüdrukul just midagi muud plaanis pole. Näiteks akna juurde minna ja sealt välja vaadata või midagi taolist. Õpetaja laua taha oleks ka kahtlemata mõnus istuda. Jalad lauapeale ja nii.

Tüdruk silmitses poissi ja naeratas. "Tere" lausus Melissa.

OT: ma sööma. pärast tagasi

"Tere." noogutas Destin vastu ning sulges raamatu, jättes sõrme veel hetkeks selle vahele. "Saan ma sind kuidagi aidata?" poiss libistas järjehoidja raamatuvahele ning asetas raamatu seejärel oma liigikaaslaste peale, kui neid nii nimetada võib.

OT: Okay.

"Kas tead kus ajaloo õps on?" kuigi Melissa ei teadnud miks õpsi tahab.

OT: sain ainult jätsi

"Oma kabinetis?" pakkus Destin. Võib-olla oli kellegi peale tunde millegi eest jätnud ja lasi sellel kellegil nüüd ringi orjata? Naah. "Ta võib õhtust ka veel vabalt söömas olla või õpetajate toas.." lisas ta. Kus õpetajad magavad üldse? Oma kabinetis? Nii palju kui Destin kabinettides käinud oli, polnud ta neis voodeid märganud.

OT: Oh sind vaesekest.

"No jah. Tark märkus" naeratas Melissa. "Ma olen Melissa"

OT: annan arvuti õele... Tsau

"Destin." vastas poiss tüdruku nime peale noogutades. Melissa oli äge nimi, sellest sai palju hüüdnimesid teha. Lissa ja Mel eesotsas kindlasti, aga Eli ka. Meli. Migaiganes. "Mis majast sa oled?" küsis Destin siis. See oli suhteliselt peamine asi mida ta teada tahtis. Tal ei olnud gryffindorlaste ja hufflepufflastega küll mingit erilist vaenu, aga mõnikord oli seda hea teeselda. Näiteks Sebastiani ees. Mitte, et vennal eriti vahet oleks olnud, aga ikkagi.

OT: Tau.

"Griffindorist. Aga ise?" vaatas Marianna ringi.

"Slytherin." vastas poiss. Veel üks Gryffindorlane. Võinoh, tegelikult alles teine, aga ikkagi hakkas talle tunduma, et ta on mitte-Slytherinlaste magnet. Shit happens. Aga kui vennaraasuke teada ei saa, et Fetus dorkidega sõbralik on, on kõik okey. Jääb ellu. "Mis klass?" tavapärased küsimused, eks ole.

Melissa vaatas poissi "kuus". Melissa võttis võlukeppi ja võlus endale kommi ta kõht oli kole tühi kuigi ta tuli just söömast. "Aga ise 5-6? Kommi tahad?" naeratas Melissa

"Viis." vastas Destin ning noogutas siis agaralt teise küsimuse peale. "Ikka." ta ei hakanud isegi küsima, mis kommi pakutakse. Kõik kommid olid head. Vähemalt ta polnud saanud veel midagi, mis seda olnud oleks. Kui just kõikvõimaliku maitsega oakommid välja jätta..

OT: Mu tuttavad tõid USA-st kõige maitselisi oakomme


Melissa ulatas poisile pakki. "Mis siin teed muidu" lausus Melissa "oot ma vist juba küsisin seda"

OT: Need on päriselt ka olemas siis? Awesome. Kuidas maitsesid?

Destin võtis pakist ühe kommi, sest nii oli viisakas. Enne kui tüdurk oleks paki ta nina alt ära võtta jõudnud haaras ta endale veel kaks kommi. Minugu kuradile see viisakus. "Ee.. Ei küsinud minuarust." arvas Inzane peale meenutamist. Ei meenunud vähemalt.

OT: ma sõin mulla, mädamuna, muru ja mõndasi veel...JUBE

"Aga mis sasiis teed" Mel pani kommid maha ja naeratas.

OT: Ma tahan neid..

"Räägin sinuga ja söön kommi," vastas Destin ja muigas. "Enne lugesin." lisas poiss.

OT: ise tead


"Noh jah" naeratas Mel "Mida sa lugesid" küsis Melissa. Tüdruk võttis veel kommi ning ootas poisi vastust.

"Ee.." venitas Destin raamatutele lähemale kummardudes ja kõige pealmise pealkirja kiigates. ""Mustade jõudude ära tundmine",' luges ta sealt. Seal raamatus oli palju must-valgeid pilte ja jooniseid kuidas näiteks mingi loitsuga kõige parem kindlaks teha on, kas ese on ohtlik või mitte.