Teel õhtusöögile.. Või siis mitte

Chanelle oli teel suurde saali, et õhtust sööma minna. Kuid ega tal kõht väga tühi polnudki ning sellepärast oli neiu otsetee asemel otsustanud minna ringiga. Väga lihtne oleks olnud lihtsalt treppi mööda vestibüüli minna, kuid selle asemel läks ta mööda korruseid, erinevaid treppe mööda. Nüüdseks oli neiu selle aasta ja poolega, mis ta siin lossis veetnud oli, lossi juba päris hästi tundma õppinud. Äsja oli neiu pööranud kolmandale korrusele. Seal peatus ta hetkeks. Tal polnud kuhugi kiiret, seepärast silmitses neiu möödaminnes maale, mis koridoris seintel olid. Ta polnud neid kunagi õieti tähele pannud.

OT: Emma.

Emily uitas kooli peal ringi, sest teadis, et kusagil peab olema jõulupidu. Ta oli ju äsja kooli jõudnud ka, teiseks poolaastaks. Tüdruk leidis ennast kolmanda korruse koridorist. Ta märkas üht veidi temast vanemat tüdrukut ja läks tema juurde. "Tere, ega te juhuslikult ei tea, kus on prof. Slughorni kabinet?".

Chanel kuulis kedagi teda kõnetamas ning ta vaatas võõra tüdruku poole. Chanel naeratas selle viisaka pöördumise peale. "See on viiendal korrusel," lausus neidis. Ka tema kavatses hiljem sinna minna, peole. "Oled siin uus?" küsis ta uudishimust sellelt tüdrukult.

"On see nii arusaadav?" küsis Emma irooniliselt. "Ma loodan, et ma eriti meeleheitel välja ei paista." Ta silmitses tüdrukut. Päris ilus teine.

"Ära muretse, see on mõistetav. Ma olin ise ka kunagi sellises olukorras," muigas Chanel. "Ma tulin siia umbes aasta tagasi," lisas ta.

"Mis majas sa oled?" küsis tüdruk siis. "Ise olen Gryffindorist ja 5.klassis."

"Me oleme majakaaslased siis," lausus Chanelle, kui kuulis, mis majast too tüdruk oli. "Ma olen seitsmendas," lausus ta oma klassi. Ta vaatas korraks maali poole, mida ta ennem vaadanud oli, ja pöördus siis uuesti tüdruku poole. "Ma olen Chanel, muide," lausus Roxy.

"Issand jumal kui kena nimi! Olen alati endale sellist nime soovinud, ei noh, aga mamps pidi ikka panema mingi Emily Jane. Aga kutsu mind Emmaks!" Emily avastas, et oli jälle liiga palju patrama hakanud. "Kui sa oled Gryffindorist, siis sa pead ju teadma, kus on meie puhketuba? Tahaksin enne jõulupidu endale mingi kostüümi valida. Ma käisin seal juba enne, aga unustasin, kus see oli." Hajameelne tütarlaps.

"Aitäh," lausus Chanelle naeratades. Ta võttis seda komplimendina, et tüdrukule tema nimi meeldis. "Puhketuba on seitsmendal," lausus Chanel. "Kui sa sinna minna ei oska, siis ma võin sinuga kaasa tulla. Mul pole niikuinii midagi targemat teha," pakkus Roxana.

"Sinna võiks hiljem minna," lausus Emma. "Kuidas siis muidu siin koolis on? Igav ei hakka?"

"See oleneb..," Chanel mõtles, mida sellele küsimusele vastata. Ta ise ootas kannatamatult juba lõpetamist, et koolist minema saaks. Aga samas oli see tore koht. Chanel lihtsalt tahtis juba iseseisvalt elama hakata janii. "Alguses on kindlasti kõik uus ja huvitav. Hiljem harjub kõigega ära. Aga ma ei usu, et siin igav hakkab.. Ma olen kindel, et sulle hakkab siin meeldima," arvas Chanel naeratades. Emma tundus sõbralik olevat, mingeid probleeme tal küll tekkida ei tohiks.

"Tore. Aga noh, kuna sa oled seitsmendas, hakkad sa ju lõpetama. Mis plaanid sul siis on?" küsis tüdruk. Temal polnud aimugi, mis tema kahe aasta pärast teeb.

"Usu mind, mul pole mingeid plaane. Veel," lausus Chanelle mõtlikult. Aega oli veel umbes pool aastat. Kui ta ka selleks ajaks välja ei mõtle, mida ta elus teha tahab, siis võtab puhkuse, reisib ringi või läheb sugulaste juurde Prantsusmaale. Selles viimases oli neiu tegelikult päris kindel. Prantsusmaale tahtis ta kunagi kindlasti tagasi minna. "Ma arvan, et ma lähen Prantsusmaale.. Pärast lõpetamist ei hoia mind Inglismaal enam mitte midagi," arvas neiu. Kuid kindlasti pidi ta selle üle veel mõtlema. "Sa oled viiendas, jah? Siis sinult pole mõtet veel edasiste plaanide kohta küsida?" uuris Chanel. Või äkki Emma'l oli mõni kindel plaan juba?

"Ei ole jah. Aga ma ei tea, kas ma tahan kooli natukeseks jääda, äkki mingiks õpetajaks või töötajaks, sest ma ei tunnegi veel Sigatüügast". Kodus teda ju ei oodanud keegi. "Mul tulevad varsti õde ja vend ka siia kooli."

"Sul on veel kaks aastat, et kooli tundma õppida," lausus Chanelle. Tema oli koolis olnud veidi üle aasta ja ta tundis seda kohta juba päris hästi. "Kui vanad su õde ja vend on?" küsis Chanelle jutujätkuks. Tal endal õdesid-vendi polnud, küll aga mõned noored sugulased, kellega tihti koos aega veedeti.

"Mu vend Alexander on 14, aga ta ei ole veel siia kooli jõudnud. Õde Sandra on alles 10. Ta tuleb järgmine aasta." Ega õde ja vend mingi õnnistus küll ei ole.

"Okei," noogutas Chanelle. "Mul pole õdesid ega vendi," lisas ta. Ega ei tundnud nendest puudust ka.

"Palju õnne! Vennaga on koguaeg mingid jamad. Luurab ja tüütab. Õde on koguaeg minu toas ja kasutab mu asju. Tüütused!"

"Nad on päris noored ka veel, seega ma ei imesta," muigas Chanelle. Tal oli sugulasi, kes olid temaga ühevanused. Näiteks Alexa. Chanel sai nende kõigiga normaalselt läbi ka.

"No kuule kümneaastasel peaks juba aru peas olema, või mis?" muigas tüdruk. "Aga noh, vahet ei ole. Ma eriti ei viitsi nendest rääkida."

Chanel kehitas õlgu. Inimesi oli igasuguseid. Mõnel kümneaastasel võis aru peas olla, mõnel ilmselt mitte. "Sa lähed siis õhtul Slughorn'i jõulupeole ka?" küsis Chanel. Sest Emma oli enne küsinud, kus professori kabinet asus.

"Kavatsen minna küll." Tüdruk vaatas maha. "Mul on seda väga imelik küsida, aga kas siis on koolis on poisse ka? No enesestmõistetavalt neid siin on, aga ka normaalseid?"

"Siin on igasuguseid," lausus Chanelle kergelt naerdes. See oli aus vastus. "Eks sa ise näed..," lisas ta muiates. "Miks sa küsid?" uuris Chanelle. Äkki Emma'l oli mingi poistedraama või midagi?

"Ühed tüütused on need õed/vennad, aga poisid on täiesti teine teema. Tahaks neist esialgu eemale hoida." Seda oli tegelikult imelik küsida.

"Eemale hoida? Miks?" küsis Chanel. Ennem oli Emma küll üsna poistest huvitatud mulje jätnud.