Sad little Sara

Sara oli jooksnud suvaliselt üle treppide üles ja alla, koolist välja, ise seda tähelegi panemata. Pisarad lihtsalt voolasid, ilma, et neiu ise seda tähelegi oleks pannud. Kui ta käed silmade eest võttis oli ta järve ääres, täiesti üksinda. Neiu istus maha ja nuuksus üksi, nüüd oli tal külm, ta oli just maha jäetud ja siin olemise eest võis Filch ta maha lüüa. Sara peitis oma näe käte vahele ja kuivatas oma pisaraid, mis pidevalt mööda põski alla jooksid. Ta isegi ei teadnud täpselt, mis ta nutma oli ajanud, aga kinni ta enam seda ei suutnud keerata.


OT: Aqua

Aqua oli veel mõelnud veidikene siis koolis aega veeta, tal polnud koju veel kiiret. Seal ei ootanud teda ju keegi, seega ta mõtles minna välja järve äärde jalutama. Ta pani endale ikka soojad riided selga ja alles siis kõndis trepidest alla ja sealt vestibüülist siis õue. Järve äärde kõndides vaatas ta niisama enda ümber ringi. Talle eriti ei meeldinud see talvine aeg kui on palju lund maas. Põhjuseid on palju aga neid me mainima ei hakka nüüd. Aqua isegi aevastas taas, ta oli saanud endale vahepeal nohu, õnneks köha veel ei olnud.

Ja Sara istus lume sees siis vist. Sellest aru saanud, kargas neiu püsti ja pühkis lund riietelt, mis olid nüüd juba läbimärjad. "Kurat." sosistas ta iseendale, see päev oli ikka nii valesti läinud, kui ainult sai. Siis märkas ta järve ääres mingit kogu. Esimene mõte oli, et see on seal ilmselt Jeremy. "Käi minema idioot!" karjus Sara talle ja viskas kutti lumega. No kas ta ei saa minema käidud siis?

Aqua oleks peaaegu selle lumepalliga pihta saanud aga õnneks suutis ta ennem kõrvale astuda vms. Ta vaatas selle kogu poole, kes oli selle lumepalli visanud. "Rahu," oskas Aqua vaid hetkel öelda ja kõndis rohkem selle kogu poole, ise aevastas taas. "Kurat, ma vihkan nohu," pomises Aqua vaikselt edasi.

"Palun vabandust." pomises Sara vaikselt tüdruku poole. Nüüd oli juba häälest ära tunda, et Aqua. "Ma arvasin, et sa oled Jeremy." vabandas neiu ja kõndis Aqua poole. "Ega sa haiget ei saanud?" küsis ta nutuse häälega ja kuivatas põskedelt pisarad.

"Pole hullu," pomises Aqua rohkem omaette. "Midagi juhtus siis teie kahe vahel?" küisis Aqua, ta oli suhteliselt üllatunud. Ta ei tea viimasel ajal eriti midagi, mis siin toimub. "Ei saanud, ma õnneks ei saanud sellega pihta," lausus Maria ning jõudis nüüd ka lõpuks Sara juurde.

"Me... vist läksima lahku, ma arvan." lausus neiu ja hakkas uuesti nutma. "Ta... ta oli selle.... selle tüdrukuga..." suutis ta nuuksete vahel kuuldavale tuua. "Ja.. nad läksid minema... meie peolt..." nuttis neiu ja värises ise samal ajal külmast. Ta oli ikka nii loll omaarust. "Ma ei tea... ta läks minema.... meil... meil oli suur.... tüli" nuuksus Sara.

Aqua ei osanud esialgu midagi teha, lihtsalt vaatas oma sõbranna poole. Lõpuks ta otsustas kallistada Sara't ja seda ta ka tegi. Ta ei osanud hetkel midagi öelda, ta üritas mõelda midagi, mis oleks mõistlik öelda sellises olukorras.